Skip to main content

Hajuvad pajud

Ma sattusin täna (võib-olla ka eile) peale sellisele filmile nagu ''Tristan ja Isolde'' ja vaatasin jälle lõpuni. Ma olen seda juba paar korda näinud, aga täitsa vaadatav on. Aga igatahes, seal päris lõpus, kui film juba põhimõtteliselt läbi, tuleb ekraanile kaks pisikest lõigukest juttu selle kohta, mis tegelastest edasi sai. Igatahes, Isolde siis istutab Tristani hauale (ega keegi ometi ei arvanud, et see õnneliku lõpuga lugu on?) kaks paju, mille oksad kokkupõimuvad... ja siis hajuvad. Eelmine kord kui ma vaatasin, siis nad küll kadusid. Kaduvatest pajudest saab veel aru, eks ole. Täna on, homme pole, ja mis kopsimine siin vahepeal nüüd oligi? Ehitusmaterjal, tulematerjal, pajupilli materjal... Aga hajuvad pajud? Ma küll pole mitte ühtegi hajuvat paju näinud, vähemalt mitte kuhugi hajumas. Tahaks muidugi näha küll.

Igatahes, ma ei tea, kas olen mina loll, aga omas lihtsameelsuses, kui ma seda inglisekeelset teksti lugesin, et Isolde istutas need pajud ja puha... and then disappeared, siis ma küll mõtlesin, et Isolde oli see, kes kadus (või hajus), mitte pajud. Aga kui mulle juba mitmendat korda muudkui korrutatakse, et ikkagi pajud on need, mis hajusid, siis äkki hajusidki pajud.

Hajuvad pajud kõlab muidugi väga kenasti.
Labels:

Comments

sussa said…
Aga tegelikult on ju võimalik... selline nagu impressionistlik kunst, kus pajuoksad lähevad sujuvalt taevaks üle... või midagi.
11:22 am
suxu said…
Aga paju oksad lähevad ju alla poole.. no kõik vist jah mitte.

Mmm, näha tahaks ikka. Mulle meeldib impressionistlik kunst, isegi kui seal hajuvaid pajusid pole..
5:03 pm
sussa said…
Mulle ka; palju rohkem kui teised stiilid/siilid.
6:19 pm
sussa said…
Kas impressionistlikud siilid kah hajuvad?
6:20 pm
suxu said…
Juu siis.

Loodetavasti mitte ära. Sellest oleks kahju.
4:25 pm
Post a Comment

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...
Post a Comment
Read more

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)
Post a Comment
Read more

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...
Post a Comment
Read more