Epistole

Okei, mu unenäod lähevad nüüd küll aina hullemaks ja imelikumaks. Ja ma ei tahaks üleüldse präägu siin niimoodi kirjutada, kui keegi pole veel mu viimast sissekannet komminud, aga noh, selliseid unenägusid lihtsalt tuleb jagada. :P Eile öösel nägin ma unes, et ma olin eksamil. Imelik, kas pole? No aina hullemaks läheb. Igatahes aine oli Arstiteaduskonnast, mingi haiguste sümptomid-ravimid värk. Ja siis igaüks sai ühe pileti, kus olid kirjas haiguse sümptomid vene keeles ja meie pidime need eesti keelde tõlkima. Iiiik?! Jepp, see oligi nagu eksami point. Aga igatahes ma sain kogemata ühe pileti asemel kolm - need olid kokku kleepunud, mis ma sinna parata saan! - nii et ma siis mõtlesin, et eks ma kasutan toda piletit, millest ma kõige rohkem aru saan. Ja siis oligi veidi aega kõik korras, aga siis ma jäin õppejõule oma kolme piletiga vahele ja ta kukutas mu läbi. :o Ma tükk aega veel vaidlesin temaga, seletasin ja palusin ja muud sellist, aga ei mingit abi. Aga siis tuli mängu Ooperifan

Jeeeeee! Vaba tee ussss! Seekord läks paremini, ei suutnud isegi tuhande aastaga metsa panna. Kuigi jah, võimalus oli täitsa olemas ja paar minutit ma ka kahtlesin. ;) Seoses selle eksamiga meenutasin ma keskkooli ajalookontrolltöid. Tuli meelde üks, kus mult küsiti Vietnami sõja neid aastaid, kus USA seal osales. Ma ei teadnud. Ei viitsinud kõike pähe õppida. Pealegi mul ei püsi niikuinii aastaarvud meeles. Kui ma paar päeva tagasi teatasin isale, et sellepärast ma ajalugu õppima ei läinudki, siis järgnes loeng sellest, kuidas minu ajalugu õppima minek oleks riigi ressursside raiskamine. Ptah. (= Egiptuse käsitööliste jumal, kelle baa on härg). Nujah, aga siis mulle meenusid ka teised põhjused, miks ma ajalugu õppima ei läinud. Näiteks see, et siis ma oleksin pidanud lõpueksamina ka ajaloo tegema. Õõõäh! Aga tegelt on see ka väga irooniline. Kui mõelda, et mul sel semestril oli kaks ainet, mida ma kumbagi ei osanud, kumbki ei meeldinud, loengus ka eriti ei käinud ja kui, siis põhilise

Läksin siis mina rõõmsalt oma vanaaja eksamine, kümme aastaarvu peas, mitte ühtegi neist ei küsitud. Küsiti hoopis Egiptuse Uut Riiki. Mul oli kõõks. Lõpuks suutsin vaid ühe Ramsese välja mõelda, Ramses II nimelt. Mitte ühtegi aastaarvu ei tulnud meelde ja ma pidin kronoloogia kirjutama. Ühtki sajandit ka ei tulnud. Mitte midagi ei tulnud. Ja teises küsimuses teadsin ma põhimõtteliselt ainult Ištari ja Agamemnoni, dateerida ei osanud neidki, ega neid just eriti dateerida ei anna kah, aga ikkagi. Ning Mariuse juurde ma kirjutasin, et elas Rooma keisririigis, võitles kellegagi ülemvõimu pärast ja kaotas. Ja siis ma ajasin sassi Diocletianuse ja Theodosiuse. Oh jah. Aga noh, oli tore, teeme veel! Ja seekord õpime selgeks kah. :D Ja pool ööd nägin ma unes aastaarve, mis silme eest mööda jooksid. Vahepeal ärkasin õnneks üles ja sundisin end mõtlema muule kui ajaloole, siis rohkem aastaarve enam mööda ei jooksnud. Täna käisin pastakaid ja hailaitereid ostmas. Eile hakkasin konspekti triibuta

Ei no täna öösel oli eriti imelik unenägu, täitsa apoliitiline kah. Oleme siis koos mina ja jälle mingi suvaline kutt, nunnu küll, aga käis mulle närvidele. Oleme siis mingis ülikoolihoones ja lähme mingisse suvalisse audikasse, kus parasjagu eksam hakkab. Me polnud seda ainet kunagi võtnud, me isegi ei teadnud, mis aine see on, aga me läksime ikka rõõmsalt eksamit tegema, valenimede all ja puha. Ja oleks veel asi selles, et me oleks pidanud seda tegema, aga oh ei! me lihtsalt kangesti tahtsime eksamit teha. Nii kangesti, et valisime suvalise ruumi, läksime sisse, saime eksami kätte ja tegime ära. Uuuuu-jeeee! Mis mul on mingi eksamipuudus vä? Tõsi küll, alati on neid rohkem olnud, aga siiski! See peaks ju hea olema. Ma ju tegelt ei taha neid eksameid niimoodi teha ja siis tuleb selline uni, eks ole! Pläh! Aga nüüd mul siiski tuleb üks eksam, neljapäeval, ajalugu. Sellest ka see tsivi-lisa-tsioon pealkirjas. Ajalugu on muidugi tore, loodetavasti ma ei pane aastatuhandetega metsa, see o

Teate, ma olen juba kahel järjestikusel ööl unes jalgrattaga sõitvat Ansipit näinud, kõigepealt kihutas ta Savisaarega võidu, et valimisi veidi vaatemängulisemaks muuta, ja täna öösel sõitis ta lihtsalt mulle Toomemäel vastu. Naljakas. Huvitav, mida see küll tähendab? Ma tavaliselt ei näe selliseid poliitilisi unenägusid. No lisaks sellele oli mul täna öösel ka nii ebameeldiv unenägu, et ma ärkasin enne lõunat üles. Mitte et ma just silmapilk ka üles tõusnud oleksin, aga ikka. Asi seisnes selles, et kuskil olid mingid pingid, umbes nagu... maitea, füüsikahoone audikas, ainult et 100 korda mugavamad. Aga nad ei olnud mitte põranda, vaid mingi konstruktsiooni peal. Aina ülespoole läksid, tagumised olid vast nii umbes kahe-kolme meetri kõrgusel. Ja ma ronisin siis kah sinna, kõige tagumisse/ülemisse ritta, kus kolm tüdrukut juba ees olid. Ja kui ma olin juba ülemises reas ja sammusin nende poole, siis korraga käis raksakas ja... eee, ma hüppasin kiiresti tagasi ja pooled pingid kukkusid a

Ma sain oma esimesed neli punkti kätte. Nüüd on mul kokku neli punkti! Jippii-jee! Ja siis ma igaks juhuks kontrollisin, et kas mul on ikka see eksam 10ndal, kuhu ma minna ei kavatse. Sest kui oleks välja tulnud, et mul on 10ndal hoopis ajalugu, siis oleks pisut jama olnud. Muuseas, aine "Vanaaja ajalugu" on mingil hetkel oma nime muutnud, nüüd on lihtsalt "Vanaaeg". Täiesti mõistlik muidugi, aga Vanaaja ajalugu kõlas lihtsalt nii lahedalt, et natuke kahju on isegi. Ja väljas on lumi-lumi-lumi. Ja väljas on lumi-lumi-lumi. Ja väljas on lumi-lumi-lumi. Täna homm... eee... päeval helises mul äratuskell/mobla vähemalt kuus korda, marvan. Kõige varasem oli 11.33, kui ma leidsin, et võiks ju tõusta küll, aga magaks siiski veidike veel. Ja täpselt samamoodi leidsin ma ka edaspidi. Ja siis mulle hakkas jubedalt närvidele käima see muusika, mida mu mobla mängib, kui ma ta lahti teen. Nii et nüüd ma panin selle hääletuks. Ning ma käisin poes. --- Suxu

Oh kui suurepärane on elada päikesepoolses toas, voodis laiseldes sini-sinist taevast vahtida ning tuvide kaklemist aknalaual kuulata. Ning teada, et väljas on külm-külm-külm, aga toas on soe-soe-soe. :) Aga need tuvid on päris nahaalid. Tahavad tervet aknalauda endale, kuigi mahuksid küll mitmekesi ära. Ja koos oleks soem. Kuigi kakeldes on ka soem. Aga isa juhtis tähelepanu sellele, et kui neid sulgi ikka väga massiliselt lendab, siis varsti enam ei ole soe. Nojah, tuvi ei tahaks vist ikkagi olla, mis sest et neil neljadimensiooniline värviruum on. Porgand on hää. Nämm-nämm. Eile öösel arvutisse tulles kiikasin kööki ja külmkappi, haarasin porgandi, tulin siia, sõin selle ära. Siis tormasin tagasi, kahmasin kõik porgandid, tulin jälle tagasi ja kugistasin need alla. Porgand on hää. Mandariin on ka hää.

No tahtsin lihtsalt midagi roosaga kirjutada, tulevad sellised imelikud tujud. Tegelt ma leidsin, et ma nägin aastavahetusel roosas päris normaalne välja ja siis ma taipasin, et peaaegu kõik olid aastavahetusel roosas. Nooh, pooled vähemalt. (VÄGA TÄHTIS MÄRKUS: Papu ei olnud roosas. Papu oli lõhes.) Hmm. Kas ma olen viimasel ajal endast jube kõrgel arvamusel või mis? Aga tuleb olla positiivne! Enesehaletsemine ei kõlba kuskile! Positiivne suhtumine ruulib! Eee, okei, mida see küll tähendama pidi? Hehee. Hmm. Aaa! Ma ei taha viimasel ajal eriti süüa. Need jõulud, jõulud, jõulud. Kõht on ikka veel liiga täis. Mandariinidest, piparkookidest ning kohukestest piisab täielikult. No okei, sinepileiba sõin kah. Ja nüüd on kõht jälle täis! Ma nägin täna unes kahte oma lemmikpersooni. Kolm korda võite arvata. Nad olid koos, muuseas. Trepil. Vestlesid. Ja mina... eee... roomasin mööda. No mida?! Ma lihtsalt juhulikult kukkusin hetk enne seda pikali, ikka juhtub. Kuigi oleks võinud juhtuda ku

Ma ärkasin täna hommikul kell viis nii umbes tunnikeseks ja mõtlesin asjade üle järele, tundes tõsist disorientatsiooni. Ma nimelt ei teadnud, mida edasi teha. Põhimõtteliselt nagu, mitte tol hetkel. Et ongi uus aasta käes, aga mis ma nüüd teen? Enne ma teadsin, mida teha. Enne tuli jõulutada ja siis nääritada, süüa ja pidutseda. Aga nüüd... aga nüüd... aga nüüd on mul juba veidi vähem disorienteeritud tuju. Eile ma vaatasin ETV-st "Pisuhända". Tõsiselt naljakas oli. Vahepeal ei saanud küll päris aru, mida seal selges eesti keeles räägiti, aga naljakas oli ikka. Ja siis ma mõtlesin sellele, kuidas ma koolis seda raamatut lugesin... eee... ei tohi vist öelda raamat. "Romeo ja Julia" kohta ei tohtinud ka raamat öelda. Igatahes, kui ma koolis seda näidendit lugesin, siis mulle see vist kah päris meeldis. Marvan. Aga Heinale pidime me seda järele vastama, sest ta kahtlustas - sugugi mitte leeliselt, muide (ehk siis aluseliselt) - mingit veidi ebapuhast mängu. Ma arvan,