Skip to main content

Oli tore. Teeme veel

Läksin siis mina rõõmsalt oma vanaaja eksamine, kümme aastaarvu peas, mitte ühtegi neist ei küsitud. Küsiti hoopis Egiptuse Uut Riiki. Mul oli kõõks. Lõpuks suutsin vaid ühe Ramsese välja mõelda, Ramses II nimelt. Mitte ühtegi aastaarvu ei tulnud meelde ja ma pidin kronoloogia kirjutama. Ühtki sajandit ka ei tulnud. Mitte midagi ei tulnud. Ja teises küsimuses teadsin ma põhimõtteliselt ainult Ištari ja Agamemnoni, dateerida ei osanud neidki, ega neid just eriti dateerida ei anna kah, aga ikkagi. Ning Mariuse juurde ma kirjutasin, et elas Rooma keisririigis, võitles kellegagi ülemvõimu pärast ja kaotas. Ja siis ma ajasin sassi Diocletianuse ja Theodosiuse. Oh jah. Aga noh, oli tore, teeme veel! Ja seekord õpime selgeks kah. :D

Ja pool ööd nägin ma unes aastaarve, mis silme eest mööda jooksid. Vahepeal ärkasin õnneks üles ja sundisin end mõtlema muule kui ajaloole, siis rohkem aastaarve enam mööda ei jooksnud.

Täna käisin pastakaid ja hailaitereid ostmas. Eile hakkasin konspekti triibutama, selgus, et kolmest olemasolevast hailaiterist kirjutas ainult üks ja seegi sai varsti tühjaks. Täna ostsin siis uued, kollase ja oranži. Kolm pastakat ostsin kah.

Ja siis mul oli vahepeal mingi imelik eufooria. Teise poole eksamist kah grinnisin mis jube. Saa sa nüüd aru, inimene kukub eksamist läbi ja on üliõnnelik. Enam ma kahjuks/õnneks sellises joovastuses pole.

---
suxu

Comments

sussa said…
Kes pärast naerab, naerab paremini.





Ma ei tea küll, miks ma just seda tahtsin öelda, aga kõlas kuidagi... sobivalt. Või maitea. Ma cvist kah hulluks läinud. Jälle.
suxu said…
A kes naerab siis pärast? Ja üleüldse, pärast mida? Ja mille järgi otsustada, kumb naermine nüüd parem oli?
sussa said…
Ja tegelikult on veel kõige olulisem küsimus, et kes siis üldse naerab. Ja miks? Ja milles nali on?

Mul ikka varbad külmetavad. Üldse pole naerutuju.
suxu said…
Sul villaseid sokke ei ole siis või? Või kuuma teed? Või viitsimist villased sokid jalga panna ning kuuma teed teha?

Aga ma tahaks ikka teada, et mille järgi otsustada, milline naer parem on? Meloodiline, rõkatav, kraaksuv? Kas hihihii või hahahaa või hehehee? Või hoopis muahahahahahahahaaa?
Anonymous said…
Ma ihihiii-d ei soovitaks. Kõlab kuidagi... peenutsevalt või maitea.

Aga ega viitsimist eriti ei ole jah. Lihtsam on ju kedagi teist käsutada.

Kui villased sokid on jalas, siis on keeruline varbaid liigutada.
Anonymous said…
Aga kuidas siis läks? Tead juba tulemust?
suxu said…
Orav ja Kupi naeravad aeg-ajalt hi-hi-hii. Kas nemad on siis peenutsevad või?

Ma ei saa aru, miks mitte keegi ei usu, et ma olen suuteline eksamilt läbi kukkuma. Aga nüüd ma teile näitasin! Emps oli kuni viimse hetkeni kindel, et ma saan C. Ta eksis.
Anonymous said…
Njah... Inspireerituna kaotusest sinule, vedasin ma Oravaga kah tema eksami peale kihla, sama moodi jäätisekokteilile... Oh, ma loodan, et tema vähemalt targem on kui ta arvab.

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...