Skip to main content

emmemm ja muu

Minu mustade päevade tagavara on nüüd lõplikult ammendatud. Jõuludeks saadud šokolaadi sõin juba ammu ära, lagritsale tegin paar päeva tagasi otsa peale, Tallinnast peoga kaasahaaratud lutsukommid sõin eile emmemmi vaadates ära ja kolm viimast tükki Udu šokolaadist maiustasime šampuse kõrvale - Kanteri medali puhul, mitte Taasiseseisvuspäeva.

Oh-jah, need sportlased on ikka naljakad küll. Maailmas paremuselt kolmas ja siis räägib, et oh kui halb päev tal oli ja nii tühi tunne on nüüd sees ja terve Eesti on kohutavalt pettunud. Kuhu jäi siis see positiivne suhtumine, et noh, läks nigu läks, medal ju tuli - jee!, ehk järgmine kord läheb veel paremini. Samas, ma pole profisportlastest kunagi eriti aru saanud. Aga oda tahaks isegi proovida visata. Ketast võib-olla kah. Nüüd tulevad meelde need kekatunnid Ülikooli Spordihallis, kus sai muuhulgas ka kuuli tõugatud. Ja sellega tuleb selline seos, et tahaks sedasamust bowlingut mängida.

Aga jah, ma avastasin enda poest samad lagritsad, mis ma laevaltki tõin. Jeee, sest poodi on mul suurem tõenäosus sattuda kui laevale. Ja need olid tõesti nämmad.

Eile sai kerget suitsukana salatit tehtud.

Täna on nii kena ilm.

Comments

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...