Skip to main content

dõm-dõ-dõmm

Ma pole ammu miskit kirjutanud. Ei ole viitsinud. Nüüd ka ei viitsi. Ma sain vahepeal voodi - seda ma vist isegi mainisin - ja madratsi kah. Kookosega. Ühel pool on kookost vähem, teisel pool rohkem. Mulle meeldib see kõva pool rohkem. Ma hakkan juba harjuma sellega, et ma kõrgel olen. Igatahes... ilm on nii ilus.

Ma ostsin uue Puhhi. Ja lugesin selle läbi. Lühike oli, aga tore. Täna käisin raamatupoes, kahes lausa, aga ei ostnudki midagi. Mul on Umberto Eco Foucault' pendel veel pooleni. Selline mõnusalt rahuliku tempoga raamat.

Aa, Eurovisioonist saab ka kirjutada. Esimene poolfinaal oli eile. Päris hea, eriti pärast seda, kui ma teisest puldist häält juurde panin. Mulle meeldisid Türgi (rokklugu, rohelised mehed, fööniksnaine kera sees), Serbia (4 naist ja taust oli hästi värviline), Gruusia (tüdrukul oli ilusa värvikombinatsiooniga kleit: roheline ja tumehall), Soome (üks kena blond poiss, laulab maailma päästmisest), San Marino (brünett naine, meri ja aja seismapanek), Island (ma *nii* ootasin, et nad islandi keeles laulaksid), Ungari (tõi lausa külmajudinad peale), Aserbaidžaan (kuldvihm ja puha) ja saidki vist kõik.

Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...