Kuna märts hakkab siin nüüd juba läbi saama, siis oleks paras aeg kirjutada sellest, mis juhtus veebruaris. Nimelt toimus siis kampaania "Maitsev Tartu". Eelmine aasta toimus kusjuures ka. Kestis see terve veebruari kuu ja seisnes selles, et valitud hulk Tartu kohvikuid, umbes 20, valmistasid ette 3-käigulise õhtusöögi hinnaga 21 euri. Selline summa ühe inimese õhtusöögi eest ei ole just odav, aga vahel harva ju võib. Eelmine aasta käisin ühes restoranis söömas, seekord külastasin kahte.
Selle kohta oli ka kena veebileht, koos menüüde ja pildikestega, mis on nüüdseks aga juba maha võetud. Menüüd leidsin ikkagi üles, aga inglisekeelsed. Pildikesi kahjuks ei leidnud.
Umbroht
Entrée: Handmade rye bread with 64° egg, dried cherry tomato and cucumber gel
Main Course: Goose cutlet with caramelised parsley root and white wine emulsion
Dessert: Pear confit with roasted hazelnuts and almond cream
Umbrohus (Umbrohtis?) käisime koos ema, venna ja vennanaisega. Mulle meeldis seal see, kuidas nad igat toitu ka eraldi tutvustasid ja rääkisid kuidas ja mida nad tegid. Mitte liiga pikalt, aga väga innukalt. Toidud olid loomulikult head.
Eelroog oli siis 64-kraadine muna koos leivaga, mis oli tehtud jahust ja munavalgevahust ning toidusöega mustaks värvitud. Lisaks tomat ja kurgigeel. Leib oli päris huvitav ning vedel munakollane ka maitsev. Vedel munavalge oli ka hea, aga selle konsistents oli selline natuke imelik. Kurgigeel tuletas mulle meelde neid kokasaateid, kus osalejad mässavad seal mingi toidu ühe elemendiga mitu tundi, topivad sisse 100 eri koostisosa ja viimistlevad täiuslikkuseni ning siis lisavad seda taldrikkule umbes kolm väikest täpikest. Ja siis peavad kohtunikud selle taldrikul üles leidma, maitset tundma ja hindama. Noh, nemad vist leiavad ka. Tegelikult leidsin ka mina selle kurgigeeli üles ja see oli vist päris hea.
Pearoog oli hanekotlet karamelliseeritud juurpeterselli ja valge veini emulsiooniga. Hanekotlet oli täitsa hää, aga see juurpetersell oli super, lihtsalt super.
Magustoit oli ka imehää, pošeeritud pirnud röstitud pähkli ja mandlikreemiga. Kõik sobis omavahel imehästi kokku ja maitses täitsa oivaliselt. Mandlikreem oli toorjuustu ja vahukoore segu, kuhu oli lisatud mandlilikööri. Ma olen alati teadnud, et õun ja koor (vahukoor, kohvikoor, piim) sobivad hästi kokku, aga pirn samamoodi. See oli ka selline üsna kerge magustoit.
Umbrohus käisime koos emaga ka eelmine aasta söömas ja siis oli kõik ka väga hea.
Chez André
Entrée: Crispy Soft Shell Crab, Served with Fresh Salad, Cardamom-Flavoured Cherry and Tomato Compote, and Oak-Smoked Oat Flakes
Main Course: Sous Vide Beef Brisket, Served with Oven-Baked Potato Brandade, Caramel Sauerkraut, Puffed Buckwheat, Silky Cauliflower Puree, Apple Puree, Leek Oil, Beetroot Onions, Cucumber and a Bread Demi-Glace
Dessert: Elegant Chocolate Filled with Oven-Baked Black Bread Pudding, Chocolate Bavaroise, Berry-Flavoured Hot Estonian Beer Coulis, Sous Vide Lemon Curd and Chocolate Crystals
Chez Andrés käisin ma esimest korda eelmisel suvel, venna sünnipäeval, ja siis tellisin endale grilllõhe, mis maksis rohkem kui antud kolmekäiguline lõuna. Mitte küll väga palju rohkem. See on nüüd jah selline natuke peenem koht. Seekord läksime koos ema ja isaga. Ma natuke kartsin, et äkki isale ei meeldi, sest ta mõnikord poriseb, et talle ei meeldi üldse kohvikutes käia, et temasugune vanamees ei peaks üldse kohvikutes käima ja muud sellist, aga seekord käitus ta ilusti ja tundub, et nautis ka toitu.
Eelroaks oli siis krabi koos salatiga, mis sisaldas hunniku igasuguseid hästikõlavaid asju. Krabi oli hea. Ilusti ära kooritud, krõbe ja maitsev. Salat iseenesest oli hea, aga mitte midagi väga erilist. Salati eriliste komponentidega oli sama lugu, mis kurgigeeliga, et neid oli nii vähe, et peaaegu ei tundnudki maitset. Aga samas, nii vist pidigi olema, sest ega salatisse väga palju kirsse ja kaerahelbeid ei tohikski panna. Mina paneks muidugi rohkem. Aga tulemus oli ikkagi hea.
Pearoog oli siis veiseliha koos umbes saja lisandiga. Liha oli vähemalt korralik, mul on mõned kurvad kogemused veiselihaga, mis on nii kõva, et minu hambad lihtsalt ei võta. Sellega ei olnud niimoodi. Ega see ka väga pehme just ei olnud, aga liiga kõva ka mitte. Teiste komponentide kohta ütleks, et mõnda ikka andis üles otsida. Ja seda leiva demi-glace'i ma tegelikult ei leidnudki, kui nüüd päris aus olla. Teised vist ikka leidsin. Lillkapsa püree oli ka väga hea. Selline mõnusalt siidine ja hea.
Magustoit oli väga efektne. See oli suur pall šokolaadi, millele tuli kuuma marjakastet peale valada, et sinna auk sisse sulaks. Palli sees oli sidrunikreem, musta leiva puding ja muud head asjad. Šokolaad. Šokolaadipall. Nämm-nämm.
Selles kohvikus sellist innukat toitude tutvustust ei olnud, küll aga käis peakokk André ise musti taldrikuid ära korjamas ja küsimas, et kuidas maitses. Me siis ikka kiitsime. Sest kõik oligi väga hea.
--
Kokkuvõttes jäin mõlema koha toiduga väga rahule. Võrdlema neid ei hakka, sest need olid ikka üsna erinevad. Umbrohu toidud olid lihtsamad, aga väga head. Neid võiks osaliselt proovida ka kodus järgi teha, näiteks seda pirnimagustoitu. Šokolaadipalli selle saja koostisosaga ma loomulikult ei hakkaks proovimagi. Aga mõlemad olid väga nämmad.
Selle kohta oli ka kena veebileht, koos menüüde ja pildikestega, mis on nüüdseks aga juba maha võetud. Menüüd leidsin ikkagi üles, aga inglisekeelsed. Pildikesi kahjuks ei leidnud.
Umbroht
Entrée: Handmade rye bread with 64° egg, dried cherry tomato and cucumber gel
Main Course: Goose cutlet with caramelised parsley root and white wine emulsion
Dessert: Pear confit with roasted hazelnuts and almond cream
Umbrohus (Umbrohtis?) käisime koos ema, venna ja vennanaisega. Mulle meeldis seal see, kuidas nad igat toitu ka eraldi tutvustasid ja rääkisid kuidas ja mida nad tegid. Mitte liiga pikalt, aga väga innukalt. Toidud olid loomulikult head.
Eelroog oli siis 64-kraadine muna koos leivaga, mis oli tehtud jahust ja munavalgevahust ning toidusöega mustaks värvitud. Lisaks tomat ja kurgigeel. Leib oli päris huvitav ning vedel munakollane ka maitsev. Vedel munavalge oli ka hea, aga selle konsistents oli selline natuke imelik. Kurgigeel tuletas mulle meelde neid kokasaateid, kus osalejad mässavad seal mingi toidu ühe elemendiga mitu tundi, topivad sisse 100 eri koostisosa ja viimistlevad täiuslikkuseni ning siis lisavad seda taldrikkule umbes kolm väikest täpikest. Ja siis peavad kohtunikud selle taldrikul üles leidma, maitset tundma ja hindama. Noh, nemad vist leiavad ka. Tegelikult leidsin ka mina selle kurgigeeli üles ja see oli vist päris hea.
Pearoog oli hanekotlet karamelliseeritud juurpeterselli ja valge veini emulsiooniga. Hanekotlet oli täitsa hää, aga see juurpetersell oli super, lihtsalt super.
Magustoit oli ka imehää, pošeeritud pirnud röstitud pähkli ja mandlikreemiga. Kõik sobis omavahel imehästi kokku ja maitses täitsa oivaliselt. Mandlikreem oli toorjuustu ja vahukoore segu, kuhu oli lisatud mandlilikööri. Ma olen alati teadnud, et õun ja koor (vahukoor, kohvikoor, piim) sobivad hästi kokku, aga pirn samamoodi. See oli ka selline üsna kerge magustoit.
Umbrohus käisime koos emaga ka eelmine aasta söömas ja siis oli kõik ka väga hea.
Chez André
Entrée: Crispy Soft Shell Crab, Served with Fresh Salad, Cardamom-Flavoured Cherry and Tomato Compote, and Oak-Smoked Oat Flakes
Main Course: Sous Vide Beef Brisket, Served with Oven-Baked Potato Brandade, Caramel Sauerkraut, Puffed Buckwheat, Silky Cauliflower Puree, Apple Puree, Leek Oil, Beetroot Onions, Cucumber and a Bread Demi-Glace
Dessert: Elegant Chocolate Filled with Oven-Baked Black Bread Pudding, Chocolate Bavaroise, Berry-Flavoured Hot Estonian Beer Coulis, Sous Vide Lemon Curd and Chocolate Crystals
Chez Andrés käisin ma esimest korda eelmisel suvel, venna sünnipäeval, ja siis tellisin endale grilllõhe, mis maksis rohkem kui antud kolmekäiguline lõuna. Mitte küll väga palju rohkem. See on nüüd jah selline natuke peenem koht. Seekord läksime koos ema ja isaga. Ma natuke kartsin, et äkki isale ei meeldi, sest ta mõnikord poriseb, et talle ei meeldi üldse kohvikutes käia, et temasugune vanamees ei peaks üldse kohvikutes käima ja muud sellist, aga seekord käitus ta ilusti ja tundub, et nautis ka toitu.
Eelroaks oli siis krabi koos salatiga, mis sisaldas hunniku igasuguseid hästikõlavaid asju. Krabi oli hea. Ilusti ära kooritud, krõbe ja maitsev. Salat iseenesest oli hea, aga mitte midagi väga erilist. Salati eriliste komponentidega oli sama lugu, mis kurgigeeliga, et neid oli nii vähe, et peaaegu ei tundnudki maitset. Aga samas, nii vist pidigi olema, sest ega salatisse väga palju kirsse ja kaerahelbeid ei tohikski panna. Mina paneks muidugi rohkem. Aga tulemus oli ikkagi hea.
Pearoog oli siis veiseliha koos umbes saja lisandiga. Liha oli vähemalt korralik, mul on mõned kurvad kogemused veiselihaga, mis on nii kõva, et minu hambad lihtsalt ei võta. Sellega ei olnud niimoodi. Ega see ka väga pehme just ei olnud, aga liiga kõva ka mitte. Teiste komponentide kohta ütleks, et mõnda ikka andis üles otsida. Ja seda leiva demi-glace'i ma tegelikult ei leidnudki, kui nüüd päris aus olla. Teised vist ikka leidsin. Lillkapsa püree oli ka väga hea. Selline mõnusalt siidine ja hea.
Magustoit oli väga efektne. See oli suur pall šokolaadi, millele tuli kuuma marjakastet peale valada, et sinna auk sisse sulaks. Palli sees oli sidrunikreem, musta leiva puding ja muud head asjad. Šokolaad. Šokolaadipall. Nämm-nämm.
Selles kohvikus sellist innukat toitude tutvustust ei olnud, küll aga käis peakokk André ise musti taldrikuid ära korjamas ja küsimas, et kuidas maitses. Me siis ikka kiitsime. Sest kõik oligi väga hea.
--
Kokkuvõttes jäin mõlema koha toiduga väga rahule. Võrdlema neid ei hakka, sest need olid ikka üsna erinevad. Umbrohu toidud olid lihtsamad, aga väga head. Neid võiks osaliselt proovida ka kodus järgi teha, näiteks seda pirnimagustoitu. Šokolaadipalli selle saja koostisosaga ma loomulikult ei hakkaks proovimagi. Aga mõlemad olid väga nämmad.
Comments