Epistole

Arvake, kes käis täna jõuluoste tegemas? Arvake, kes jalutas pärast seda lumesajus läbi pargi? Arvake, kes viskas end lõpuks lumele pikali? Arvake, kes jäi sinna mitmeks hetkeks grimassitama? Arvake, kes suutis endal põlve välja väänata? Arvake, kes sai nädalaaegse liikumiskeelu? Mulle hakkab tasapisi meelde tulema, miks mulle lumi ei meeldinud... Aga ärge muretsege, enam ei valuta. Vähemalt senikaua kui ma teda ei liiguta. Oh joy. Jah, mul oli tõesti liiga vähe muresid ja jamasid. Jah, see oli sarkasm. Aga mind aitas märjalt külmalt lumelt märjale külmale pingile üks täitsa sümpaatne noormees, selline pikk ja kena ja sümpaatne, kes jõudis mind ka püsti tõmmata! Ja seejärel minema kiirustas. Aga noh, kõike head kah ei saa. Eile ma sain kohupiimapontsikuid ja kohupiimavahvleid kohupiima, vahukoore ja moosiga. Ja kui ma siis pargist bussipeatuse poole komberdasin, tuli mu tagant üks arst, kelle kabinet oli nii kahe sammu kaugusel ja vaatas mu põlve üle ja pani sidemesse ja saatis mu taks

Ma räägin teile ühe loo. Ma tean küll, et keegi enam mu blogi lugemas ei käi - ta ise ütles - aga räägin ikka. Kunagi ammu, kui ma veel noor ja ilus olin... aga ei, siiski mitte nii ammu. Kunagi ammu kui ma noor ja äärmiselt hulluksajav olin, mängisime me vennaga ühte mängu. Veidike sarnanes see Luukerele, aga täitsa ilma keksukummita. Point oli selles, et me jutustasime üksteisele lugusid, vaheldumisi, ja eesmärk oli loo sees öelda sõna 'sohk' niimoodi, et see, kes parajasti kuulab, seda ei märka. Kui märkasid, siis tuli "Sohk!" karjuda. Noh, mina jutustasin esimesena. Ei mäleta mida, aga venna kuulas ja karjus sohi ilusti ära. Seejärel oli tema kord ja ta rääkis sellise loo, et ma ei julgenud pärast seda tükk aega magama minna. Ma natuke mäletan, seal oli mingi vanamees, kes elas majas jõe ääres. Ja siis ühel öösel kuulis ta mingit häält ja tõusis üles ja pani riidesse ja kui tal oli jalas ka teine sohk, siis ta läks välja jõe äärde ja teda ei nähtud enam kunagi. Võ

... ehk kolm mata ülesannet teie rõõmuks, kaks neljandast klassist ja üks kaheksandast. Üldse ei sunni teid lahendama, kuigi ega nad just eriti keerulised kah pole. 8 klassi ül: Haneparvele lendas vastu üksik hani. "Tere, sada hane," ütles üksik hani. "Meid ei ole sada," vastas haneparve juht. "Kui meid oleks nii palju, kui meid on, ja veel niisama palju ja veel pool sellest, kui palju meid on, ja veel veerand sellest, kui palju meid on, ja veel ka sina, siis oleks meid sada." Mitu hane oli parves? 4 klassi ül: Luigeparves lendas üks luik ees ja kaks järel, üks järel ja kaks ees, üks kahe vahel ja kolm reas. Mitu luike lendas parves? 4 klassi ül: Kalur püüdis kala. Kui temalt küsiti, kui palju püütud kala kaalub, ütles ta: "Ma mõtlen, et tema saba kaalub 1 kg, pea kaalub nii palju kui saba ja pool keret, kere aga nii palju kui pea ja saba kokku." Kui palju kaalub kala? Jah, tunnistan üles, kaheksanda klassi oma on tärnülesanne ja neljanda omad m

Paha on olla. Aspirin, hakka juba tööle. Ja kooli tuleb ka minna, sest täna jagatakse teemasid. Jeee. Veel üks asi, mille pärast paanikasse sattuda. Tegelt ma oleksin üsna rahul, hetkel vähemalt, kui see peavalu nüüd üle läheks.

Oeh. Näete kui demotiveeritud ma olen blogima, kui keegi seda ei kommi, ja kui keegi seda ei kommi, siis kust ma tean, kas keegi üldse seda loebki. Või on asi milleski muus. Mul on jah üks paras jama kaelas, aga ma ei viitsi hetkel halada ja kiruda kah, sest noh, tuju rikuks ära. Täna öösel võin ma veel ilusatele asjadele mõtelda. Nii et ma kirjutan pigem oma viirdriimidest. Ei ole eriti lahedad, ega eriti huvitavad, ega eriti erilised, aga nojah. 1) Järjekordne Potteri unenägu. Tegevus toimus Härmas ja algas neljandalt korruselt. Ja kuskil kolmanda korruse kandis lebas trepi peal üks horcrux, mis oli muuseas minu kaelakee. Kuidas nad küll julgesid, mulle meeldib see kaelakee! Aga igatahes siis Harry kavatses minna alla selle järele, aga McGonagall ütles, et ta läheb ise, ja läkski. Ei tea, kas ta jõudis minu kaelakeeni, aga trepist alla igatahes mitte; läks poole trepi peal kaduma. Ja siis pärast seda, mitte enam neljandal korrusel, vaid hoopis mingis kohvikus, avaldas Harry enam-vähe