Skip to main content

eesel johanna, õss & perth

Nägin täna unes, et ma sõitsin laulukooriga Hispaaniasse. Ei tea, mida küll mina laulukooris tegin, aga laulmine see igatahes polnud. Vähemalt nii realistlikud on mu unenäod. Aga Hispaaniasse ma ta'ga igatahes sõitsin ja olin seega tõsises mures, et kuidas ma nüüd helistan ja ütlen, et ma ei saa nädal aega tööle tulla, ma olen Hispaanias. Tõsine mure oli. Lõppes see asi sellega, et ma ärkasin üles.

Ja siis ma ei tahtnud tükk aega üles tõusta, sest kell oli veel liiga vähe, ja kui ma siis täpselt parajal ajal üles tõusin, öeldi mulle, et ahaa! öösel keerati kella.

Muidugi olin ma selle ära unustanud. Ma olin ära unustanud ka Torino Iluuisutamise MM-i. Alles täna kava uurides ja sealt uisukala leides, tuli meelde, et ahjaa! Noh, vähemalt nägin siis uisukalagi. Ja Joubert oligi liivatorm! Ma kahtlustasin seda! Aga tookord (aasta, kaks?) tagasi oli tal vastav kostüüm kah, selline punane ja liivakarva. Imelik, kas nad tohivad siis erinevatel hooaegadel sama kala esitada? Aga ma ei usu, et ta kellegi teise kala kah varastas.

Isa luges kunagi üht artliklit, kus kirjutati mälust. Et igal inimesel on ajus mingi jubin, mis sorteerib sissetulevat infot, jagab selle oluliseks ja ebaoluliseks, olulise jätab meelde, ebaolulise mitte. Aga väikestel lastel see ei ole veel nii arenenud, et teaks, mis on oluline ja mis mitte, ja vanadel inimestel hakkab see juba rikki minema, seega mõlemal juhul jätab kõik meelde ja sellepärast on kõige parem mälu lastel ja vanuritel (kui neil just skleroosi pole). Minul, tundub, töötab see jubin täisvõimsusel ja mahtusäästvate settingutega, mis tähendab seda, et mul ei jää enam mitte midagi meelde. Ja ei jäägi.

Jeerum küll, ma sain eelmine nädal paraja soki, kui avastasin, et 1. aprill on neljapäev, mitte reede, nagu ma ennem arvanud olin. Ma ei taha 1. aprillil tööle minna! Äkki nad teevad mulle aprilli! Ja ma jään alati millegipärast aprillinalju uskuma, kuigi ma ei ole ju nii kergeusklik. Ei ole ju? Aga noh, ma tavaliselt unustan ära, et on 1. aprill või et 1. aprillil tehakse aprilli. Oi-oi.

Ja lõpetuseks jälle veidi musa. :)


Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...