Epistole

Tahtsin kirjutada eraldi postituse sellest, kui tore R. tegelikult on. Mehi tuleb ju kiita, muidu... ma ei tea, mis muidu saab. Igatahes solvus ta mu peale ära minu viimast postitust lugedes, kus ma alguses kirjutasin, et ostsin endale uue läpaka. Tegelikult otsis tema minu kriteeriumitele vastava läpaka välja, tellis selle ära ja käis ka poes järel. Mina ainult maksin kinni.  Igasugustes arvutiteemades on tast palju kasu. Kui ta ise ei tea, siis uurib välja. Lisaks on ta ka hea asjaajaja ja ära korraldaja. Näiteks kui meil nõudepesumasin katki läks, siis ta leidis õige remondifirma ja pani aja kinni ja tegeles remondimehega, kui see tuli.  Mul on peaaegu foobia ses suhtes, kui ma pean kuhugi võõrale inimesele helistama. Mul on nii vastumeelt panna näiteks arstile või hambaarstile aega kinni. Mistõttu ma lasen sageli emal panna perearsti juurde aeg kinni. Seal on see häda ka, et tuleb mitu korda helistada, enne kui löögile saab ja siis ma pean iga kord vaimu uuesti valmis ...

... on toit, mida ma paar päeva tagasi sõin. Ehk siis jah, saab küll ka mitte-jõululisel ajal sellist toitu teha. Verivorstivalik poes just väga suur ei olnud, aga olemas ta siiski oli. Verivorst, mitte valik. Verikäkki oli ka. Aga sellist jõulutoitu ei teinud ma mitte seetõttu, et oleks väga suur isu tulnud selle järele, vaid kuna mul oli 730 g hapukapsast üle. Toorest hapukapsast mu kõht ei kannata, seega oli see vaja ära keeta. Ja kui juba hapukapsa tegemiseks läks, siis miks mitte ka verivorst?  Kogu asi sai tegelikult alguse märtsis. Või pigem Selveri retseptikalendri märtsikuu toidust. Jaanuari ja veebruari toit sai õigel ajal järele proovitud ja plaanis oli ka märtsis sama teha, aga siis ma jäin haigeks. Siis sai märts läbi ja tuli aprill, siis sai aprill läbi ja tuli mai. Nüüd, kus juba mai hakkas lõpule jõudma, otsustasin, et teen selle asja siis ikkagi ära, kuna retsept tundus huvitav - hapukapsa-salaami ampsud. Tegemist oli põhimõtteliselt hapukapsa pannkookidega (al...

Jõudsimegi veebruarikuus deidil ära käia. :) Ma tahaks tegelikult iga kuu korra koos väljas käia, aga üleeelmine kord oli vist üldse suvel, kui ma nüüd õigesti mäletan. Ja suvel oli seda väljas käimist rohkem ka. Igatahes, tore oli. Ilm oli ka päris tore; alguses oli taevas veel sinine väikeste pilvetupsudega ja hiljem sajas lund. Külm oli tegelikult ka. Enne kohvikusse minekut käisime jalutamas ka - kõigepealt jalutasime Creppi, siis Dolce Vitasse ja lõpetasime Shakespearis. Kuna R. tungivalt soovitas mul kodus kõik ilusti valmis mõelda, siis oli mu lisaks plaan A-le ja B-le, ka plaanid C, D ja E. Lõpuks otsustasime D kasuks ja C jätsime üldse vahele, sest sealt olime just hiljuti toitu tellinud. Tegime vist õige otsuse ja tegelikult oli Shakespearis nii tore ja mõnna, et mul on isegi natuke hea meel, et kohvik A ja B täis olid. Seal oli üsna vähe rahvast, õdus valgus ja laes ilusad pisikesed säravad tulukesed.  Sõin oma vana lemmikut, tortillarull krevettide ja mangoga. R. leid...

Ehk siis väike ülevaade viimasel ajal tehtud "gurmeeroogadest", nagu R. neid nimetab. Muidugi, tema definitsiooni järgi on gurmeetoit vist iga söök, mis talle ei maitse. Ning jah, järgnevad toidud ei maitsenud talle kahjuks ka. Minu meelest olid kõik jälle väga head.  1) Kanakarri kookospiimaga (Selveri kalendri jaanuari toit) Sai ka ilusti õigel kuul tehtud. Värskete köögiviljade asemel kasutasin külmutatud, sest kes see ikka talvel neid värskeid köögivilju saab. Pealegi ma olen kuulnud, et kui köögiviljad kohe ja korralikult ära külmutada, jäävad vitamiinid ka kenasti alles. Roog siis koosneski peamiselt kanast, kookospiimast ja köögiviljadest. Maitse ei olnud tõenäoliselt päris õige, sest kana oli juba eelmaitsestatud ja retseptis toodud vokimaitseaine asemel kasutasin ma tom kha supi maitseainet. Aga tulemus oli hea, mulle küll väga maitses. R. võttis minu õhutusel imepisikese lonksu kookospiima ja vaevles pool õhtut kõhuvalu käes. Minu kõht oli rahul.  2) Grill...

Käisin eelmisel pühapäeval sellisel toredal üritusel nagu Tähtvere Õunaõuepäevad. Laupäeval toimus tegelikult ka midagi, talgud ja aiakoristus ja muu selline, pühapäeval oli siis pidu - laat, aiakohvikud, esinemised.  Läksin kella poole kaheks vanemate poole, et siis koos emaga ring peale teha. Ema-isa koos oma lapselapsega tegid juba varem ühe tiiru ära ja jõudsid tagasi umbes samal ajal kui mina. Ema ütles, et laste atraktsioonid ja kohvikud jätsid natuke soovida, osad olid mõeldud väiksematele lastele ja ei olnud tegelikult päris nii vahvad nagu välja reklaamiti. Õepoeg J. ütles, et talle meeldis.  Läksime siis emaga teisele tiirule ja väga tore oli. Ilm oli ka ilus, päikeseline, karge, kuid tuulevaikne. Käisime siis läbi mitmed õuekohvikud ja mekkisime õuna- ja kõrvitsa- ja muid hõrgutisi. Kõik kohvikud olid jällegi omamoodi hubased.  Ühes kohas oli üks tore vanaproua, kes pakkus igasugu kõrvitsaküpsetisi. Kusjuures, süsteem oli hea, valima ei pidanud, vaid olig...

13.08 oli Tartu Toidufestival. Alguses ma ei tahtnud sinna minna, sest ilm polnud sugugi kutsuv, aga siis mõtlesin, et käin ikka ära, ema lubas ka seltsiks tulla. Tegemist oli siis toidulaadaga, umbes nagu Hansalaat, aga ainult toit. Paar minikohvikut oli ka, päris kohvikute minivariandid. Võimalik, et osa müüjatest oli selleks ajaks juba ära läinud, aga mina sain ka endale meelepärast, ehk siis Võrumaa karaskit (juustu-ürdi oma, kanepiseemnetega oli kahjuks otsas) ja kaks väikest (mitte-Võrumaa) juustukera. Istusime natuke kohvikus Muinasjutt ka.  14.08 oli Tammelinna kodukohvikute päev. Enne seda oli meil ka väike kolimine, ehk meile toodi mõned kastid, aga see käis väga kähku. Pärast seda ma siis vaikselt asutasin end minema, ise kogu aja arvates, et R. tuleb minuga kaasa. Eks ta oleks ka tulnud, aga ta ütles, et temale sellised asjad väga ei istu, aga ta tuleb kaasa, kui ma seda soovin - ma siis sain natuke pahaseks, et miks ta mulle seda enne ei võinud öelda. Tülli me õnneks...

Mu blogist saab varsti kokandusblogi, kui ma nii jätkan. Aga mis teha, mulle meeldib süüa ja kui aega on, siis ka süüa teha. Pealegi leidsin ma ühe lihtsalt imelise retsepti, mille tulemus oli lihtsalt imeline suvikõrvitsa-juustu pirukas. Kui esimese ampsu võtsin, siis mõtlesin, et mmm, ma pole ammu midagi nii head söönud.  Retsept on siin: http://www.nami-nami.ee/retsept/11408/parmesani_suvikorvitsapirukas Toore küüslaugu asemel panin toorjuustu küüglauguga ja küpsetamise alguses viskas korraks lõhna üles ja ma ehmatasin ära, et saab äkki liiga küüslaugune, aga ei saanud. Suvikõrvitsaid oli mul 3 väikest, aga täpselt ei tea, palju kaal kokku oli. Küpsetasin natuke teisiti, kui retseptis öeldud, kokku umbes sama aeg, aga peale valasin juustu hiljem, u. 7-10 min enne lõppu.  Nämma-nämma-nämma. Isegi R. sõi ühe tüki ja teatas, et kui siin liha ka oleks, siis annaks pitsa mõõdu välja. Ta on mul selline karnivoor jah. Tegin tema jaoks ka viineripirukaid (need talle maitsesid...

Tegin nimekirja toitudest, mida ma igapäevaselt valmistan. Need road, mida ma olen proovinud korra või kaks, jätsin nimekirjast välja. * hakklihakaste (valge vs punane) - siin on kaks varianti, kas teha kaste jahu ja hapukoorega, või mõne pastakastmega (tomat + köögiviljad/ürdid/jms). Mulle endale meeldib tomatiga variant rohkem, R-le aga tavaline. Osad tomatipastad talle üldse ei maitse. Kõrvale on tavaliselt makaron ja kui veab, siis salat kah. * kotletid - tavalised hakklihakotletid, kuhu ma mõnikord ka juustu sisse panen. * tatrapuder hakklihaga - mina lisaks sinna veel päikesekuivatatud tomatit, aga kuna R-le jälle ei meeldi, siis lisan ainult oma portsule. Aga sellest pole hullu. * grillvorst, viiner, lihapall, pihv - ühesõnaga mingi valmis lihatoode, mille mina lihtsalt ahjus soojaks lasen. Kõrvale on tavaliselt friikas, mis on ainus kartul, mida ma valmistan, sest ma ei oska kartulit koorida. Koorega keedetud kartulit olen ka vist korra teinud.  * ahjuliha - lemmi...

Panen siia nüüd paar pildikest ka oma hiljutistest salatitest: 1) Pastasalati singiga, lisaks veel juust (vist sulatatud juustu kujul või oli riivjuust ), tomat ja beebispinat.  2) S alat singi, mozzarella ja virsikuga, lisaks tomat. Salatiks on jälle beebispinat, sest seda jäi eelmisest korrast üle (ja see maitseb mulle). See kord läks õli-veiniäädika kast e ka peale . 3) Itaalia lipu salat: beebispinat, tomat ja kodujuust. Peal õlikast e. Kuna R-le veidiäädikas ei istu, siis selle jätsin ära. (Tema sõi vist küll ainul t tomatit .)  

Otsustasin ükspäev lasagnet teha. See oli tegelikult enne mu sünnipäeva, kuskil juuni alguses vist või mai lõpus. Ma polnud nii ammu lasagnet teinud ja üldse kordagi seda päris üksinda teinud. Aga ma ei kartnud (eriti). Tegin siis hakklihakastme tomatipastaga, või pigem sellise pastakastmega, kus olid lisaks tomatile ka muud köögiviljad juba sees. Seejärel tegin bešamellkastme juustuga, mida kurinahka tuli u. 15 min pidevalt segada ja mis sellegipoolest põhja kõrbes natuke. Siis võtsin ahjuvormi ja ladusin sinna kihiti pastaplaate. Tuli neli kihti. Peale raputasin veel riivjuustu ja siis läks see asi ahju. Piilusin teda ahjus natukese aja pärast, kees ja mulises teine. Kui välja võtsin oli juust peal mitte niivõrd kuldpruun, kuivõrd kuldmust, aga lasagne tuli väga hea. Ikka tõsiselt nämma. R-le ka maitses ja talle jäigi suurem osa sellest järgnevatel õhtutel, kus mina käisin külas või niisama väljas söömas. Pooled plaadid jäid veel üle, seega ükskord teen kindlasti veel, aga tõenäolise...

Väga hea supi, kusjuures. Ehk siis kirjutan natuke neist toredatest roogadest, millega ma viimasel ajal hakkama olen saanud.  * tom kha supp - kana, kookospiim, seenekesed ja tomatid pluss spetsiaalne maitseaine segu. Teha oli üpris lihtne ja tulemus oli nämma. Mulle maitses, R-le mitte. Seega pidingi oma supi ise ära sööma, aga mul polnud selle vastu midagi, sest see oli nämma. Hiljem ma sain veel mitu korda sinihallitusjuustuga seenekesi teha, sest mul jäi neid üle.  * ahjuliha - ükspäev jäi poes silma ürdivõi marinaadis liha. Võtsin, pistsin ahju, võtsin välja, pistsin suhu - oli hea. Seega ma tegin seda veel korra. Liha oli suur ja vägev kui ahju läks ning mitte enam eriti suur kui välja tuli, aga hea oli ta küll. Kõrvale tegin friikaid ja salatit. * kotletid - ma miskipärast arvasin, et kotlette on keeruline teha. Ei olnud. Hakkliha, sai, hapukoor, muna kõik kokku, siis sõrmused sõrmest ja sõtkuma. Igal juhul oli seda sõtkuda ja vormida palju lihtsam kui tainast. Ai...

Tegin täna tähesaiu ( http://toidutare.ee/kasutajate_retseptid/10B77/ ), neli plaaditäit, nelja eri moosiga: õunamoos, pohlamoos (pohlasalat tegelikult), maasika-toormoos ja mustsõstramoos. Meil on tegelikult üks pannkoogimoos ka, aga seda ei tahtnud lahti teha. Ega ma seda enne ei teadnud, et neil selline nimi on; lihtsalt me olime emaga neid varemalt teinud, isegi vorm oli meil selle jaoks. Mina mäletasin ainult, et midagi tuli lõigata ja voltida, aga kuidas täpselt, seda mitte. R. otsis siis retsepti üles. Pärast ma muuseas avastasin, et tähesaia retsept oli taigna ümbrispaberil kah. Päris head tulid; pohla ja õunaga maitsevad mulle kõige rohkem. Paar päeva tagasi tegin smuutit (banaan, ananass, pirn, viinamarjamahl, jõhvikas). Juba enne mikserdamist oli väga ilus. Jõhvikad sobisid kannuga hästi kokku, mõlemad sellised ilusad läikivpunased. Smuuti tuli täna jõhvikatele roosa. Ma tol hetkel mõtlesin, et imelik, et nii ammu pole enam smuutit teinud, vanasti tegin ju kogu aeg. Aga si...

Eelmisel reedel (oli vist) mõtlesin, et teeks ahjupraadi. Olen nüüd oma ahjuga rohkem sõbrunenud ja leidnud, et ta on tore ahi. Seega reedel tulin ma koju ja siis läksime koos poodi ja ostsime muuhulgas ka selle ahjuprae. Ma siis tulin rõõmsalt koju, puhkasin veidi, siis pakkisime asjad lahti ja umbes kella kaheksa paiku hakkasin õhtusööki tegema. Olen harjunud sellega, et viskan miskit pannile või potti ja see on varsti valmis. Loen ma siis ahjuprae pealt, et kuidas valmistada - küpsetage ahjus 1,5 kuni 2 h. Kaks tundi?! Ma saan süüa alles kahe tunni pärast?! Korraks mõtlesin, et jätaks liha teiseks korraks ja teeks miskit muud, aga siis tegin ikkagi liha. Ja küpsetasingi 2 h. Päris hea tuli.  Kusjuures seal juhendis oli veel öeldud, et 15 min enne küpsetamise lõppu tõsta temperatuur 20C kõrgemaks ja pöörata lihal teine külg. Aga liha oli ju küpsetuskarbis kile all (mille sisse ma augud tegin). Kuidas ma seda hakkan pöörama? Seega ma siis ei pööranudki. Alumine pool oli natuke k...

Tegin täna õunakooki. Mitte otseselt advendi pärast, vaid pigem seetõttu, et eile ei jõudnud. Tegin siis biskviiti, sest küpsetuspulbrit/sidrunhapet ei olnud, ainult suhkrut ja jahu ja juhuslikult ka muna, ning ma nagu mäletasin, et kunagi sain ma sellega ka hakkama. Nüüd ma pole enam kindel, et ma õigesti mäletasin.  Loomulikult sattus mul kollane valge hulka, suhkur sattus ka kuidagi valge hulka (sest ma arvasin, et ta käib sinna), mõneks ajaks sattus sinna ka mikser; lõpuks ma igatahes andsin alla, valasin kõik kokku ja mikserdasin segamini. Siis valasin taigna vormi, õunad taignasse ja puistasin suhkrut ja kaneeli õuntele. Siis läks kogu kupatus ahju ja seal ta küpses u. 40 min ja nägi vahepeal täitsa kobe välja.  (E simene kord, muideks, kui ma oma ahju kasutasin. Lihtne oli . Ahju juhendis oli täpselt öeld ud , milline t emperatuur ja funktsioon ja tasand biskviidile panna. )   Hiljem ta loomulikult kukkus kokku (ma arvan, tundus kuidagi selline) ja söömise...

Tegin täna leivasuppi. Eelmisel pühapäeval soolaleivaks saadud leib oli vahepeal kivikõvastunud - kas paberkott ei kaitse leiba selle eest? - nii et mul ei jäänud muud üle, kui see ära keeta supiks. Lisaks panin ka 2 õuna, kaneeli ja rosinad. Vett ja suhkrut ka. Serveerisin vahustamata vahukoorega - millest tekkis huvitav arutelu R-ga, et kas vahukoort, mis pole vahustatud, tohib vahukooreks nimetada? Ehk peaks see olema hoopis vahuta koor, seda ega ta ei vahutanud küll.  Igatahes, supp tuli päris hea, mis oli üllatav - kuna mina olin ju see, kes selle valmis tegi. Ma kartsin küll, et tuleb mingi võeh plöga, aga tegelikult tuli täitsa söödav plöga. :) Retsept kah, kui kedagi huvitab: http://www.nami-nami.ee/retsept/8984/maitsev_leivasupp_ountega Üritasime täna ka kahte tuppa lampe valida, aga miskipärast meie arvamused ei tahtnud kuidagi ühtida. Mulle ei meeldinud R. valitud lambid ja temale ei meeldinud minu valitud. Lõpuks leidsime ühe sellise (magamistuppa), millega R. kah...

Ehk siis jutuke sellest, kuidas üks väike pakk küpsiseid põhjustas paksu pahandust. Kunagi kuskil oli üks Jutt(ttttttttt), kus oli samuti kaklus küpsiste pärast. Seal otsiti vist seda süüdlast, kes viimase küpsise nahka pani. Meil käis see asi veidi teisiti. See juhtus ühel esmaspäeval (mitte täna), kus ma tulin pärast pikka, rasket ja vastikut tööpäeva koju. Poodi ei pidanud õnneks minema, sest R. käis seal ise, mina tegin lihtsalt nimekirja. Kuhu said lisatud ka küpsised, "sellised nagu ma sulle magustoidu sisse panen" ehk siis Selga omad.  Lähen mina kööki, vaatan - laual on küpsised. Aga! Mitte lihtsalt küpsised, vaid šokolaadiküpsised! Aah! Nagu ma ühes eelmises postituses vist mainisin, sel kuul ma šokolaadi ei söö ega üldse kakaoseid asju. Isegi mitte tiramisu kohupiimakreemi, sest tiramisu sees on ka tsipake kakaod. Ja nüüd - šokolaadiküpsis.  Ma reageerisin kohe, ilma pikema mõtlemisega - nagu mul ikka tavaks on: Miks sa ostsid selliseid küpsiseid, mida mina ...

Ma siin vahepeal loobusin täielikult kohvist, et vaadata, mis saab. Midagi ei saanud, paar esimest päeva olid rasked, edasi polnud enam miskit viga. Jõin siis ükskord prooviks jälle kohvi, et vaadata, mis nüüd saab. Ikka ei saanud mitte kui miskit. Nüüd ma siis joon seltskondlikult, külas ja niisi. Hommikuti joon rohelist teed, õhtuti ka, mõnikord isegi tööl, kui ruumid külmad on, kuigi seal ma tarbin enamjaolt vett. Möödunud teisipäeval algas sügis ja algas ikka täiesti korralikult - ilm oli korraga pime, külm ja märg. Eelmine päev oli veel päris kena olnud. Mina, külmavares, panin kindad kätte ja need on praegugi tuuleka taskutes, müts ka. Palju kinnaste ja mütsidega inimesi tänaval veel ei näe, aga paar on ikka vastu tulnud. (A. on loomulikult T-särgi, lühikeste pükste ja lahtiste sandaalidega.) Ma olen jah ikka tõsine külmavares, aga siin on mõnus ja soe. Käisin neljapäeval vanematel külas ja seal küll külmetasin terve õhtu, mingi nohuhoog tuli ka kallale. Enne ei hakanudki kor...

Lisaks eelmainitud märksõnadele - feihoa on muuseas puuvili, mille mahl meenutab maitselt õunapüreed - käisin ma ka ükspäev ujumas. Basseinis siiski, sest mina käin viimasel ajal ujumas ainult basseinis või Vahemeres. Aga ma ujusin 200m järjest. Ja siis veel mitu-mitu-mitu korda edasi tagasi, 1 km sai kindlasti täis. Selg jäi kah valusaks. Nüüd on korras, aga mõnda aega sain ma ainult sirge seljaga olla. Ja Carte D'ori mustsõstra sorbett mustsõstardega on jummala hää. Maasika oma on kah hea. 

Minu mustade päevade tagavara on nüüd lõplikult ammendatud. Jõuludeks saadud šokolaadi sõin juba ammu ära, lagritsale tegin paar päeva tagasi otsa peale, Tallinnast peoga kaasahaaratud lutsukommid sõin eile emmemmi vaadates ära ja kolm viimast tükki Udu šokolaadist maiustasime šampuse kõrvale - Kanteri medali puhul, mitte Taasiseseisvuspäeva. Oh-jah, need sportlased on ikka naljakad küll. Maailmas paremuselt kolmas ja siis räägib, et oh kui halb päev tal oli ja nii tühi tunne on nüüd sees ja terve Eesti on kohutavalt pettunud. Kuhu jäi siis see positiivne suhtumine, et noh, läks nigu läks, medal ju tuli - jee!, ehk järgmine kord läheb veel paremini. Samas, ma pole profisportlastest kunagi eriti aru saanud. Aga oda tahaks isegi proovida visata. Ketast võib-olla kah. Nüüd tulevad meelde need kekatunnid Ülikooli Spordihallis, kus sai muuhulgas ka kuuli tõugatud. Ja sellega tuleb selline seos, et tahaks sedasamust bowlingut mängida. Aga jah, ma avastasin enda poest samad lagritsad, mis ma ...

* Mul on nüüd laes ufo, selline ufolik ja vilgutab punast tulukest. * Tasku Rahva Raamatust maksis Jane Austeni raamat kaks korda rohkem kui Kaupsi Apollos. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis Ülikooli Raamatupoes oleks see võib-olla veelgi odavam olnud. * Ma nägin unes suurt musta koera, keda ma mitte kübetki ei kartnud, ja hunnikut liblikaid, kelle eest ma karjudes ühest toast teisse jooksin. Õudne oli! * Järjekordne geneetiliselt muundatud mutantelukafilm, seekord oli selleks siis kala, mitte hai, vaid selline kalajam. Nagu haug või latikas või midagi sellist. Küllaltki suur küll. Tegelt oli neid lausa mitu ja viimane ikka kõige suurem! Ja erinevalt teistest sarnastest filmidest, see naine, kes mehega sohu läks, ei olnudki see naine, kes mehega uuu-romantikat tunda sai. Uuu-romantika oli mehel, kes sohu läks, hoopis naisega, kes juba varem sohu oli läinud. Naise, kes koos mehega sohu läks, sõi kala ära. Ja romantiline peaaegu lõpp oli selline, kes mees ja naine koos päikeseloojangusse (v...