Skip to main content

jalgpall on parem kui keks?

Käisime eile jalgpalli mängimas. Ostsime just uue ilusa palli, läksime seda sisse pühitsema ning pühitsesime selle sisse hoopiski augu. Aga ma oleksin peaaegu võitnud, seis oli 9:9 ja tükk aega ei läinud ükski pall väravasse, aga lõpuks siiski üks läks. Aga noh, tavaliselt mul ei lähe niigi hästi.

Isa otsis pool tundi oma nii ilusat konksu taga. Kirus end, et miks ta küll konksu tema endiselt kohalt loogilisse kohta pani, sest nüüd ta ei leidnud teda sealt loogilisest kohast enam üles. Otsis siis enam-vähem loogilised kohad ka läbi, aga lõpuks tuli välja, et ta polnudki seda loogilisse kohta pannud, oli ainult kavatsenud.

Hiljem korraldas ta tulekahju. Terve korter oli suitsulõhna täis. Ükski andur ei teinud vähimatki häält.

Ja mina kaotasin oma ööliblika ära. Oli selline pisike, pastelne ja nunnu. Ja ma kartsin, et äkki ma istun/astun talle nüüd kogemata peale. Aga ei leidnudki enam üles. Ainult ühe sääse leidsin.

Comments

sussa said…
Mis konks?
suxu said…
See nii ilus konks, millega ta madratsi konkusse riputas.

Oli jah päris kena konks.

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.