Skip to main content

Aina hullemaks

Okei, mu unenäod lähevad nüüd küll aina hullemaks ja imelikumaks. Ja ma ei tahaks üleüldse präägu siin niimoodi kirjutada, kui keegi pole veel mu viimast sissekannet komminud, aga noh, selliseid unenägusid lihtsalt tuleb jagada. :P

Eile öösel nägin ma unes, et ma olin eksamil. Imelik, kas pole? No aina hullemaks läheb. Igatahes aine oli Arstiteaduskonnast, mingi haiguste sümptomid-ravimid värk. Ja siis igaüks sai ühe pileti, kus olid kirjas haiguse sümptomid vene keeles ja meie pidime need eesti keelde tõlkima. Iiiik?! Jepp, see oligi nagu eksami point. Aga igatahes ma sain kogemata ühe pileti asemel kolm - need olid kokku kleepunud, mis ma sinna parata saan! - nii et ma siis mõtlesin, et eks ma kasutan toda piletit, millest ma kõige rohkem aru saan. Ja siis oligi veidi aega kõik korras, aga siis ma jäin õppejõule oma kolme piletiga vahele ja ta kukutas mu läbi. :o Ma tükk aega veel vaidlesin temaga, seletasin ja palusin ja muud sellist, aga ei mingit abi. Aga siis tuli mängu Ooperifantoom. Kes oli palju hullem mõrvar, kui ta tegelikult on. No ta ikka tappis inimesi ja siis lõikas neid tükkideks ja mõnikord ka vastupidises järjekorras. Aga point oli selles, et ta oli minu poolel. Iiiik! No ikka parem kui minu vastu. Ja siis mina, iivil-iivil mina, ähvardasin oma õppejõudu, et kui ta mind eksamist läbi ei lase, siis ma ässitan Ooperifantoomi talle kallale. Ja mis sellel vaesel mehel siis üle jäi, kui mind eksamist läbi lasta.

Piisavalt hull/imelik?

Täna öösel oli mitu hääd unenägu, aga parim oli ikka see, mis sisaldas Noortekoori, kes osales jälle mingis etenduses. Ja siis korraga tuleb minu juurde Riho Leppoja ja küsib, et kas ma ei tahaks, palun, selles etenduses Putinit mängida. :P Ma proovisin küll talle selgeks teha, et ma nagu ei oska tegelikult laulda, aga tundub, et see ei olnud piisav argument. Sest neil oli tõsine Putini-vaegus ja mina mingil põhjusel sobisin sinna ossa. Lõppes vist asi sellega, et ma nõustusin, et okei, kui nad tõesti ühtegi paremat Putinit ei leia, eks ma noh võin ju kah. :)

Unenäo teises osas, mis ei ole NII lahe, ronisin ma ploomipuu otsa. Olin Tõraveres aiamaal, öösel pimedas, üksi, taskulambiga. Päris jube oli. Ja kui siis korraga oli kuulda midagi sellist, mis kõlas nagu koer, siis ma sattusin tõsisesse paanikasse ja ronisin ploomipuu otsa. Ja jäingi sinna kuni valgeks läks ja teised kah välja ilmusid.

Ehh, mis arvate, päris lahe, eks? :) Huvitav, mis mind küll homme öösel ees ootab. ;)

---
suxu

Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...