Epistole

Leidsin ühel päeval laualt hobusepildiga märkmiku. Kuigi mul oli päris hea idee, mida see sisaldab - sest see on minu oma - võtsin ma siiski märkmiku äratundmisrõõmuga kätte. See oli lukus - põhjusega. Mul oli võti - põhjusega. (Minu märkmik ju siiski). Otsisin võtme üles, keerasin luku lahti ja avasin märkmiku. Korraks valdas mind vana hea nostalgia, aga peagi avastasin hirmu ja õudusega, et märkmik sisaldas jätkuvalt seda, mida ma teadsin, et see sisaldab. Nimelt KOHHUTAVAID armastuslaule perioodist, kui ma arvasin, et KOHHUTAVATE armastuslaulude väljamõtlemine ja kirjapanek on hea mõte. Tunnistan, et lugeda ma neid seekord ei julgenudki, pealkirjad olid juba piisavalt hirmutavad.  Aga igatahes on nad mul olemas, kui tuleb kunagi vajadus kellegi akna all serenaade laulda. Ma võiksin neid esitada vilepillil või ükskõik millisel ettejuhtuval muusikariistal - vanaisa viiul sai vist kahjuks ära visatud - ja püüdke te siis aru saada, mis on selle juures kõige hullem: saade, sõnad võ...

Nostalgia tuleb peale. Nagu kirjutaksin jälle lõputööd, istun öösel üleval ja teen tööd. Kas olete märganud, et tulevikus on kuidagi rohkem aega kui minevikus? Kolmapäeval tundus, et see pikk nädalavahetus on maa ja ilm aega, aga nüüd tundub, et ega ikka ei olnud küll. Ja viis aastat tagasi tundus viis aastat ilmatumalt pikk aeg. Igasugused plaanid olid ja kindel veendumus, et nad kõik ka tehtud saavad. Nüüd ma olen juba nõus uskuma, et viie aasta pärast on need plaanid jätkuvalt samas seisus mis praegu. Oki, tuttu. Homme tuleb igast asja teha. Tööd ja tikuvõileibu. Ja kass vastu võtta. Ja sugulased.

Üks mu lemmiklugu Seitsmes Vapras.

Mängisin just isa-emaga Skräbblit, sest Papule minu seltskonnast kuuldavasti ei piisa. Väga lõbus oli vaadata, kuidas isegi isa lõpuks hasarti sattus, ta oli tubli ka, suutis viimase käiguga kirjutada beež. Ja lõbus oli kuulata kõiki neid uudissõnu, mille ema välja mõtles, nagu erikurjus ja diftima (e. diftongi kasutama). Lõpuks ta leppis, et hea küll, kui paremini ei saa, kõlbab 25-punktine fa kah. Lõbus oli. :) Pärastlõunal ma nostalgitsesin veidi ja vaatasin lindilt saksakeelset Jurassic Parki. Ma mäletan, kuidas me seda siis koos vaatasime ja venna vahetevahel tõlkis, sest tema sai saksa keelest aru kah. Ma sain täna kah aru, kui öeldi schnell või Dinosaur või Experiment või DNA . Aga ega seal seda juttu nii väga polegi, peamiselt ikka jooksmine ja karjumine. Vot seda filmi tahaks ka 3D-s vaadata, üsna veel jubedam võiks olla.

Ma tean, et täna on seitsmes jüüni. Aga ma eile lihtsalt mõtlesin, et mis siis, kui saaks aega küüs aastat tagasi keerata. Läheks tagasi tollesse küüendasse jüünisse kõigi oma küüe aasta teadmiste ja kogemustega. No esimene mõte sellepeale oli, et kindlasti ei tasuks minna küüenda jüüni hommikusse. Ja siis ma mõtlesin, et mul oleks siis ju terve 12. klass veel ees ja kuigi 12. klass oli parem kui enamik eelnevaid, ei olnud ta siiski nii kohutavalt tore kah. Ja mõtle kui palju eksameid ma uuesti peaksin tegema! Palju! Ning osasid ma kohe kindlasti ei tahaks uuesti teha, näiteks Algebra I. Ma peaksin jälle samu aineid kuulama ja osasid neist ma isegi tahaks uuesti kuulata (nt. ajalugu), aga teisi küll mitte. Ja igav oleks kah. Ja üleüldse. Mõte on küll, et lähen tagasi ja teen paremini, aga siis läheb kindlasti jälle midagi muud nässu. Ja üleüldse, küüs aastat on ikka küüs närvilist aastat. Mul on uus šampoon. Kiivi-mango. Mul on uus lemmikjäätis. Mango-meloni. Eee... mul ei olegi miskit...

KIRI EMALE Oled ikka elus veel, mu ema? Olen minagi. No tere, eit! Löögu taas su kambris värelema õhtuvalge imeline loit. Kuulsin, et sa oled muremõttes, et sul minu pärast kurb on meel vanamoelist jakki ümber võttes alatihti vaatamas käid teel. Ning et vahel õhtul õudseks sulle üks ja sama viirastus teeb toa - nagu oleks kõrtsitülis mulle keegi torgand rindu jäiga noa. Ära, kallis, oma südant koorma! Kõik on jamps ja uni, usu mind! Pole ma nii põhjakäinud joomar, et võiks surra, nägemata sind. Olen endist viisi hell ja heagi ning mul ühest soovist põleb põu: et ma pääseksin sest kõigest peagi sinna, kus su madal hütt ja õu. Tulen kevadel, kui ümber maja aed meil valendab ja lõhnab meest Nõnda vara ära ainult aja üles mind kui seitsme aasta eest Sel, mis möödas, ära tõusta käsi, ega sellel, mis on luhtunud Liiga vara kaotused ja väsi on su pojast üle uhtunud. Ära palvetama sunni. Pole vaja! Vana juurde suletud on piir. Oled ju mu ainus lohutaja, ainus imeline päiksekiir. Ole rahul, ära...

Mõnusalt. Vana hea Vietnami salv. Nostalgia tuleb peale. Reedel siis käisingi teatris "Sada aastat..." vaatamas. Ema tuli ka kaasa. Õhtu algas väga paljutõotavalt - nimelt turgatas mulle peatuses seises bussi oodates äkitselt pähe, et kuigi ma just ennem olin rõõmustanud, et kõik vajalikud asjakesed mahuvad ilusti ära sinna imearmsasse kotikesse, mis ema mulle andis, siis teatripileti olin ma ikkagi riiuli peale ämbliku alla jätnud. Pärast selgus veel muudki. Näiteks seda, et bussid ei tule siis, kui sa seda soovid ning ehk oleks pidanud enne minekut bussiaja ikkagi järgi vaatama. Ja vahepeal kõndis Rein minust mööda. Ma hõikasin talle rõõmsalt tsau, ta ei pilgutanud silmagi ja kõndis rahulikult edasi. Jobu. Aga me jõudsime ikkagi ilusti ja õigeks ajaks. Ja etendus ka meeldis. Head näitlejad (Raivo E. Tamm, Jüri Lumiste, jt), lavakujundus oli kah päris lahe ja mulle jubedalt meeldis, kuidas peaaegu kogu näidendi aja muusikat mängiti. Ja siis seal kõlasid sellised paugud, oli ...

Ma räägin teile ühe loo. Ma tean küll, et keegi enam mu blogi lugemas ei käi - ta ise ütles - aga räägin ikka. Kunagi ammu, kui ma veel noor ja ilus olin... aga ei, siiski mitte nii ammu. Kunagi ammu kui ma noor ja äärmiselt hulluksajav olin, mängisime me vennaga ühte mängu. Veidike sarnanes see Luukerele, aga täitsa ilma keksukummita. Point oli selles, et me jutustasime üksteisele lugusid, vaheldumisi, ja eesmärk oli loo sees öelda sõna 'sohk' niimoodi, et see, kes parajasti kuulab, seda ei märka. Kui märkasid, siis tuli "Sohk!" karjuda. Noh, mina jutustasin esimesena. Ei mäleta mida, aga venna kuulas ja karjus sohi ilusti ära. Seejärel oli tema kord ja ta rääkis sellise loo, et ma ei julgenud pärast seda tükk aega magama minna. Ma natuke mäletan, seal oli mingi vanamees, kes elas majas jõe ääres. Ja siis ühel öösel kuulis ta mingit häält ja tõusis üles ja pani riidesse ja kui tal oli jalas ka teine sohk, siis ta läks välja jõe äärde ja teda ei nähtud enam kunagi. Võ...

... ehk kolm mata ülesannet teie rõõmuks, kaks neljandast klassist ja üks kaheksandast. Üldse ei sunni teid lahendama, kuigi ega nad just eriti keerulised kah pole. 8 klassi ül: Haneparvele lendas vastu üksik hani. "Tere, sada hane," ütles üksik hani. "Meid ei ole sada," vastas haneparve juht. "Kui meid oleks nii palju, kui meid on, ja veel niisama palju ja veel pool sellest, kui palju meid on, ja veel veerand sellest, kui palju meid on, ja veel ka sina, siis oleks meid sada." Mitu hane oli parves? 4 klassi ül: Luigeparves lendas üks luik ees ja kaks järel, üks järel ja kaks ees, üks kahe vahel ja kolm reas. Mitu luike lendas parves? 4 klassi ül: Kalur püüdis kala. Kui temalt küsiti, kui palju püütud kala kaalub, ütles ta: "Ma mõtlen, et tema saba kaalub 1 kg, pea kaalub nii palju kui saba ja pool keret, kere aga nii palju kui pea ja saba kokku." Kui palju kaalub kala? Jah, tunnistan üles, kaheksanda klassi oma on tärnülesanne ja neljanda omad m...

Emps tegi täna juustukooki. Nämma. Isa jälle viskas minu hoole ja armastusega tehtud lõikelaua ära, mäletate küll, siis kui põhikoolis poiste ja tüdrukute tööõpetus ära vahetati. Noh, Udu vist ei mäleta. Ma avastasin eile oma dušikardinalt ühe pleki, mis nägi välja täpselt nagu hüljes. Või koer. Aga pigem ikkagi hüljes. Mu San Marino pastakas on kõver. Ja need viis univormis mehikest ei liigu seal enam, ainult üks mull liigub. Samas on see tegelikult päris kena mull. Jepp.

Aga mina tean, mis asi on POU5F1 ja mida ta teeb! Haa! Ja meile räägiti täna praksis, kuidas naharakkudest hiirt saab teha, kuigi meie ei pidanud ise seda tegema. Islandlased ostavad toitu kokku. Mina ostan dušigeele ja teed, mis meie poes tänu väikesele tublile taksile hetkel odavad on. Sellega seoses aga meenus mulle see, kuidas ma vanasti seepe kogusin. Jep. Nõuka aja lõpus, kui kõik veel odav oli, ostsime peaaegu iga kord, kui mõnda sobivasse poodi sattusime, seebi. Mulle oli konkus suur kast seepe pooltäis. Ja siis tulid mustad päevad ja kõik minu kogutud seebid pesti järjest ära. Räägiti, kui tore ikka, et ma seepe kogusin, nüüd on tagavara olemas. Mina vaatasin mossitades pealt. Uuh, seebinostalgia. Ma ostsin seekord piparmündiga rohelist teed. Vahelduse mõttes.

Koristasin eile sahtleid. Isa põhimõtte järgi, et kui sul midagi viimased kolm aastat vaja pole läinud, siis ei lähe sul seda ka edaspidi vaja, oleks võinud need mõlemad sahtlid prügikasti kohal kinnisilmi tühjaks valada. Aga ei raatsinud, sest asjadel on ju ometi ka sentimentaalne väärtus! Ja tore oli, sest seal sahtlites oli palju toredat. Näiteks mu margi- ja mündikogu, millel on lisaks sentimentaalsele väärtusele ka niisama väärtus. Ja mu salvrätikogu. Ja Muumid Egiptuses. Ja üks seenemäng, mis ma ise välja mõtlesin ja mis on päris vahva. Ja üks loomapäästmismäng, mida me Oravaga mängisime ja kus me ütlesime jaanalindude kohta paabulinnud. Ja vanad kaardid ja kirjad ja siis selline hunnik jõulukaarte, et on ikka hunnik küll. Ja MHG 9. klassi album. Ja selline puust kaelapandav asjandus Taevaskojast, kus ma esimeses klassis ekskursioonil käisin ja ma mäletan täpselt, milline ilm sel hommikul oli, selline ilus ja karge ja päikesepaisteline. Ja mu udukate kogu. Mäletate veel udukaid? ...

Need neli päeva, või vähemalt kolm esimest, läksid erakordselt kiiresti - viuh! ja ongi kõik. Nagu propelleriga naerukajakas. Või ka propelleris naerukajakas, kuigi see on pisut julm. Täna käis venna siin ja rääkis oma Hispaania-Portugali reisist. Paar päeva tagasi lasti maja taga rakette. Sai vennaga natuke ka kirjandusest räägitud, meie põhiline jututeema omavahel. Mulle tuli meelde, kuidas ma istusin kooli fuajees pingil ja lugesin Triumfikaart. Ja siis mõni aeg hiljem istusin ma kooli fuajees pingil ja lugesin Läänerindel Muutustetat. Mul on äärmiselt kahtlane tunne, et ma ei lugenud kumbagi raamatut läbi. Triumfikaart kohe kindlasti mitte. Aga minu arust LM-i kah mitte, kuigi sellest midagi ma küll nagu mäletaksin. Tänu LM-ile sain ma saksa keele tunnis, kui mult küsiti "Was hast du gestern gemacht?", vastata "Ich habe ein Buch gelesen" ja kui sellepeale HV küsis, "Welches Buch?" või midagi säärast, siis oskasin ma kenasti vastata, et "Im Westen ...