Skip to main content

Skräbble

Mängisin just isa-emaga Skräbblit, sest Papule minu seltskonnast kuuldavasti ei piisa. Väga lõbus oli vaadata, kuidas isegi isa lõpuks hasarti sattus, ta oli tubli ka, suutis viimase käiguga kirjutada beež. Ja lõbus oli kuulata kõiki neid uudissõnu, mille ema välja mõtles, nagu erikurjus ja diftima (e. diftongi kasutama). Lõpuks ta leppis, et hea küll, kui paremini ei saa, kõlbab 25-punktine fa kah. Lõbus oli. :)

Pärastlõunal ma nostalgitsesin veidi ja vaatasin lindilt saksakeelset Jurassic Parki. Ma mäletan, kuidas me seda siis koos vaatasime ja venna vahetevahel tõlkis, sest tema sai saksa keelest aru kah. Ma sain täna kah aru, kui öeldi schnell või Dinosaur või Experiment või DNA. Aga ega seal seda juttu nii väga polegi, peamiselt ikka jooksmine ja karjumine. Vot seda filmi tahaks ka 3D-s vaadata, üsna veel jubedam võiks olla.
Labels:

Comments

sussa said…
Kuule, sellest saksa keelest saan minagi aru!

Ja asi ei ole selles, et mulle su seltskond ei sobiks (et sa teaksid, esimene kord, kui ma ette panin, et võiksime skrääbida, siis ma mõtlesingi, et ainult sina ja mina). Ma lihtsalt kardan teiste pahameelt ja seda, et nad hakkaksid meid süüdistama, et me irrutame neid (sunnime irduma).

Vat.
5:13 pm
suxu said…
Mis sa tahad öelda, et see, kes irdub, pole milleski süüdi, süüdi on hoopis kõik need, kes teda irrutavad?

Ja seda ma ka eriti ei usu, et sina Oravat & Udu kardaksid.
4:48 pm
sussa said…
Ei, ma ei öelnud, et me oleksime süüdi nende irrutamises. Ma ütlesin, et nad süüdistaksid meid selles. Seal on vahe.

Ja miks sa arvad, et ei karda? Või ei arva, et kardan, või midagi sellist. Ma võin karta keda tahan, see ei käi sinu ütlemise järgi.
5:32 pm
suxu said…
No ega nad ei süüdistaks midagi, kui sa neile selliseid mõtteid ei annaks.

Ja millal enne oled sa Oravat või Udu kartnud?
6:19 pm
Post a Comment

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...
Post a Comment
Read more

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)
Post a Comment
Read more

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...
Post a Comment
Read more