Epistole

... blogida, kui ma seda veel sel aastal teha tahan. Aasta kokkuvõte jääb järgmisesse, sest aasta pole veel läbi. Ja ma kavatsen homme hullult seltskondlik olla. ;) Järgmiseks aastaks on ka paar mõtet varuks, mõned üsna selgepiirilised. Ma piilusin just hiljuti oma selle aasta resolutsioone, mis tegelikult olid küll eelmise aasta omad, tuli välja, kui ma kulmu kortsutasin ja püüdsin meelde tuletada, et kas ma tõesti lõpetasin ülikooli sel aastal. Ei lõpetanud. Palju lund on. (Daaa!) Aga tegelikult kah, täitsa hanged kohe. Mulle hakkab tunduma, et seda on isegi rohkem kui eelmisel talvel. Peaks kelgutama minema. Või lõunasse lendama. (Või lõunal kelgutama minema?) Ma tean. Ma olen nii naljakas. *kõk-kõk-kõk*

Järjekordne sügavamõttelisus rubriigist Miks naistel habet pole . Miks on naeratamine = hammaste paljastamine sõbralikkust väljendav žest? Kas see on nii, et grr! Vaata millised hambad mul on! Sa ei taha minu vaenlane olla! Või hoopis täpselt vastupidi, vaata, mul ei ole üldse hambaid, võrreldes näiteks ürgtiigriga, mind pole mõtet oda otsa torgata. Jah, pigem see. Ning ürgtiigrid ei naerata üldse, nad on välja surnud.

Tantsusaade ON lahe. Tantsimisoskus tantsimisoskuseks, aga neid koreograafiaid on lihtsalt lust vaadata. Kuigi nemad muidugi tantsivad ka hästi, see on ikkagi juba finaal.

. laadima 55 : .laadida, laadin > (tulemuseks on laadung, last) ; info ressurssi kasutuskohta viima . ▪ Laadib vagunit, kaupa vagunisse v koormasse . Maha, peale, täis, tühjaks, välja, ümber laadima . info: üles, alla laadima . Laev on täis laaditud , vrd täis laaditud = täis˖laaditud laev täislastis laev . laadima 57 : .laadida, laen > (tulemuseks on laeng, laetud olek) . ▪ Laeb püssi . Aku laeb, on pandud laadima , akut laetakse . Laeb piipu (topib) . Laetud püss Seega faile laaditakse, mitte ei laeta. Ma nüüd ei tea, kui oluline see teave teile on, aga mul läks teda küll vaja.

Ma ostsin endale uue mütsi! Kõrvadega! Ma olen sellist mütsi juba tükk aega tahtnud, ehk kõik need paar külma päeva, kui ma avastasin, et ma saan oma vana mütsi kõrvadele tõmmata küll, aga sel juhul peaks mul mütsi läbistav pilk kah olema. ;) Üüü! Mü müts, mü käunis üüs müts! :)

Mina kuulun sinna koolkonda. Ma võin olla suures saalis, kus on riiulid maast laeni, nii kaugele kui silm ulatub, kõik raamatuid täis... oijah, unistada ju võib. Mul on lauaalune raamatuid täis. See, kuhu lähevad need raamatud, mida ma parajasti loen. Hetkel on mul seal Potter, kaks Twilighti, üks Woolf, üks Papu raamat ja Rootsi novell. Ja siis on mul teises toas laual raamat, mida lugeda, ja riiulis mitu raamatut, mida lugeda, nii mõnigi jälle Papu oma. Nii et mul ei ole puudu raamatutest, mida lugeda. Aga kui ma juba gravitateerun Apollosse - peaaegu oleks bussist maha jäänud - ja seal on soodukas... :) :) :) Raamatuid ei ole kunagi liiga palju.

Mul tuli meelde, mis ma eelmisel nädalal korda saatsin. Ma õppisin Ilmuma, tõin pimeduse maa peale ja siis veel midagi, mis mul meelde ei tulnud. Aga jah, ma oskan nüüd Ilmuda. Küsige emalt, kui mind ei usu. Üks hetk rääkis ta minuga msn-is, järgmisel helistasin ma alt ukse tagant kella. Ja siis veel ise imestasin, miks ema küsis, kas ma olen ukse taga. Ja siis ühel päeval tahtsin ma hambaid pesta. Tundub piisavalt süütu, eks? Ja ma tahtsin tule ka põlema panna, millegipärast arvates, et siis on lihtsam, kui ma näen hambaharja ja -pastat. Mina vajutasin lülitit, pirn tegi pauh!, korgid tegid plõks! ja pimedus langes maa peale. Okei, hämarus, hommik oli siiski. Hmm, huvitav, mida ma veel tegin?

õues, mis tähendab loomulikult seda, et toas oli külm. Sõrmed klõbisesid jäätunult vastu klaviatuuri. Aga kui välisuksest välja astusin, siis tabas mind pahvak sooja õhku. Enne seda tabas mind välisuks, sest ma suutsin uue mati taha koperdada ja ilusti vastu ust lennata. Aga õues oli soe! Ja meie poes olid siniste tulukestega jõulukuused!

Aeg, nagu me kõik teame, lendab naerukajaka tiivul. Ja tundub, et naerukajakas on hoo jälle sisse saanud. Kuhu aeg nõnda küll kiirustab, mõtlesin ma. Ja siis ma mõtlesin, et äkki ta hoopis põgeneb. Kes ajab aega taga? Ma mäletan, kuidas ma ükskord kuulasin Queen i ja lasin Papul arvata, mis lugu. Ja Papu, kes alati kõva häälega kuulutab, et talle ei meeldi arvata, oli nähtavasti eriti imelikus tujus, sest ta arvaski. Mul sai üks laul läbi ja algas teine ja Papu ikka arvas. Ja siis tuli kolmas laul ja Papu ikka arvas. Minu meelest ta ei arvanudki õigesti ära. Oh, olid ajad, olid ajad. Ja nüüd järjekordne tiiofthöwiik ehk nädala tee, selleks on Teekanne Energy Refresh . Kollases pakis. Rohelises pakis Stomach Smoother on ka hea, aga mulle meeldib vist kollane isegi rohkem, natuke vürtsikam. Mõlemad sisaldavad muuseas lagritsat, seepärast nad nii head ongi. Kes tahab Soome minna ja mulle lagritsa-vaarika nätsu tuua? Minu targas raamatus on näts täitsa olemas, ta tähendab umbes sama mis n

Minu poolest võivad teismelised poisid edasi halada, et nemad ei ole vampiirid ega libahundid, aga mina olen küll Bella mis Bella. Täna ma näiteks veristasin end salatiga. Jah. Ei, mitte salati tegemisega, sellest ma saaksin aru, vaid salati ostmisega. Ostsin Nurme vinegretti - hää salat. Lindile kaupa ladudes avastasin, et salatikarbi kaas on lahti. Hakkasin mina seda peale sättima ja siis jõnksatas kassalint edasi ja salatikarbi kaas lupsti läbi minu sõrme. Valus ei olnud. Ja ühtegi vampiiri ka läheduses mitte. ;)

Ma oleksin täna laiskusepäeva tahtnud võtta. Ärkasin üles, mõtlesin eiviitsi-eiviitsi-eiviitsi tõusta. Tõusin, mõtlesin eiviitsi-eiviitsi-eiviitsi tööle minna, läksin tööle, mõtlesin eiviitsi-eiviitsi-eiviitsi tööd teha. Edasi läks paremaks. Siis kui mul enam polnud mahti mõelda, mida kõike ma teha ei viitsi.

Ohjah, kuis võib üks nädalavahetus mööduda nii kiiresti, eriti kui tas sisaldub veel üks tund rohkem kui tavaliselt. Alles oli reede õhtu! Tegelikult ma tean küll. See on kuidagi seotud sellega, et ma magasin terve laupäeva. Mulle meeldivad raamatud, mis viivad mind kuhugi mujale. Muidugi, enamik raamatuid teeb seda. Mulle meeldib see universumite, maailmade, reaalsuste vahetumise hetk, kui sa paned raamatu käest ja taipad korraga, et sa oled hoopis teises kohas. Ja mõnikord, kui sa oled tõeliselt süvenenud raamatumaailma, siis sul kulub selleks terve hetk, ja alguses tundub sulle, et sa oled täitsa vales kohas, ning alles siis korraga taipad, mis on sinu maailm ja mis mitte. Unenägudega on ka nii. Vat see üks hetk seal kahe maailma vahepeal, see on midagi... erilist. Ma ostsin uue hea tee. Dilmah Peppermint & English Toffee , sinises kuubikujulises pakis. Must tee, meenutab natuke Lady Silverit. Hetke lemmik. Ma kunagi mõtlesin, et Oraval on see aasta ilus sünnipäevakuupäev. Alles

Lumi on väga lahe, kui ta sulle parajasti silma ei tuiska.

Kui ma esmaspäeval koju tulin, oli pime. Kui ma teisipäeval koju tulin, oli külm. Kui ma kolmapäeval koju tulin, oli pime ja külm. Seega ma teadsin ette, et täna on pime, külm ja märg. Seetõttu ma panin sooja jope selga ja tulin varakult tulema. Märg oli ikka. Oktoober on see kuu, mille ma tavaliselt ära unustan. Mul on uus lemmiksõna. Videviklik. Ehk kasutades seda lauses, Kui ma koju tulin, oli videviklik valgus . Hea sõna. Riimub-piimub piklikuga. Ja Pickwickuga. Samas videvikjas riimuks jälle takjasega, aga mulle meeldib videviklik ikkagi rohkem. :) Teeme polli!

Uudisenupuke väitis, et täna ei ole palju abiellujaid. Ma ka ei abiellu täna. Lihtsalt mainin. Ja sulg mul samuti ei jookse. Näpud ei libise, kuigi pole enam sugugi nii külm kui poolteist nädalat tagasi. Hea mõnus soe on. Toas vähemalt. See kõik algas täpselt nädal tagasi, kui kõige pealt mul radikas susises nii, et ma hakkasin juba arvama, et ta plahvatab, siis kolises tükk aega ja lõpuks hakkas tilkuma. Aga tegelikult tähendas see kõik seda, et küte keerati sisse ja ma ei peagi enam kolme kampsuni ja ühe tekiga ringi käima ning sõrmedeta kinnastega klaviatuuril klõbistama ning aeg-ajalt teetassiga sõrmi lahti sulatama. Kuigi teed joon ma jätkuvalt. Ma ostsin jälle seebi. Kitsepiima, valge savi ja melissiga. Saviseep pidavat peanahale ja juustele hää olema. Juuksed jäävad küll sellised mõnusalt kahused ja üsna võimatult kammitavad , aga ikkagi. Maiteamis. Mina ütlen sau ja sina ütled mikser. Sau. Mikser. Sau. Mikser. Täna ma nägin unes, et oli üks mees, kes oli tegelikult pingviin, m

Sattusin täna puht-juhuslikult Rahva Raamatusse. Jõudsin bussipeatusesse liiga vara. Või liiga hilja. Ma lihtsalt arvasin, et ma ei jõua eelmise bussi peale. Ja ei jõudnudki. Nii et hüppasin sisse RR-i, liikusin kindlas sihis oma lemmikriiulite vahele ( Fiction ), vaatasin ja uudistasin natuke, siis dilemmatsesin pisut ja leidsin, et ega mul tegelikult lõpmatult aega ka ei ole. Ühesõnaga, või kokkuvõttes, ma leidsin, et hirm, et mulle hakkab see liiga palju meeldima, ei ole tegelikult piisavalt hea põhjus Orava lemmikraamatut mitte lugeda. Hoopis parem põhjus oleks näiteks Orava kiusamine, aga sellega saab ka Papu üksi hakkama. Nii et jah, ma ostsin Twilight i. Ja ühe teise raamatu kah, sest ma ei suutnud otsustada: Frank Herberti Dune , kui huvitab. Wikipedia kirjutab, et see on sci-fi klassika. :)

Mul on praegu mitu lahedat seepi. Mul on sidruniseep Caprilt, roosiseep Bulgaariast, seep Austraalia musta saviga ja lisaks veel kodune kitsepiima-kaeraseep. Üks lahedam kui teine. Kuigi seda roosi oma ma veel kasutama ei ole hakanud, käin lihtsalt aeg-ajalt nuusutamas. Mul ei jäänud ennem üldse Capri meelde. Kui ma üritasin teda mõelda, tuli välja hoopis Kairo. Aga siis mul läks pirnike pea kohal põlema. Ja ma mõtlesin, ahaa! kitseke. Ja nüüd pole enam probleemi. :) Läti ja Leeduga on mul jätkuvalt probleem. Ma tean küll, et kui mõtled, kumb see nüüd oli LV ja kumb LT, siis aitab inglisekeelde panek. Aga kui ma seda üritan, siis tuleb mul tavaliselt välja hoopiski Latvia ja Lietuva ning mis kasu siis sellest on? ;) Aga seebid on mul jah lahedad.

Mul oli täna terve päev selline tunne, et kohe-kohe hakkab lund sadama. Ma muidugi teadsin, või vähemalt lootsin, et ei hakka, ja ei hakanudki (jee!), aga tunne oli sellegipoolest. Kõik oli kuidagi valge ja vaikne. Ja lumi ongi ju valge ja vaikne. Ma seletasin seda sellega, et ma ei maganud öösel just kõige kauem, ja unine on olla kui vati sisse mähitud ja vatt on ka valge ja vaikne. Või ma olen lihtsalt imelik. ;) Ma käisin täna shoppamas ka. Ostsin endale Etno põlvikud. Soojad, aga kahjuks mitte nii pikkade säärtega, kui ma lootsin. Käsna ostsin, sellise hästi kena sügavsinise. Šampooni ostsin kah, avokaadoga. Ja siis otsisin taga oma näokreemi ja ei leidnudki! Nii et ma ostsin hoopis Nivea oma, muidu oli mul Garnier.

Mul sõrmed külmetavad. Mul sõrmed külmetavad! Aga väidetavalt pidi järgmine nädal ilusamaks minema. Ma väga loodan, et ta läheb ka. Kuigi, nii või teisiti, talv on tulekul. Ja juba ma igatsen taga neid mõnusaid 30-kraadiseid päevi... Aga üks väga hea tee on Lipton Asian Temple. Roheline tee roosi ja kannikesega. Püramiidpakikestes. Üüü! Nii. Nüüd ma käisin kuumi pannkooke söömas ja kuuma kohvi joomas. Ja panin soojad sokid jalga. Ja sõin jäätist. Mis ei olnudki tuline. Aga köögis oli soem ja näpud on nüüd kah soemad. Igatahes... ma tahtsin kirjutada hoopis sellest, et ma vaatasin filmi Twilight ja mulle täitsa meeldis. Ma ootasin midagi palju hullemat. Aga see oli täitsa põnev. Ja olidki sädelevad vampiirid! :) Nii, ma ei viitsi nüüd rohkem kirjutada.

Üks mu lemmiklugu Seitsmes Vapras.

See on lihtsalt imepärane, kuidas ma suudan olla endast üliheal arvamusel ja samal ajal madala enesehinnanguga. ;)

Käisin täna emaga sushit söömas. Tokyo Sushibaaris Laia ja Jaani nurgal. Põhiroana võttis ema pelmeene (head) ja mina idamaist kalasalatit (ülihea!). Minu lõhesalat oli jah super, just selline parajalt vürtsikas ja väga maitsev. Lisaks võtsime ka sushit (kuna me olime ikkagi sushibaaris). Leidsime, et kurgi-lõhe on liiga tavaline (sellist sushit olen ma isegi teinud!), ja kostitasime endid siis võikala-avokaado sushiga. Ja ma leidsin, et sushi on tegelt täiesti söödav, kui 1) üle saada sellest, et vetikad on veniva kleepuva ollusliku struktuuriga (maitse pole üldse paha) ja 2) mitte panna korraga tervet sushitükki suhu (viga, mis ma esmakordsel sushimaitsmisel tegin). Aga igatahes ma sõin ära kolm sushitükki ja kõik oli korras. Muuseas, sushitaldrikul oli lisaks sushile ka mingi roheline ollus (sinep) ja mingi lilleks keeratud roosa ollus, mida ma alguses lõheks pidasin. Hiljem selgus, et see oli marineeritud ingver. Ema väitis jah, et see ei saa lõhe olla, see krõmpsub. Mina vastasin

Ma tahtsin sel teemal juba ammu (ehk siis nädal tagasi) kirjutada, aga ei kirjutanud, kuigi oleks ju võinud, sest siis oli mul meeles kah, mis ma öelda tahtsin. Aga alustame siis sellest Inglismaa-Saksamaa mängust, mis pani mind uuesti küsima, et miks küll on jalgpallis tagurlikud tehnikavihkajatest inimesed, kes ei kasuta korduseid, vaid kohtunikke, kes ei saa aru, et pall läks väravasse, kuigi ta põrkas tagasi latti ja seda teeb ju ilmselgelt vaid pall, mis on väravasse läinud. Mitte et ma seda ennem oleks teadnud, aga mina pole ka ju kohtunik. Õnneks. Igatahes, ma olin nördinud ja pahane. Ja tegelikult küll Saksamaa poolt, aga veel rohkem õigluse poolt, ja see pall läks ju väravasse. Ja Crouchi ei olnudki platsil! Ja siis ma korraga taipasin, et ma ei näegi Crouchi see aasta enam, millest oli küll kahju, aga minu poolehoidu sakslastele see siiski ei kõigutanud. Siis ma leidsin, et Kaka on tegelikult Brasiilia võistkonna kõige kenam mees, vaatamata oma nimele ja sellele, et ta Tallin

Väga ebaharilik Jaaniõhtu. Viimased paar päeva andsid küll juba selgelt märku, et kätte on jõudnud suvi ja lähenemas on Jaanid, aga kui ma täna kell 3 pärastlõunal üles ärkasin, siis täitis tuba üsna ebajaanilik valgus - nimelt päikesepaiste. Ah, mis ma räägin, on ka ilusaid Jaane olnud. Mina mäletan näiteks ühte. Ega eelmine ka tegelikult väga hull ei olnud. Aga noh, hetkel pole mul midagi selle vastu, et kodus istuda, vorstikesi ja herne-oa-õunasalatit pugida ja kalja peale rüübata. Ning öösel küünlavalgel siidrit ja piparmündišokolaadi nautida. Nämm-nämm. Scrabble'it mängisime kah. Mul hullult vedas. Tulid igasugused toredad pikad sõnad, nagu mutrid, haiged, paistes ja kaeblik. Kuni viimase täheni vedas. Viimane täht oli š. Aga ülejäänud tähtedega vedas edasi ka. Siis mängisime jõehobumängu ja leidsime, et meil on vähemalt kaks viltust lauda. Igatahes, üleeile, kui ma üle lompide ja läbi lompide kodu poole kiirustasin ning kõigi oomenite kiuste siiski bussile jõudsin - ja kui se

Jälle üks jabur film - Sherwoodi metsa koletis . Kompott Robin Hoodist ja Sõrmuste Isandast. Seal oli isegi Sünklaas! Ja puudevardjad. Ja loomulikult ka plahvatavad hundid. Sisu oli siis selline, et oli muidu oli nagu Robin Hood (ainult et peaaegu midagi ei toimunud ja peaaegu kõik said surma), ainult et Nottinghami šerifil oli lohe, kes oli tegelikult naine. Ja siis Robin Hood läks Sünklaande, ajas seal natuke juttu, ronis ühe mäe otsa ja korjas natuke marju. Siis Robin Hood ja Nottinghami šerif mõõklesid, Nottinghami šerif tappis lohe ja Robin Hood tappis Nottinghami šerifi. Ja siis olid kõik õnnelikud. Aa, ja lohe-naine oli tegelikult hea, ainult et Nottinghami šerif oli ta südame varastanud. Ja ära peitnud.

Ma sain just paar päeva tagasi aru, kust tuleb sõna fopaa, ja seoses sellega, mida ta tähendab. Fopaa kõlab lahedalt, nagu hopaa. Kuigi faukspas kõlab ka lahedalt. Eriti lahedalt kõlaks faukspauks, aga noh, mis teha.

Päike on salakaval. Väljas ei saa kunagi aru, palju ta sind võtnud on. Pärast toas vaatad, et käsivarred on pisut roosakad. Ja siis heidad sa õhtul pilgu peeglisse ja mõtled: Püha Lammas! Millised randid. Aga tegelikult on päike tore. Ja alati võib end lohutada (või kurvastada) mõttega, et ükskõik kui pruun sa ka ei oleks, Papu on sinust ikka pruunim.

Täna. Ma andsin alla. Tulin koju. Jõin tee peal ühe kirsismuuti ära. Lusika jätsin alles. Lusikas on roheline.

Vahepeal on palju vett Supilinna voolanud, on vaadatud imelikke filme ja häid filme, teatris käidud ja raamatut loetud, head teed joodud ning oldud liiga laisk, et millestki sellest kirjutada. Eile vaatasin ka ühte head filmi, mida ma olen juba mitu aastat tahtnud vaadata, aga pole kuskilt saanud. Nimelt "Lammas all paremas nurgas". Ma mäletan viimast korda (enne eilset), kui ma seda vaatasin. Huvitav film oli ja siis keset filmi läks elekter ära. Ja nüüd, lõpuks, 18 aastat (iiiiik!) hiljem saingi ma selle lõpuni vaadatud. Seekord ei läinud elekter ära. Ma tean, mida oomendab must kass, eriti siis, kui ta üle tee läheb, aga mida oomendab üle tee sibav linavästrik? Nii, möödunud reedel käisin siis Viini metsi vaatamas. Täitsa vaadatav. Head teosed on ju need, mis panevad mõtlema, ja see etendus panigi mind mõtlema, nimelt et kas need lõhkilõigatud kummist sead on selle etenduse jaoks meisterdatud või on ennemgi olnud etendusi, mis vajavad lõhkilõigatud kummist sigu. Ja seal o

1) Sibulakoored - konkurentsitult parimad, tulemus on ilus ja vaeva ei pea kah nägema. 2) Kaerahelbed (sest emps keetis tatrad ära) - väga kasulik, kui lisaks munale on soov ka putru saada. Muidu, valge laigu jätavad. 3) Kuivatatud till. Pisikesed valged joonekesed, päris huvitavad tegelikult. 4) Punapeedikompotivedelik. Mitte kasutada koos sibulakoortega, muidu pole asja, sest sibul on dominantne. Jätab sellise punakaspruunika tooni. 5) Kuivatatud roosiõielehed. Tumepunased olid. Muna tuli õrnroheline. Eiminateamiks. 6) Niit. Tänapäeva niidid ei jäta enam üldse värvi, täitsa jama. Aga valge joone jätavad ikka. 7) Sibulakoored. Sest nad teevad kogu töö ise ära.

Nägin täna unes, et ma sõitsin laulukooriga Hispaaniasse. Ei tea, mida küll mina laulukooris tegin, aga laulmine see igatahes polnud. Vähemalt nii realistlikud on mu unenäod. Aga Hispaaniasse ma ta'ga igatahes sõitsin ja olin seega tõsises mures, et kuidas ma nüüd helistan ja ütlen, et ma ei saa nädal aega tööle tulla, ma olen Hispaanias. Tõsine mure oli. Lõppes see asi sellega, et ma ärkasin üles. Ja siis ma ei tahtnud tükk aega üles tõusta, sest kell oli veel liiga vähe, ja kui ma siis täpselt parajal ajal üles tõusin, öeldi mulle, et ahaa! öösel keerati kella. Muidugi olin ma selle ära unustanud. Ma olin ära unustanud ka Torino Iluuisutamise MM-i. Alles täna kava uurides ja sealt uisukala leides, tuli meelde, et ahjaa! Noh, vähemalt nägin siis uisukalagi. Ja Joubert oligi liivatorm! Ma kahtlustasin seda! Aga tookord (aasta, kaks?) tagasi oli tal vastav kostüüm kah, selline punane ja liivakarva. Imelik, kas nad tohivad siis erinevatel hooaegadel sama kala esitada? Aga ma ei usu,

Mängisin just isa-emaga Skräbblit, sest Papule minu seltskonnast kuuldavasti ei piisa. Väga lõbus oli vaadata, kuidas isegi isa lõpuks hasarti sattus, ta oli tubli ka, suutis viimase käiguga kirjutada beež. Ja lõbus oli kuulata kõiki neid uudissõnu, mille ema välja mõtles, nagu erikurjus ja diftima (e. diftongi kasutama). Lõpuks ta leppis, et hea küll, kui paremini ei saa, kõlbab 25-punktine fa kah. Lõbus oli. :) Pärastlõunal ma nostalgitsesin veidi ja vaatasin lindilt saksakeelset Jurassic Parki. Ma mäletan, kuidas me seda siis koos vaatasime ja venna vahetevahel tõlkis, sest tema sai saksa keelest aru kah. Ma sain täna kah aru, kui öeldi schnell või Dinosaur või Experiment või DNA . Aga ega seal seda juttu nii väga polegi, peamiselt ikka jooksmine ja karjumine. Vot seda filmi tahaks ka 3D-s vaadata, üsna veel jubedam võiks olla.

Vaatasin just Eesti Laul 2010-t. Lootsin kuni viimase hetkeni, et ehk tuleb mõni hea laul ka. Tuligi. Tervelt kolm tükki. Siis kui hääli hakati andma/lugema ja Metsatöll esinema tuli. Nende poolt oleks küll hääletanud. Neil on nii ilusad juuksed ka. :) Tuli välja, et hommikuse juustekammimise liigutamine mantli selgapaneku eest hambapesu ette ei anna just soovitud tulemusi ja lõpuks jõuab asi ikka sellise lihtsa valikuni, kas a) kammida juuksed ära, või b) jõuda bussile. Nii ma jõuangi aeg-ajalt tööle trendika sasipea soenguga. Võib-olla oleks abi sellest, kui nihutada juustekammimine hommikusöögi ette.

Ma käisin ämmelgat mängimas ja avastasin selle mängu: http://www.onemorelevel.com/game/hexxagon Esimene kord mängisin - midagi ei saanud aru. Teine kord mängisin - ikka ei saanud midagi aru. Nüüd mängin igal õhtul ja hakkan juba aru ka saama. Kuigi tõsi küll, ega ma 20 käiku ette kah ei mõtle. Ja mul on uus lamp, uus lamp, uus lamp! :)

Lühikokkuvõte elust-olust: Northug hea, nohu halb, lumi palju. Ja nüüd siis sõnad: korteež, kolledž, džemm, aažio, adžika, ažuur, bridž, buržui, doodž, džiig, džiip, džinn, džäss, hadži, kollaaž, kotedž, lodža, loož, maneež, mažoor, zlott, zombi(e), zoo, dzeeta, anšoovis, ketšup, geiša, finiš, kašmiir, kitš, klatš. Jätke meelde, õppige pähe! Ja lõpetuseks, tervitused Orkutilt:

Iluuisutamisest jäi meelde. Lugesin selle kohta, tuli välja, et on filmimuusika. Lugesin edasi, tuli välja, et ma olen seda filmi isegi näinud. Traagiline film oli. Aga mitte halb.

Kmm-kmm. Lagi on lage On lage mu lagi Vaata! Lagi Vaata! Lage Vaata! Lage on mu lagi Keset lagedat lage Laiutab Suitsuandur Tema kõrval Pisike ja krussis Traat Mälestus lambist Mis oli ja ei ole Lagi on lage On lage mu lagi. Võite aplodeerida. Ma tänan, ma tänan. Käisime täna Lõunakeskuses, et lagedat lage veidi vähem lagedamaks muuta. Vaatasime välja, ära veel ei ostnud. Ostsin see-eest immuunsussüsteemile kasulikke komme. Ingveriga. Ja ostsin endale Sõbrapäevakingi. Et endaga häid suhteid hoida, igaks juhuks.

See, kui sa annad inimesele kaardi, või ei anna, ja ütled talle, et mine sinna, ja ta lähebki sinna, see on ju sulaselge oskus. Aga minu meelest on oskus ka see, kui sa annad inimesele kaardi, ütled talle, et mine tuldud teed tagasi (~800m) ja ta suudab ikkagi kolm korda ära eksida. Seda viimast Suxu oskab. Aga polnud väga hullu, Suxul oligi vaja aega maha lüüa. Ainult et pidevalt sai tänavaid ületatud ja seal oli libe. Ja trammid.

Ma hakkan aru saama, miks öeldakse, et ei tohi tööelu ja eraelu segamini ajada. Sest kui sul on samal ajal tööjamad ja erajamad, siis see on üks paras jama küll. Aga täna oli päike ja härmatis. :)

Jälle said käesoleva aasta Kuus Käsku kirja. Mul läheb neid aina vähemaks, kunagi oli kümme, siis seitse, nüüd ainult kuus. Aga mul on ühel neli alampunkti. Mida tuleb teha siis, kui läheb soojaks ja valgeks. Ehk siis kevadel. Ja suvel. Nüüd aga, igatahes, kokkuvõte eelmisest. Lõpeta ülikool ära (jälle) - see sai täitsa tehtud. Raske oli see viimane poolaasta, aga läbi sai ka temagi. Ja tegelikult oli ülikoolis ikka päris lahe ja tore ja aega kui palju, v.a. see viimane semester. Aga isegi siis ei pidanud iga argihommik kell seitse üles ärkama. Ja päris käest ära läks vaid see viimane lõpp. Aga siis sai ka see läbi. Ja nüüd on natuke kahju ka. Sest ülikool oli ikkagi üks äärmiselt tore koht. Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus - tegin, nägin, küll ta kunagi tuleb, kuhu tal ikka pääsu. Ja mõnes mõttes on päris tore, et ei pea pärast pikka rasket tööpäeva kellelegi õhtusööki valmistama hakkama. Käi rohkem teatris - sügisel: "Uinuv Kaunitar" ja "Kutse mõrvale&q