Epistole

Kuna märts hakkab siin nüüd juba läbi saama, siis o leks paras aeg kirjutada sellest, mis juhtus veebruaris. Nimelt toimus s iis kampaania "Maitsev Tartu". Eelmine aasta toimus kusjuures ka. Kestis see terve veebruari kuu ja seisnes selles, et valitud hulk Tartu kohvikuid, umbes 20, valmistasid ette 3-käigulise õhtusöögi hinnaga 21 euri. Selline summa ühe inimese õhtusöögi eest ei ole just odav, aga vahel harva ju võib. Eelmine aasta käisin ühes restoranis söömas, seekord külastasin kahte.  Selle kohta oli ka kena veebileht, koos menüü de ja pildikestega, mis on nüüdseks aga juba maha võetud. Menüüd leidsin ikkagi üles, ag a inglis e keelsed. Pildikesi kahjuks ei lei dnud.  Umbroht Entrée : Handmade rye bread with 64° egg, dried cherry tomato and cucumber gel Main Course : Goose cutlet with caramelised parsley root and white wine emulsion Dessert : Pear confit with roasted hazelnuts and almond cream  Umbrohus (Umbrohtis?) käisime koos ema, venna ja venna naisega.

Märtsi esimesel pühapäeval käisime koos emaga teatris ooperit "Carmen" vaatamas. Meid on tabanud mingi needus, et me istume teatris valedele kohtadele, või noh, kaks viimast korda on seda juhtunud. Selle ma taipasin küll enne saali minekut ära, et meie kohad on ikkagi rõdul mitte maas, aga rõdule jõudes sai siiski kohad 1 võrra sassi aetud.  Istusime siis rõdu esimeses reas ja sealt oli väga hea nähtavus ja ülevaade. Eriti kui oli tahtmist tõlget ka näha, mida kuvati lava kohal üleval. Ma mäletan, et maas esimeses reas istudes oli seda üsna halb vaadata, seetõttu saigi seekord kohad rõdule võetud. Ja ooper ise oli ka muidugi hea.  E ma häiris natuke see, et Carmen ei ol nud mustlasnaise jaoks piisavalt t õmmu. Kusjuures ei olnud j ah, kuigi päris blon d ta ka ei olnud. Mind see eriti ei häirinud . Mind ei häirinud ka see, et Carme n oli sinises, mitte punases kleidis. Vahepeal juhtus üks väike apsakas ka, kui pool orkestrit läks äkki pimeda ks ja keegi sealt ütles,

Eks ma olen üks paras pontšik jah. Selline ümmargune ja nämma. Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest rääkida, vaid oma saiata elust, mida ma veebruaris üritasin elada. Ehk siis - loobusin nisujahust. Mitte küll päris 100%. Selle otsustasin juba ette ära, et ühe vastlakukli pistan küll pintslisse. Tegelikult läks natuke teisiti.  Aga mu otsus pandi proovile juba 1. veebruaril, kui tööl tehti ootamatult pitsasöömine. Lihtsalt niisama. Mul olid sel hetkel probleemid, mis aitasid natuke kaasa mu võimele öelda ei. Umbes kaks tundi hiljem ma nati kahetsesin seda, sest siis andsid probleemid teed kasvavale näljatundele. Aga pitsa oli selleks ajaks niikuinii otsas, seega ma läksin välja sööma.  Vastlapäeval käisime väljas liugu laskmas ja pärast jagati kukleid ja mul oli selline isu ja korralikult tühi kõht. Siiski, ma olin selleks valmistunud ja endale salati kaasa võtnud. Ühe kukli sõin ikka ära. Järgmisel päeval tõi ema mulle tatrajahust kukleid ja lisaks mõned nisu- ja mandlijahus

Kuskil oli nii ilusasti öeldud, et meil on pohlad, mida me sööme, kama , mida me joome, savi, kust me seda joome, suva, mis meil jalas on ning ilm jätab meid kah täiesti külmaks. Mul on ka kama ja suva ja külmaks jätab see ilm tõepoolest. Pohli mul ei ole, muidu teeks neist pohla- rukkijahu vahtu.  Eelmisel nädalal sain enamuse ajast veeta soojas toas, osa sellest küll hirmsates külmavärinates. Tulin ma eel misel teisepäeval töölt koju, käisin veel poes toidukraami ost mas , kodus tegin õhtusöö ki, aga tundsin, et hull väsimus on peal. Siis kraadisin ja oli 37 ,4. Tegelikult mul ka juba päeval hakkasi d käed valutama, arvasin, et olen endale hiirekäe saanud. Ja mõtlesin, et nojah, enne valutas vasak jalg, nüüd parem käsi.  Õhtusöögi sain igatahes veel ära süüa, aga siis hak kas see külmumine pihta. Vahepeal palusin R-lt enda le teisest toast teine tekk tuua, aga e ga sellest ka eriti kasu ei olnud. Teate ju küll, kuidas palaviku t õustes see olukord on . Isegi siis, kui sisemin