Skip to main content

jalgpall on parem kui keks?

Käisime eile jalgpalli mängimas. Ostsime just uue ilusa palli, läksime seda sisse pühitsema ning pühitsesime selle sisse hoopiski augu. Aga ma oleksin peaaegu võitnud, seis oli 9:9 ja tükk aega ei läinud ükski pall väravasse, aga lõpuks siiski üks läks. Aga noh, tavaliselt mul ei lähe niigi hästi.

Isa otsis pool tundi oma nii ilusat konksu taga. Kirus end, et miks ta küll konksu tema endiselt kohalt loogilisse kohta pani, sest nüüd ta ei leidnud teda sealt loogilisest kohast enam üles. Otsis siis enam-vähem loogilised kohad ka läbi, aga lõpuks tuli välja, et ta polnudki seda loogilisse kohta pannud, oli ainult kavatsenud.

Hiljem korraldas ta tulekahju. Terve korter oli suitsulõhna täis. Ükski andur ei teinud vähimatki häält.

Ja mina kaotasin oma ööliblika ära. Oli selline pisike, pastelne ja nunnu. Ja ma kartsin, et äkki ma istun/astun talle nüüd kogemata peale. Aga ei leidnudki enam üles. Ainult ühe sääse leidsin.

Comments

sussa said…
Mis konks?
suxu said…
See nii ilus konks, millega ta madratsi konkusse riputas.

Oli jah päris kena konks.

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...