Skip to main content

Tsivi-lisa-tsioon

Ei no täna öösel oli eriti imelik unenägu, täitsa apoliitiline kah. Oleme siis koos mina ja jälle mingi suvaline kutt, nunnu küll, aga käis mulle närvidele. Oleme siis mingis ülikoolihoones ja lähme mingisse suvalisse audikasse, kus parasjagu eksam hakkab. Me polnud seda ainet kunagi võtnud, me isegi ei teadnud, mis aine see on, aga me läksime ikka rõõmsalt eksamit tegema, valenimede all ja puha. Ja oleks veel asi selles, et me oleks pidanud seda tegema, aga oh ei! me lihtsalt kangesti tahtsime eksamit teha. Nii kangesti, et valisime suvalise ruumi, läksime sisse, saime eksami kätte ja tegime ära. Uuuuu-jeeee! Mis mul on mingi eksamipuudus vä? Tõsi küll, alati on neid rohkem olnud, aga siiski! See peaks ju hea olema. Ma ju tegelt ei taha neid eksameid niimoodi teha ja siis tuleb selline uni, eks ole! Pläh!

Aga nüüd mul siiski tuleb üks eksam, neljapäeval, ajalugu. Sellest ka see tsivi-lisa-tsioon pealkirjas. Ajalugu on muidugi tore, loodetavasti ma ei pane aastatuhandetega metsa, see oleks küll piinlik.

Eh, mis siis veel. Eile saatsin oma polünomiaalse hierarhia ja muud loomad õppejõule, vaatame, mis sellest siis saab. Kohe üldse ei taha toda eksamit teha, kohe üldse ei oska kah.

Nujah.

Comments

Anonymous said…
No on sul alles unenäod! Mina nägin kah unenägu täna öösel, aga ma praegu ei mäleta. Siis mäletasin. Vahepeal kah mäletasin. Kui meelde peaks tulema, siis kirjutan.

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...