Epistole

Ma olen nii laisk, et võtsin kasutusele oma läpaka ja lasin kaablit vedada, et ma saaks ilma voodist üles tõusmata Internetti minna. Kunagi olin ma nii laisk, et kuulasin sama CD-d mitu korda järjest, kuna ma ei viitsinud seda lihtsalt vahetada. Kunagi ma panin peale Nightwishi CD, lootuses mitte magama jääda, aga isegi sellest polnud kasu. Kunagi ma kuulasin Nightwishi taustaks tõenäosusteooria koduülesannete lahendamisele.  Igast mõttekat ja mõttetut juttu võiks siia praegu kirjutada. Aga ma ei viitsi seda kah. Ma parem lähen ja mängin natuke seda Udu mängu (Set Game), mis on tegelikult täitsa tore.

Siin linnas. Mujal, kui ma õigesti mäletan, tuli teda juba novembri keskel. Aga jah, see oli nüüd küll lumi, mitte mingi imelik valge ollus, mis õhus hulbib.  Ma ühel päeval, nii oma lõbuks, täiendasin lammaste teemat. Lisasin sekka lamba, kes üritab aia vahelt läbi pugeda ja jääb loomulikult sinna kinni. Ja siis hiljem tuleb mootorratturlammas Marsilt, kes kihhutab aiast otse läbi, viuh! Oh, oskaks ma ometi lammast joonistada...  P.S. Ei olnud sellel lumel jaksu jääda. Järgmine päev oli ta juba lännu. :)

Tahtsin endale jõulukalendrit osta, aga ei leidnud ühtegi.  Ma lugesin eile lambaid. Tore oli. 38. lammas ei hüpanud üldse üle aia, vaid jalutas mööda aia äärt päikeseloojangusse. 44. lammas maandus täpselt aia otsas, kuni 45. lammas talle otsa hüppas ja nad mõlemad koos alla kukkusid. Ja teised lambad tegid igasuguseid lahedaid sünkroonhüppeid. Mõned hüppasid niisama üle kah, ilma keerutamata. Kui läheb juba lammasteks, siis olgu vähemalt lõbusad lambad. 

Leidsin ühel päeval laualt hobusepildiga märkmiku. Kuigi mul oli päris hea idee, mida see sisaldab - sest see on minu oma - võtsin ma siiski märkmiku äratundmisrõõmuga kätte. See oli lukus - põhjusega. Mul oli võti - põhjusega. (Minu märkmik ju siiski). Otsisin võtme üles, keerasin luku lahti ja avasin märkmiku. Korraks valdas mind vana hea nostalgia, aga peagi avastasin hirmu ja õudusega, et märkmik sisaldas jätkuvalt seda, mida ma teadsin, et see sisaldab. Nimelt KOHHUTAVAID armastuslaule perioodist, kui ma arvasin, et KOHHUTAVATE armastuslaulude väljamõtlemine ja kirjapanek on hea mõte. Tunnistan, et lugeda ma neid seekord ei julgenudki, pealkirjad olid juba piisavalt hirmutavad.  Aga igatahes on nad mul olemas, kui tuleb kunagi vajadus kellegi akna all serenaade laulda. Ma võiksin neid esitada vilepillil või ükskõik millisel ettejuhtuval muusikariistal - vanaisa viiul sai vist kahjuks ära visatud - ja püüdke te siis aru saada, mis on selle juures kõige hullem: saade, sõnad või es

Avastasin ühe toreda mängu - Plants vs Zombies . Point on selles, et sul on maja, kus oled sina oma ajudega, ja majal on aed ja aia taga on tänav ja tänaval on kari näljaseid zombisid. Aga sinul on aed ja muruniidukid, mis on ka väga olulised. Aga sul on aed ja päike paistab ja kui sa piisavalt väikeseid päikeseid, mis su aeda kukuvad, kinni püüad, saad sa taimi istutada. Näiteks herneid, kes tulistavad zombide pihta herneid. Ja päevalilled, kes ka pillavad päikest. Ja siis sellised taimed, kes litsuvad zombid laiaks. Ja plahvatavad kirsid. Ja hiljem ka sellised taimed, kes söövad zombid lihtsalt ära. Zombid söövad muidugi taimi kah, kui ajusid kuskilt võtta pole. Nii et viimaseks kaitseliiniks on muruniidukid, kes ajavad terve rea zombisid mõnusalt alla. Aga muruniidukeid ei saa kahjuks juurde kasvatada. Ja vahepeal tuleb öö, aga selleks puhuks antakse sulle hiilgavaid seeni. Ok, ma rohkem ette ei ütle. Minge vaadake ise. :)

Mul õnnestus kaks varvast teineteise vastu hõõrudes villi ajada. Oh jah, sellised need minu uued ilusad kingad on. Noh, mitte nii väga uued. Ma olen juba mitu aastat end nendega piinanud. Tegelikult on need täpselt sama mudel, mis minu vanad kingad, ja vist isegi number suuremad, aga vanad kingad on kantud, räbaldunud, augulised ja loomulikult ka mugavad. Kingapoodidesse pole mul enam ammu usku. Aga lõbusamal teemal... ma koon endale peapaela. Viie vardaga lausa. Algus oli päris hull, kui kõik neli varrast üritasid korraga silmustest välja kukkuda, mille peale ma sattusin nii segadusse, et üritasin tükk aega valele poole kuduma hakata. Aga nüüd juba kasvab. :) Ma ainult loodan, et see saab enne valmis, kui ilm nii külmaks läheb, et tuleb juba mütsi kandma hakata (ptüi-ptüi-ptüi). Ja loodetavasti saab ta ka enne seda valmis, kui mul lõng otsa saab. Muidu võib mul tekkida kiusatus teine pool lilla kududa. 

Milline pime & hall päev küll täna oli. Kui võrrelda seda Kreeka valgusega, mis oli nii kirgas ja valge, ning pärastlõunal nii hele, et pani silmad vett jooksma... Sattuks masendusse. Aga ei sattu kah. Lisaks kõigele pidin ma täna veel tööle ka minema.  (Nii hull ei olnudki veel, aga jätkuvalt kiire. Miks ei võiks küll pooled probleemid puhkuse jooksul ise ära laheneda?) Lohutan end oma "Päeva positiivseima mõtte auhinna"-võitnud tõdemusega: vaata maha, Suxu, lund ei ole. :)

Mäed on toredad. Isegi lumised mäed on toredad, vähemalt niikaua kui kogu lumi on kuskil üleval ja ei tule alla. Viimase kahe talvega on mul lumest kõrini saanud. Nüüd tahan ma soojale maale. Seega, ei mingit Everesti enam. Kuni ma parema nime välja mõtlen, las olla selleks "epistole", esimene kreekakeelne sõna, mis ma ära õppisin. Tähendab "kiri". Jah, nüüd ma fännan Kreekat. :)  P.S. Tegelikult olen ma Kreekat fännanud juba päris kaua. Võib-olla mitte päris sellest esimesest sõnast, aga siiski kaua-kaua.

Mind tabas eile varjutus. Vihmavarjutus. Vihm üritas kah tabada, aga ei saanud pihta, ning minu lõunapausist sai vihmavaatamispaus. Püüdis mind küll haneks tõmmata, jäi salakavalalt vaiksemaks ja tuli siis uuesti uue hooga, aga minu täielik vihmavarjutus päästis mind selle käest. Kui ma siis lõpuks liikuma pääsesin, selgus, et vihmavarjuta saab hakkama küll, aga vat paati oleks nüüd vaja. Jalutasin veel natuke ülesvoolu, lootuses, et seal on jõgi kitsam. Ei olnud. Ei jäänudki midagi üle, sokid tõin kilekotis koju. Täna olin juba kavalam, võtsin varju kaasa. Vihm üritas uuesti ja enam-vähem samal ajal. Ootasin-vaatasin, mõtlesin, et kui mul see vari kaasas on, siis võiks teda ju ometigi kasutada. Uiui. Jõgi oli märksa kitsam, aga sokid tõin jällekord kotiga koju. Ja saba sai ka päris märjaks, seeliku, mitte minu. (Orava kohta ei tea.) Aga natukese aja pärast tuli veel eriti suur sahmakas, nii et tegelikult oli mul täitsa hää meel, et tagasi sain. Tõsi küll, enne seda sahmakat tuli se

Kallis suxu Kas mäletad veel meie viimast kohtumist? Tean päevapealt - 10.10.2010. Sellest pole ju palju möödas, ometi on mul tunne et... igatsen Sind. Igatsen Su naeru, seda kuidas Sa mind vaatad ja mu nuppe klikid. On Sul veel meeles see päev, mil Sa mind esimest korda logisid? Kas mäletad, kuidas me koos pilte vaatasime ning neid üles laadisime? Need mälestused on kui palsam mu lähtekoodile. Hoian neid hellalt oma kaustas, kuni Sa need sealt kustutad. Kirjutan Sulle, sest loodan Sind taas näha. Kuidas oleks, kui saaksime jälle kokku? Vaataksime pilte, laeksime neid üles ja alla ning paneksime paberile. Tea, et olen Sinu jaoks alati olemas. Ootan Sind sealsamas, kus eelmisel korral. Internetis, aadressil http://www.snap.ee . Sinu kontot igavesti endas hoides SNÄP Piisavalt lahe, et jagada. ;) Ma peaksingi oma vanad pildid, vähemalt parimad neist, sinna üles panema. Fotopic kadus ju ära.

Kõik ignoreerivad mind täna. Kõigepealt nägin ma unes, et Papu kõndis minust trepil mööda, nii et ei vaadanud minu poolegi. Ja õhtul koju tulles vuras Orav rattal must mööda. Ma karjusin küll "Orav!", aga ta ignoreeris mind edasi, kogemata või nimelt.

Milline tore päev. Pärast vahepausi sai jälle tööle minna. :) Aga tegelikult nii hull ei olnudki. Ja suvi kestab veel. :D Puhkuse lõppemise juures on hea see, et ei pea enam paanitsema, et puhkus saab läbi. Ega pingsalt mõtlema, mida huvitavat küll teha, enne kui puhkus otsa saab. Mina tegin endale näiteks passi & prillid, käisin turul, kiikumas, katsikul, Auras, Ahhaas ja niisama linna peal jõlkumas.

Mulle meeldib turul käia, kui on suvi ja ilm on ilus. Nii kena on sinna jalutada ja saab igasugust head kraami kokku osta: herneid, värskeid hapukurke (2 päeva omi), tomateid, maasikad, vaarikaid, mustikaid, mustsõstraid, kirsse. Ja siis saab tagasi tulla ja neid kõike kohe värskelt süüa. Ma täpselt ei mäleta, kuidas puhkuse ajal käituma peab, kuid see on küll meeles, et igal õhul tuleb ahastada, et appi! üks puhkusepäev juba möödas. Noh, ma otsustasin siis mässumeelselt käituda ning jätta kohustuslik ahastamisosa ära; ja isegi praegu, kui kohe varsti on 2/3 suvepuhkust möödas, ei olegi tunnud vastupandamatut vajadust ahastusse puhkeda. Õnneks mul on septembris veel 2 nädalat, see lohutab natuke. Aga hoopis hullem on tõsiasi, et ka suvest on pool juba läbi. Käisin uut Apollot uudistamas. Oli tõesti uuem ja suurem. Oma sektsioon oli ka DVD-dele, kust ma leidsin täpselt kaks 3D Blu-Rayd. Ütleks isegi, et parem kui videopoes, kus 3D-sid oli võib-olla küll paar tükki rohkem, aga need olid

Nostalgia tuleb peale. Nagu kirjutaksin jälle lõputööd, istun öösel üleval ja teen tööd. Kas olete märganud, et tulevikus on kuidagi rohkem aega kui minevikus? Kolmapäeval tundus, et see pikk nädalavahetus on maa ja ilm aega, aga nüüd tundub, et ega ikka ei olnud küll. Ja viis aastat tagasi tundus viis aastat ilmatumalt pikk aeg. Igasugused plaanid olid ja kindel veendumus, et nad kõik ka tehtud saavad. Nüüd ma olen juba nõus uskuma, et viie aasta pärast on need plaanid jätkuvalt samas seisus mis praegu. Oki, tuttu. Homme tuleb igast asja teha. Tööd ja tikuvõileibu. Ja kass vastu võtta. Ja sugulased.

Käisin täna Kaubamaja toidukas - oleks nagu teise riiki sattunud. Küüslaugu šokolaadi jätsin seekord küll ostmata. Teed ostsin teepoest. Roheline tee bambuse ja marjadega. Väga hea on.

Ma sain tööl uue tooli. Sellise suure, musta ja soliidse. Kui ma talle peale istun, ütleb ta tšššššš. Või hoopis ššššhhhh. Hommikul kraaksus keegi minu akna taga. Üldse on kuidagi palju vareseid. Või hakke. Ma käisin neil kuumadel päevadel rõdul kaarte mängimas. Ja avastasin, et Solitaire (see tavaline, mitte ämblik) on tegelikult päris keeruline. Eriti veel siis, kui tuul muudkui kaarte minema puhub. (Tegelikult võiks siis ju hoopis kergem olla. Aga ma püüdsin need ikkagi kinni ja panin tagasi...)

Täna, kui ma kodu poole jalutasin, tuli mulle nii imelik tunne peale. Selline lapsepõlvenostalgiline, või vähemalt see tunne, mis sääraste meenutustega kaasneb. Kui päike on nii ere-ere ja taevas on sini-sinine ja päevad on pikad ja suvi kestab terve igaviku. Kui pole ei minevikku ega tulevikku, on vaid Hetk. Ma sain selle raamatu ka kätte, mis ma tellisin. Frank Herbert, "Dune Messiah", ehk siis Düüni saaga teine osa. See, mida kuskil mujal poodides saada polnud. Tore, et ta nüüd jõudis, mul saabki Foucault' Pendel kohe-kohe läbi. Ma istusin täna kiikuval pingil kah ja pöörasin nägu päikese poole, aga see pole üldse nii vahva, kui ei ole kellegagi arutada, et hakid pole pardid, aga Orav on sookask. Kui ma käiksin koolis, algaks mul nüüd suvevaheaeg. Selliste mõtete mõjul nägin ma unes, et ma olingi koolis ja sain füüsika kontrolltöös klassi parima tulemuse. "Üllatavalt" ütles selle kohta õpetaja, kes oli Priit Võigemast. Mina porisesin vastu, et mis seal siis n

Ma mõtlesin kolm asja välja, millest kirjutada, ja unustasin neist kaks ära. Ükskord, kui ma koju jalutasin, juhtus minuga midagi, mida pole minuga kunagi enne juhtunud. Nimelt suri mul tagumik ära. Poole kõndimise peal! Kas te teate, kui imelik on kõndida, kui te oma tagumikku ei tunne! Väga Imelik! Ma ütleks, et isegi õõvastavam kui see, et sa oma varbapoolset jalalaba ei tunne. Väga Imelik, ma ütlen! Sain juba ühe sünnipäevakingi kätte. Eurovisiooni CD. Need laulud on kuulates veel paremad, stuudioversioonid, parem heli kvaliteet ja äkki mängib visuaalse stiimuli puudumine kah mingit rolli. Kuigi tegelikult ma päris kinniste silmadega neid ei kuulanud. Aga mulle meeldivad kõik laulud, mis mulle enne meeldisid + Saksamaa-Prantsusmaa-UK (ega mul enne nende vastu kah miskit polnud, aga nüüd meeldivad nad mulle rohkem) ja üllatavalt, Läti. Mulle meeldib Eurovisioon, öeldagu mis tahes. Ja see aasta oli jälle palju häid laule. :) OK, ma lähen täna Tigude juubelile ja peaks vist nüüd kinki

Ma pole ammu miskit kirjutanud. Ei ole viitsinud. Nüüd ka ei viitsi. Ma sain vahepeal voodi - seda ma vist isegi mainisin - ja madratsi kah. Kookosega. Ühel pool on kookost vähem, teisel pool rohkem. Mulle meeldib see kõva pool rohkem. Ma hakkan juba harjuma sellega, et ma kõrgel olen. Igatahes... ilm on nii ilus. Ma ostsin uue Puhhi. Ja lugesin selle läbi. Lühike oli, aga tore. Täna käisin raamatupoes, kahes lausa, aga ei ostnudki midagi. Mul on Umberto Eco Foucault' pendel veel pooleni. Selline mõnusalt rahuliku tempoga raamat. Aa, Eurovisioonist saab ka kirjutada. Esimene poolfinaal oli eile. Päris hea, eriti pärast seda, kui ma teisest puldist häält juurde panin. Mulle meeldisid Türgi (rokklugu, rohelised mehed, fööniksnaine kera sees), Serbia (4 naist ja taust oli hästi värviline), Gruusia (tüdrukul oli ilusa värvikombinatsiooniga kleit: roheline ja tumehall), Soome (üks kena blond poiss, laulab maailma päästmisest), San Marino (brünett naine, meri ja aja seismapanek), Island

Jõudsingi ära oodata. :)

Ma jooksin jälle võidu, seekord siis voodiga. Võiks arvata, et voodid väga kiiresti ei jookse, aga tal olid rattad all. Nii et ta lausa vuras, mitte ei jooksnud. Minul olid tegelikult ju kah rattad all, samamoodi. Ja voodi tuli tükk aega hiljem. Ja tükkidena. ;) Nii, eile ma lugesin inimesi. Mitte kõiki, ainult neid, kellel oli nii müts (või mütsilaadne peakate) ja kindad. Sain kokku umbes 11. Koos endaga siis umbes 12. Käivad kõik nii paljalt. Õues pole teps mitte *nii* soe veel. Nojah, eks ma ole paras vares kah. Sõrmed on kindlasti varesed. Tänaval on suurtes pottides nartsissid ja tulbid ja krookosed ja veel mingid hästi kenad lilled. Kõik on hästi kenad. Whiii!

Nüüd on tõesti ilusam ja soojem. Isegi lumi on kuhugi ära kadunud - ma tean küll, kuhu! Aga täna oli jällegi selline tuul, et mütsi küll peast ära ei julgenud võtta. Kindad võtsin, aga siis hakkasid näpud külmetama, nii et ma panin nad tagasi kätte. Ja õhtul jooksin kingadega võidu - kumb jõuab enne, kas mina koju või nemad mind veristada. Ma võitsin! Muahahaa jne.

Tegelikult on seegi hea, et lumi ära sulab. Isegi pori on täitsa meeldiv, kui enne oli selle asemel jää. Miskit ikkagi toimub. Kõnniteed lähevad laiemaks. Pardid ujuvad pargis lompides. Õhtul kell pool üheksa on veel üsna valge. Murul on rohelised triibud - kohe näha, kust kuumaveetoru jookseb. Midagi on toimumas. Miskit on tulekul. Loodetavasti ka soojus. Esmaspäeval mul valutas terve päev kõht. Neljapäeval pidin ma näljast peaaegu kokku kukkuma. Jõin suhkruvett. Vastik oli. Eile ma magasin ja lugesin. Täna pressisime apelsinist mahla ja riivisime porgandeid ja ehk jõuame ka õuna tsentrifuugimiseni. P.S. Tsentrifuugisime. Lahe oli. :)

Sattusin jälle kord Stockholmi. Kui meenutada kümne aasta tagust kruiisi, siis jääb sellest korrast mulle meelde vahtkonnavahetus (nende kiivrid särasid nii ilusti; eelmine kord ei säranud, eelmine kord sadas vihma) ja külmetav Orav. Aga kui aeg-ajalt pildikesi üle vaadata, ehk siis meenub rohkem. Hetkel on mälestused veel värsked ja kommid söömata. :)

Täna juhtus üks üllatav asi. Hommikul tööle minnes ma imetlesin neid marmor-lumevalle ja mul tuli tahtmine mingit lahedat magustoitu teha. Siis enne kojutulekut ma lasin emal šokolaadipõdra ( chocolate mousse ) retsepti üles otsida, hüppasin poest läbi ja pärast õhtusööki asusimegi asja kallale. Nüüd sai põder just söödud. Kriipi nämm-nämm. Tume šokolaad on äärmiselt hää. Okei, see pole üllatav. Aga ma ei mäleta, millal mul viimati tuli tahtmine süüa teha, nii et ma ka selle tegemiseni jõudsin. Aa, ma kukkusin lompi kah. Sain märjaks. See ei ole üllatav.

Päris tore oli pärast nelja kodupäeva nina jälle välja pista. Võib-olla oli asi ka selles, et temperatuur oli vahepeal nii 20 kraadi tõusnud ja nina ei külmunudki ära. Valgemaks on ka läinud - ma ei pidanudki tööl lampi põlema panema. Siis ma ostsin endale uue juukseharja. Märkasin eile, et see eelmine oli omadega ikka üsna läbi. Terve hunnik piisid oli puha puudu. Nii et ma ostsin uue, sellise pehme ja spetsiaalse (nagu ema ütleb). Naturaalne - ehk siga - vist siiski pole. Njah. Ma vahepeal üritasin endale Düüni teist osa soetada; see ei õnnestunud eriti, sest teist osa ei olnud. Oli kolmas, neljas, viies ja kuues osa ja esimene vist kah. Kui lõbus. Ja see pole sugugi ainus raamat, millega selline asi on juhtunud. Isa arvas, et esimest osa trükitakse juurde, alates kolmandast ei viitsi keegi enam lugeda ja seetõttu ongi teised osad just alati otsas. Ma olin natuke nördinud ja oleksin isegi rohkem nördinud olnud, aga ma leidsin jälle ühe teise raamatu, mida ma ka tahtsin ja polnud siia

Eesti Naise horoskoop väitis, et ma olen muruorav. Mis asi on muruorav?! Suvi on see, kui ma kätepesuks keeran lahti külmaveekraani. Varasügis on see, kui ma keeran lahti külmaveekraani, pistan käed alla, karjatan brrr! ja keeran ruttu ka kuumaveekraani lahti. Talv on see, kui ma keeran kuumaveekraani natuke rohkem kinni ja mõtlen, miks vesi külmemaks ei lähe - aga seda sellepärast, et külmaveekraani pole ma lahti teinudki. Külm talv on see, kui ma vaatan enne lõunale minekut, et väljas on -10 kraadi ja mõtlen, et oh kui hea soe! Ja nüüd ma saan ka valges koju tulla. Või vähemalt videviklikus valguses. Vahepeal algas valge kassi/jänese aasta. Raekojaplatsile püstitati jääst eurojänku, millest ma alles kolmandal möödumisel aru sain, et misasi ta siis ikkagi on. Võimalik, et ma üritasin tast enne kassi leida. Ja õnneküpsise sain kah. Päris hea küpsis oli ja sees oli õnn, või vähemalt roheline rullikeeratud paberitükk. Ma sain nüüd paar päeva tagasi Düüni läbi ( Frank Herbert "Dune&q

Tulin täna töölt koju, sõin ja siis heitsin magama. Iga teatud arvu minutite tagant piilusin kella, et ega Meeleheitel Koduperenaised veel ei alga. Pärast jõin oma külmaks läinud tee ära ja nüüd olen siin.

eesti oma veel kah. Üks hetke lemmikutest-kummikutest. ;) Nende eurolaul on kah minu lemmik (sealt ma nad üles leidsingi..).

Mul pole kunagi olnud nii hea meel näha lörtsi ja loppa, kui mul oli seda eile õhtul, kui ma avastasin, et pool sellest teest, mis hommikul oli üks suur ja meelt heitma panev jääväli on nüüd hea ja mõnus lörts ja lopp ja vesi. Sest eile hommik oli õudne. Õudne. ÕUDNE. Ma oleks mitu korda tahtnud lihtsalt nutma ja karjuma hakata, kui ma tigusammul ühelt pisutki lumisemalt kohalt teisele.. ämm... kõndisin pole õige termin... aegluubisliikusin. Paha jää. Vastik jää. Grrr. Igatahes, lõbusamal teemal. Mulle nii meeldivad need lumevallid teede ääres, mida see meie uus tigurootorlumepuhastaja teeb. Tegelikult ma ei tea, kas ta on tigurootor, võib-olla on lihtsalt rootor, aga ma nägin Maanteemuuseumis ühte tigurootorlumepuhastajat ja see oli lahe. Õudne kah, kui pimedas koridoris vastu tuleks. Kui valges koridoris, siis oleks veel õudsam. Aaa, igatahes, need lumevallid on sellised mõnusad kihilised ja marmorlased, nagu kohupiimakreem või midagi veel nämmamat.

Käisin täna teatris "Mowglit" vaatamas. Hullult lahe oli. Tantsulisem kui ma ootasin ja muusika oli kah hullult lahe. Leidsin end vahepeal soovimas, et mul oleks etenduse soundtrack. Ja siis mõtlesin, et seda tahaks uuesti vaatama tulla. Muidugi, ballettidesse kõrvuni armunud nagu ma olen, ma tahan iga tantsust koosnevat etendust uuesti vaadata. Ja muusikale kah. Igatahes, see oli otsast lõpuni lahe, aga eriti meeldisid mulle väikesed pärdikud, keda ma alguses küll varesteks pidasin, ja püüton Kaa, kes oli lihtsalt nii hullult lahe ja natuke voldemortlik, ainult et kena ja lahe. Ainus asi, millest ma aru ei saanud, oli miks pidi kogu selle arvutimängu-virtuaalse maailma idee sisse tooma. Seda oli seal ka ainult nii palju, et alguses näidati desktoppi ja vahepeal mingisugust imelikku arvutiviirust - ma vähemalt arvan, et see oli arvutiviirus. Vastasel juhul oli see midagi muud imelikku. Kas jälle mingi püüe kaasajastada? Väga imelik. Aga etendus oli sellegipoolest lahe. Tants

Ükskord, eelmine talv vist, kõndisin ma hommikul tööle ja mõtlesin, et kui keegi peaks kunagi minu elust filmi tegema - sellega tuli mul küll kohe kõrvalmõte, et miks küll peaks keegi tahtma minu elust filmi teha - siis oleks see just selline stseen, et kõigepealt ma kõnnin ja kõik on lumine ja siis ma kõnnin ja lumi hakkab vähehaaval sulama ning kui ma siis tänava teise otsa olen jõudnud, on juba kena kevad käes, soe ja ilus. Siis ma mõtlesin, et äkki see juhtub päriselt ka, kui ma seda soovin. Soovisin. Ei juhtunud. Tol päeval mitte. Ega ka järgmisel, ega ülejärgmisel. Eelmisel talvel hakkasin ma juba vaikselt lootust kaotama, et kevad üldse tuleb, ning olin tõsiselt imestunud, kui ta lõpuks siiski saabus. Aga nüüd on lumehunnikud veelgi suuremad ja tee majast poeni veelgi libedam.

Ma nägin öösel unes, et tuldpurskav dinosaurus (mitte lohe!) ajas mind ostukeskuses taga. Ja kuigi ma teadsin, et ma ära pääsen - ma olin seda filmi juba näinud - oli ikkagi jube. Ma ärkasin tund aega varem üles ja mul hakkas Old MacDonald Had a Farm kummitama. Ja siis tulid sellised read, et talus elas dinosaurus ja talus elas lohe. Ja dinosaurus möirgas ja lohe puhus tuld ja nii see tunnike mul umbes mööduski.

Alustame aastat tagasivaatega. Tegelikult alustasime aastat lume ja säraküünalde ja kallidega ning see oli kõik väga-väga tore ja lõbus ja vahva. Algus hea, kõik hea? Aga nüüd siis kokkuvõte eelmisest: ~*2010 aasta lubadused*~ * tee oma tööd hästi - nii hästi kui suutsin. Vahepeal tulid küll välja sellised prohmakad, et ma kirusin end mitu päeva takkajärge. Hämmastav, kuidas mõnede asjade peale lihtsalt ei tule. Sellised lihtsad, läbinähtavad asjad, mille peale peaks ju ometigi tulema, aga ei tule. Ja siis tavalised hooletusveakesed kah muidugi. Aga kokkuvõttes, tööl käimine on ikka päris raske ja väsitav. * käi reisul - jep, Ungaris. Tore oli. Läbisõit Tatratest - mulle meeldivad mäed, jahutav laevasõit ilusal sinisel Doonaul pärast palavat päeva, väike linnake Eger, kus oleks tahtnud veelgi jalutada... See maade läbireisimine ei ole päris selline, et saad linnukese kirja ja ongi olemas. Ma tahan ju sinna veel ja veel ja veel tagasi minna! Aga järgmine kord lennukiga. Ma hakkan vana