Märtsi esimesel pühapäeval käisime koos emaga teatris ooperit "Carmen" vaatamas. Meid on tabanud mingi needus, et me istume teatris valedele kohtadele, või noh, kaks viimast korda on seda juhtunud. Selle ma taipasin küll enne saali minekut ära, et meie kohad on ikkagi rõdul mitte maas, aga rõdule jõudes sai siiski kohad 1 võrra sassi aetud.
Istusime siis rõdu esimeses reas ja sealt oli väga hea nähtavus ja ülevaade. Eriti kui oli tahtmist tõlget ka näha, mida kuvati lava kohal üleval. Ma mäletan, et maas esimeses reas istudes oli seda üsna halb vaadata, seetõttu saigi seekord kohad rõdule võetud. Ja ooper ise oli ka muidugi hea.
Ema häiris natuke see, et Carmen ei olnud mustlasnaise jaoks piisavalt tõmmu. Kusjuures ei olnud jah, kuigi päris blond ta ka ei olnud. Mind see eriti ei häirinud. Mind ei häirinud ka see, et Carmen oli sinises, mitte punases kleidis.
Vahepeal juhtus üks väike apsakas ka, kui pool orkestrit läks äkki pimedaks ja keegi sealt ütles, et neil läks elekter ära. Mujal oli elekter ikkagi olemas. Veidi pärast seda tuli keegi vabandama ka, aga korda sai see ka päris kiiresti, jäi mulje, et mitte üle viie minuti, pigem isegi 3 või nii.
Ma sageli mõtlen muusikaetendustel ka orkestri peale, et vaesekesed istuvad kuskil augus ja peavad muudkui mängima. Üks kord oli eriti hull, kui neile voolas sellisel hulgal seda tehis-suitsu kaela, et ma ei tea, kas nad oma nooti üldse nägid lugeda. Vanemuise etendustel on väga sageli seda tossu, aga tookord oli eriti palju ja voolas täitsa kosena sinna alla orkestri hulka. Ilus oli vaadata seda koske, aga nemad vaesekesed istusid ju otse selle sees.
Kokkuvõttes oli väga tore ja rõdu esimeses reas oli ka super vaade. Edaspidi teab, kuhu pileteid võtta.
Peale teatrit käisime ka Shakespeari kohvikus söömas, olime seekord ka laua kinni pannud, sest eelmine kord, kui enne teatrit tahtsime seal süüa, oli seal kõik kinni või broneeritud. Seekord oli rahvast aga palju vähem, saime endale laua valida ja sõime mõlemad tortillarulle mango ja krevettidega.
Kunagi ammu käisin ma vaatamas etendust nimega Carrmen! mis oli modernne muusika/tantsulavastus Carmeni ainetel. Ema tuli ka kaasa ja sai šoki, sest ta ei teadnud, et see selline etendus on. Kuigi too Carrmen! oli ka omamoodi huvitav, omapärane ja kummaline, siis see oli ikkagi parem.
Ma ei saa aru, miks peab kõike kaasajastama. No mõnes mõttes võib-olla saan aru, sest ühelt poolt on see uudne ja huvitav ja keegi pole enne päris nii teinud; teisel poolt tahetakse ehk anda edasi, et tegemist on ajatu looga, mis juhtus siis ja mis võib juhtuda ka praegu. Aga ikkagi. Vähemalt esmakordselt tahaks seda õiget asja näha - kui on juba 10 korda nähtud, võib-olla siis võiks ka kaasaegset versiooni vaadata.
Aga see nüüd oli jah see hea ja õige Carmen, mis sest et kleidid olid sinised ja Carmen polnud piisavalt tõmmu. :)
Istusime siis rõdu esimeses reas ja sealt oli väga hea nähtavus ja ülevaade. Eriti kui oli tahtmist tõlget ka näha, mida kuvati lava kohal üleval. Ma mäletan, et maas esimeses reas istudes oli seda üsna halb vaadata, seetõttu saigi seekord kohad rõdule võetud. Ja ooper ise oli ka muidugi hea.
Ema häiris natuke see, et Carmen ei olnud mustlasnaise jaoks piisavalt tõmmu. Kusjuures ei olnud jah, kuigi päris blond ta ka ei olnud. Mind see eriti ei häirinud. Mind ei häirinud ka see, et Carmen oli sinises, mitte punases kleidis.
Vahepeal juhtus üks väike apsakas ka, kui pool orkestrit läks äkki pimedaks ja keegi sealt ütles, et neil läks elekter ära. Mujal oli elekter ikkagi olemas. Veidi pärast seda tuli keegi vabandama ka, aga korda sai see ka päris kiiresti, jäi mulje, et mitte üle viie minuti, pigem isegi 3 või nii.
Ma sageli mõtlen muusikaetendustel ka orkestri peale, et vaesekesed istuvad kuskil augus ja peavad muudkui mängima. Üks kord oli eriti hull, kui neile voolas sellisel hulgal seda tehis-suitsu kaela, et ma ei tea, kas nad oma nooti üldse nägid lugeda. Vanemuise etendustel on väga sageli seda tossu, aga tookord oli eriti palju ja voolas täitsa kosena sinna alla orkestri hulka. Ilus oli vaadata seda koske, aga nemad vaesekesed istusid ju otse selle sees.
Kokkuvõttes oli väga tore ja rõdu esimeses reas oli ka super vaade. Edaspidi teab, kuhu pileteid võtta.
Peale teatrit käisime ka Shakespeari kohvikus söömas, olime seekord ka laua kinni pannud, sest eelmine kord, kui enne teatrit tahtsime seal süüa, oli seal kõik kinni või broneeritud. Seekord oli rahvast aga palju vähem, saime endale laua valida ja sõime mõlemad tortillarulle mango ja krevettidega.
Kunagi ammu käisin ma vaatamas etendust nimega Carrmen! mis oli modernne muusika/tantsulavastus Carmeni ainetel. Ema tuli ka kaasa ja sai šoki, sest ta ei teadnud, et see selline etendus on. Kuigi too Carrmen! oli ka omamoodi huvitav, omapärane ja kummaline, siis see oli ikkagi parem.
Ma ei saa aru, miks peab kõike kaasajastama. No mõnes mõttes võib-olla saan aru, sest ühelt poolt on see uudne ja huvitav ja keegi pole enne päris nii teinud; teisel poolt tahetakse ehk anda edasi, et tegemist on ajatu looga, mis juhtus siis ja mis võib juhtuda ka praegu. Aga ikkagi. Vähemalt esmakordselt tahaks seda õiget asja näha - kui on juba 10 korda nähtud, võib-olla siis võiks ka kaasaegset versiooni vaadata.
Aga see nüüd oli jah see hea ja õige Carmen, mis sest et kleidid olid sinised ja Carmen polnud piisavalt tõmmu. :)
Comments