Skip to main content

mmmuljed

Ma tahtsin sel teemal juba ammu (ehk siis nädal tagasi) kirjutada, aga ei kirjutanud, kuigi oleks ju võinud, sest siis oli mul meeles kah, mis ma öelda tahtsin.

Aga alustame siis sellest Inglismaa-Saksamaa mängust, mis pani mind uuesti küsima, et miks küll on jalgpallis tagurlikud tehnikavihkajatest inimesed, kes ei kasuta korduseid, vaid kohtunikke, kes ei saa aru, et pall läks väravasse, kuigi ta põrkas tagasi latti ja seda teeb ju ilmselgelt vaid pall, mis on väravasse läinud. Mitte et ma seda ennem oleks teadnud, aga mina pole ka ju kohtunik. Õnneks. Igatahes, ma olin nördinud ja pahane. Ja tegelikult küll Saksamaa poolt, aga veel rohkem õigluse poolt, ja see pall läks ju väravasse. Ja Crouchi ei olnudki platsil! Ja siis ma korraga taipasin, et ma ei näegi Crouchi see aasta enam, millest oli küll kahju, aga minu poolehoidu sakslastele see siiski ei kõigutanud.

Siis ma leidsin, et Kaka on tegelikult Brasiilia võistkonna kõige kenam mees, vaatamata oma nimele ja sellele, et ta Tallinnas ära eksis. Mis näitab, et mul on temaga midagi ühist.

Uruguay-Hollandi mängu lõpp oli lihtsalt hirrmus. Mulle hakkas tunduma, et kohtunik ei lõpeta mängu enne, kui Uruguay seisu viigistab. Aga õnneks ta nii kaugele siiski ei läinud.

Saksamaa-Hispaania mängus olin ma küll Saksamaa poolt, aga leian, et see on nende oma süü, et nad terve esimese poolaja lihtsalt uimerdasid. Hispaanlased uimerdasid muidugi kah, aga siiski.

Ja homsel finaalil, mida ma küll arvatavasti ei näe (vähemalt mitte homme), olen ma igatahes Hollandi poolt. Go Käut, Oojee, van Persie, Sneijder ja kõik teised vannid ja ka kõik teised, kes ei ole vannid, aga mängivad Hollandi poolt!

(P.S. Ma tean küll, et Käut ja Oojee ei kirjutata nii.)

Comments

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...