Kuskil oli nii ilusasti öeldud, et meil on pohlad, mida me sööme, kama, mida me joome, savi, kust me seda joome, suva, mis meil jalas on ning ilm jätab meid kah täiesti külmaks. Mul on ka kama ja suva ja külmaks jätab see ilm tõepoolest. Pohli mul ei ole, muidu teeks neist pohla-rukkijahu vahtu.
Eelmisel nädalal sain enamuse ajast veeta soojas toas, osa sellest küll hirmsates külmavärinates. Tulin ma eelmisel teisepäeval töölt koju, käisin veel poes toidukraami ostmas, kodus tegin õhtusööki, aga tundsin, et hull väsimus on peal. Siis kraadisin ja oli 37,4. Tegelikult mul ka juba päeval hakkasid käed valutama, arvasin, et olen endale hiirekäe saanud. Ja mõtlesin, et nojah, enne valutas vasak jalg, nüüd parem käsi.
Õhtusöögi sain igatahes veel ära süüa, aga siis hakkas see külmumine pihta. Vahepeal palusin R-lt endale teisest toast teine tekk tuua, aga ega sellest ka eriti kasu ei olnud. Teate ju küll, kuidas palaviku tõustes see olukord on. Isegi siis, kui sisemine temperatuur oli juba 39 peal, oli mul ikka veel mõnevõrra külm, aga siis ma võtsin rohtu, panin kella 4 tunni pärast helisema ja läksin tuttu.
Eriti magada just ei saanud, öösärki pidin ka kaks korda vahetama, aga kella viie ajal hommikul oli temperatuur alla läinud, siis sain natuke korralikumalt magada. Kella 11 paiku tulin ikkagi üles, kuigi tegelikult jäin voodisse, ja hakkasin muretsema ja telefonis skaipima. Nimelt oli tol päeval üks tööasi ees, kus mina oleks pidanud ka osalema.
Kuskil kella kaheks oli mul palavik jälle 38,5 peal, siis ma enam ei muretsenud. Olin pikali ja vaatasin telekat. Võtsin rohtu ka. Palavik läks alla ja siis üldse minema. Järgmised poolteist päeva olin ikkagi toas. Õhtune temperatuur oli 37 peal, aga mitte rohkem. Siiski, jõudu mul just väga üle ei olnud, selline kõrge palaviku järgne nõrkus oli peal. Seetõttu ma ei koristanud eriti. Mustad nõud panin masinasse, aga ka see oli sel hetkel väsitav.
Laupäeval pistsin siiski nina korraks välja, käisin vanemate pool. Aga olin sedavõrd tuus, et sõitsin sinna ja tagasi taksoga. Tagasi ma sõidan tavaliselt alati taksoga, sealt ei tule ühtegi sobivat bussi. Igatahes, tähistasime siis EV100 koos, sõime sini-must-valget juustu ja sini-must-valget jäätist ja mängisime Eesti Mängu ja ma jõin kolm tassi kohvi. Mitte küll sini-must-valget. Aga meil oli küünal ja lipuke ja vaatasime telekast saateid. Kuskil seitsme-kahekse paiku tulin tagasi koju, ehk väga hilja peale ei jäänud. Kodus vaatasin saateid edasi. Paar korda oleks peaaegu magama jäänud.
Pühapäeval olin kodus ja puhkasin ja mängisin.
Sel nädalal tuli siis kuus kihti riided selga tõmmata ja välja silmamunasid külmetama minna. Lõunale ma polegi veel julgenud minna, sellise ilmaga ei taha end väga tuulutada, kus lisaks tuulele on veel 22 miinuskraadi. Okei, lõuna ajal nii hull ei ole, siis on ainult -15. No ja täna oli juba natuke soojem.
Igatahes olen tööl söönud kama ja kaerahelbeputru ja smuutisid. Kui ma haige olin, siis käisin ema-isa paar korda läbi ja tõid mulle kraami, suures osas smuutisid, nii tavalisi kui ka jogurti omi. Kõik on väga head smuutid, mulle eriti maitsevad mangoga. Mõned on veel alles ka. Need säilivad nii umbes juunikuuni.
Okei, ma lähen pikutan nüüd ja vaatan oma kokasaadet. Mul on nii palju mõtteid (umbes kolm), millest veel kirjutada, aga mõni teine päev siis.
Eelmisel nädalal sain enamuse ajast veeta soojas toas, osa sellest küll hirmsates külmavärinates. Tulin ma eelmisel teisepäeval töölt koju, käisin veel poes toidukraami ostmas, kodus tegin õhtusööki, aga tundsin, et hull väsimus on peal. Siis kraadisin ja oli 37,4. Tegelikult mul ka juba päeval hakkasid käed valutama, arvasin, et olen endale hiirekäe saanud. Ja mõtlesin, et nojah, enne valutas vasak jalg, nüüd parem käsi.
Õhtusöögi sain igatahes veel ära süüa, aga siis hakkas see külmumine pihta. Vahepeal palusin R-lt endale teisest toast teine tekk tuua, aga ega sellest ka eriti kasu ei olnud. Teate ju küll, kuidas palaviku tõustes see olukord on. Isegi siis, kui sisemine temperatuur oli juba 39 peal, oli mul ikka veel mõnevõrra külm, aga siis ma võtsin rohtu, panin kella 4 tunni pärast helisema ja läksin tuttu.
Eriti magada just ei saanud, öösärki pidin ka kaks korda vahetama, aga kella viie ajal hommikul oli temperatuur alla läinud, siis sain natuke korralikumalt magada. Kella 11 paiku tulin ikkagi üles, kuigi tegelikult jäin voodisse, ja hakkasin muretsema ja telefonis skaipima. Nimelt oli tol päeval üks tööasi ees, kus mina oleks pidanud ka osalema.
Kuskil kella kaheks oli mul palavik jälle 38,5 peal, siis ma enam ei muretsenud. Olin pikali ja vaatasin telekat. Võtsin rohtu ka. Palavik läks alla ja siis üldse minema. Järgmised poolteist päeva olin ikkagi toas. Õhtune temperatuur oli 37 peal, aga mitte rohkem. Siiski, jõudu mul just väga üle ei olnud, selline kõrge palaviku järgne nõrkus oli peal. Seetõttu ma ei koristanud eriti. Mustad nõud panin masinasse, aga ka see oli sel hetkel väsitav.
Laupäeval pistsin siiski nina korraks välja, käisin vanemate pool. Aga olin sedavõrd tuus, et sõitsin sinna ja tagasi taksoga. Tagasi ma sõidan tavaliselt alati taksoga, sealt ei tule ühtegi sobivat bussi. Igatahes, tähistasime siis EV100 koos, sõime sini-must-valget juustu ja sini-must-valget jäätist ja mängisime Eesti Mängu ja ma jõin kolm tassi kohvi. Mitte küll sini-must-valget. Aga meil oli küünal ja lipuke ja vaatasime telekast saateid. Kuskil seitsme-kahekse paiku tulin tagasi koju, ehk väga hilja peale ei jäänud. Kodus vaatasin saateid edasi. Paar korda oleks peaaegu magama jäänud.
Pühapäeval olin kodus ja puhkasin ja mängisin.
Sel nädalal tuli siis kuus kihti riided selga tõmmata ja välja silmamunasid külmetama minna. Lõunale ma polegi veel julgenud minna, sellise ilmaga ei taha end väga tuulutada, kus lisaks tuulele on veel 22 miinuskraadi. Okei, lõuna ajal nii hull ei ole, siis on ainult -15. No ja täna oli juba natuke soojem.
Igatahes olen tööl söönud kama ja kaerahelbeputru ja smuutisid. Kui ma haige olin, siis käisin ema-isa paar korda läbi ja tõid mulle kraami, suures osas smuutisid, nii tavalisi kui ka jogurti omi. Kõik on väga head smuutid, mulle eriti maitsevad mangoga. Mõned on veel alles ka. Need säilivad nii umbes juunikuuni.
Okei, ma lähen pikutan nüüd ja vaatan oma kokasaadet. Mul on nii palju mõtteid (umbes kolm), millest veel kirjutada, aga mõni teine päev siis.
Comments