Eks ma olen üks paras pontšik jah. Selline ümmargune ja nämma. Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest rääkida, vaid oma saiata elust, mida ma veebruaris üritasin elada. Ehk siis - loobusin nisujahust. Mitte küll päris 100%. Selle otsustasin juba ette ära, et ühe vastlakukli pistan küll pintslisse. Tegelikult läks natuke teisiti.
Aga mu otsus pandi proovile juba 1. veebruaril, kui tööl tehti ootamatult pitsasöömine. Lihtsalt niisama. Mul olid sel hetkel probleemid, mis aitasid natuke kaasa mu võimele öelda ei. Umbes kaks tundi hiljem ma nati kahetsesin seda, sest siis andsid probleemid teed kasvavale näljatundele. Aga pitsa oli selleks ajaks niikuinii otsas, seega ma läksin välja sööma.
Vastlapäeval käisime väljas liugu laskmas ja pärast jagati kukleid ja mul oli selline isu ja korralikult tühi kõht. Siiski, ma olin selleks valmistunud ja endale salati kaasa võtnud. Ühe kukli sõin ikka ära. Järgmisel päeval tõi ema mulle tatrajahust kukleid ja lisaks mõned nisu- ja mandlijahust kuklid. Ma mõtlesin need viimased R-le anda, aga tema võttis ampsu ja sellest talle piisas. Ehk siis ma pidin need ka ise ära sööma, sest mulle ei meeldi toitu lasta raisku minna ja lisaks hakkas mul kahju neist kenadest väikestest kuklitest, mida keegi ei taha. Kusjuures, tatrajahu omad olid isegi paremad, niiskemad ja kirsimoosiga.
Siis ükspäev käisin Mandalas tom kha suppi söömas ja sinna kõrvale pakuti lameleiba, mis oli tõenäoliselt ka nisujahust, aga ma sõin selle ikka ära, sest mulle ei meeldi järele jätta, lisaks oli see hea ja sobis hästi supi kõrvale, mis oli kuum ja lisaks sellele veel kuum. Aga väga hea.
Sõbrannadele ma ka oma otsusest ei rääkinud, et keegi ei peaks seetõttu mulle mingit special toitu hakkama välja mõtlema või tegema. Seega Udu pool sai ka pastarooga ja keeksi hea isuga söödud. Sest jah, ega mul ei olnudki plaanis päris-päris loobuda, lihtsalt vaadata, mis ja kuidas sellest välja tuleb.
Kodus tegin küll R-le makarone, aga endale tegin siis midagi muud. Ema leidis mõned head tatrajahust piruka ja koogi retseptid, kus lõppsaadus oli täitsa nämma. Ema ise küll kartis, et natuke nätske, aga mulle tegelikult täiesti meeldis. Mul oli mõttes teha ka rukkijahust pannkooke, aga need jäid seekord tegemata.
Kaalule see vist nagu eriti väga ei mõjunud. Võib-olla natuke mõjus ka, sest veebruari lõpus oli see pisut väiksem kui veebruari alguses, aga mitte nii märgatavalt, et oleks kohe ohhoo öelnud. Enesetundele ka mitte. Ma oletan, et ma ei jäänud haigeks saiapuudusest.
Kokkuvõtteks paar tähelepanekut:
* osad nisujahu tooted on väga nämmad
* osad nisujahuta tooted on ka väga nämmad
* sellisel tasemel nisujahust loobumine on üsna lihtne
* täielikult nisujahust loobumine oleks palju-palju raskem
* kui R. võiks vist iga päev makaroni süüa ja mingil perioodil sõi ka, siis mulle meeldib ikkagi vaheldus
Aga mu otsus pandi proovile juba 1. veebruaril, kui tööl tehti ootamatult pitsasöömine. Lihtsalt niisama. Mul olid sel hetkel probleemid, mis aitasid natuke kaasa mu võimele öelda ei. Umbes kaks tundi hiljem ma nati kahetsesin seda, sest siis andsid probleemid teed kasvavale näljatundele. Aga pitsa oli selleks ajaks niikuinii otsas, seega ma läksin välja sööma.
Vastlapäeval käisime väljas liugu laskmas ja pärast jagati kukleid ja mul oli selline isu ja korralikult tühi kõht. Siiski, ma olin selleks valmistunud ja endale salati kaasa võtnud. Ühe kukli sõin ikka ära. Järgmisel päeval tõi ema mulle tatrajahust kukleid ja lisaks mõned nisu- ja mandlijahust kuklid. Ma mõtlesin need viimased R-le anda, aga tema võttis ampsu ja sellest talle piisas. Ehk siis ma pidin need ka ise ära sööma, sest mulle ei meeldi toitu lasta raisku minna ja lisaks hakkas mul kahju neist kenadest väikestest kuklitest, mida keegi ei taha. Kusjuures, tatrajahu omad olid isegi paremad, niiskemad ja kirsimoosiga.
Siis ükspäev käisin Mandalas tom kha suppi söömas ja sinna kõrvale pakuti lameleiba, mis oli tõenäoliselt ka nisujahust, aga ma sõin selle ikka ära, sest mulle ei meeldi järele jätta, lisaks oli see hea ja sobis hästi supi kõrvale, mis oli kuum ja lisaks sellele veel kuum. Aga väga hea.
Sõbrannadele ma ka oma otsusest ei rääkinud, et keegi ei peaks seetõttu mulle mingit special toitu hakkama välja mõtlema või tegema. Seega Udu pool sai ka pastarooga ja keeksi hea isuga söödud. Sest jah, ega mul ei olnudki plaanis päris-päris loobuda, lihtsalt vaadata, mis ja kuidas sellest välja tuleb.
Kodus tegin küll R-le makarone, aga endale tegin siis midagi muud. Ema leidis mõned head tatrajahust piruka ja koogi retseptid, kus lõppsaadus oli täitsa nämma. Ema ise küll kartis, et natuke nätske, aga mulle tegelikult täiesti meeldis. Mul oli mõttes teha ka rukkijahust pannkooke, aga need jäid seekord tegemata.
Kaalule see vist nagu eriti väga ei mõjunud. Võib-olla natuke mõjus ka, sest veebruari lõpus oli see pisut väiksem kui veebruari alguses, aga mitte nii märgatavalt, et oleks kohe ohhoo öelnud. Enesetundele ka mitte. Ma oletan, et ma ei jäänud haigeks saiapuudusest.
Kokkuvõtteks paar tähelepanekut:
* osad nisujahu tooted on väga nämmad
* osad nisujahuta tooted on ka väga nämmad
* sellisel tasemel nisujahust loobumine on üsna lihtne
* täielikult nisujahust loobumine oleks palju-palju raskem
* kui R. võiks vist iga päev makaroni süüa ja mingil perioodil sõi ka, siis mulle meeldib ikkagi vaheldus
Comments