Epistole

Tjah. Tapateod. Ma vaatasin ühel ööl filmi tapatigudest. Ei saa neid sunnikuid kah usaldada, roomavad ringi, ilus mustriline karp ja siis äkki tulistavad välja harpuuni tapva mürgiga. No sellised need teod siis on. Ja täringmeduusid pole sugugi paremad. Nendega küll Yatzyt mängida ei soovitaks. Samuti need sinised pudelid, kes sinises meres ringi purjetavad. Pooled uhutakse küll rannale surema, aga teine pool jällegi pääseb. Väga huvitav tegelt, tundub nagu natuke julm, eks ole, et pooled neist alati surevad, aga samas see teine pool jääb jälle alles ja liik säilib. Ja sellele lisaks ei ole nad mitte üks, vaid mitu organismi, kõigil oma osa, kes on purjeks, kes kõrvetab, kes seedib toitu. Ma võiks kõrvetaja olla, aga tegelt ei tahaks üldsegi sinine pudel olla. Pigem juba tapatigu. Tjah. Samas jälle, koos on vast lõbusam. Eile öösel vaatasin ma sarvikuid. Nooh, põhiliselt sarvikuid. Ilusad sarved olid. Täitsa lahedad. Ja nemad ei olnud teod. Nemad hoopis kaklesid omavahel kuni jõud otsa

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise