Skip to main content

Saasaaru

Jeeeeee! Vaba tee ussss! Seekord läks paremini, ei suutnud isegi tuhande aastaga metsa panna. Kuigi jah, võimalus oli täitsa olemas ja paar minutit ma ka kahtlesin. ;)

Seoses selle eksamiga meenutasin ma keskkooli ajalookontrolltöid. Tuli meelde üks, kus mult küsiti Vietnami sõja neid aastaid, kus USA seal osales. Ma ei teadnud. Ei viitsinud kõike pähe õppida. Pealegi mul ei püsi niikuinii aastaarvud meeles. Kui ma paar päeva tagasi teatasin isale, et sellepärast ma ajalugu õppima ei läinudki, siis järgnes loeng sellest, kuidas minu ajalugu õppima minek oleks riigi ressursside raiskamine. Ptah. (= Egiptuse käsitööliste jumal, kelle baa on härg). Nujah, aga siis mulle meenusid ka teised põhjused, miks ma ajalugu õppima ei läinud. Näiteks see, et siis ma oleksin pidanud lõpueksamina ka ajaloo tegema. Õõõäh!

Aga tegelt on see ka väga irooniline. Kui mõelda, et mul sel semestril oli kaks ainet, mida ma kumbagi ei osanud, kumbki ei meeldinud, loengus ka eriti ei käinud ja kui, siis põhiliselt magamas. Ja siis oli mul see ajalugu, mis mulle nagu *tõsiselt* meeldis, ma kuulasin seda *tõsise* huviga ja kohe kahju oli, kui loeng läbi sai. Soe valge klassiruum, akna taga läheb hämaraks ja ulub tuul, aga meile räägitakse Kreeka jumalatest. Oeh. :) Ja siis neis kahes esimeses aines saan ma mesilase ning ajaloost kukun läbi. Saa sa aru!

Juuda riigi pealinn oli Samaaria. Ma jätsin selle meelde kui Samara. Ring 2 ei olnud üldse nii huvitav, kui ta oleks võinud olla. Tegelt ta oli isegi igav. Liiga palju seda ninnu-nännutamist enne kui asi tõsiseks läks. Mis muidugi ei tähendanud seda, et ma ei oleks suutnud paar tundi hiljem öösel üles ärgata ja veidi kõhedust tunda. Mingit naitmeeri vist küll ei olnud, lihtsalt kõhedus.

Ja seekord mul ei jooksnudki ööl enne eksamit aastaarvud silme eest läbi. Aga närvis olin ma küll ja kohutavalt. Seisin seal ajalooklassi taga ja mõtlesin, et kui õppejõud varsti ei tule, siis ma lähen hulluks. Võimalik, et läksingi.

Ja siis sai eksam läbi ja tuju oli hää ja ma tundsin, et nüüd ma olen küll ühe klaasikese ära teeninud. Ja pärast seda klaasikest hakkas tunduma, et ma olen ka palju muud ära teeninud. Näiteks sokid. Ja sinise küünelaki. Ja head eesti musa. :D

Täna öösel ma nägin unes, et ma sain tütre ja panin talle nimeks Emilia. Alguses tahtsin Emily panna, aga seal on see y/i probla, nii et panin siis hoopis Emilia.

~*~
Suxu

Comments

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...