Skip to main content

arvake ära

Arvake, kes käis täna jõuluoste tegemas? Arvake, kes jalutas pärast seda lumesajus läbi pargi? Arvake, kes viskas end lõpuks lumele pikali? Arvake, kes jäi sinna mitmeks hetkeks grimassitama? Arvake, kes suutis endal põlve välja väänata? Arvake, kes sai nädalaaegse liikumiskeelu?

Mulle hakkab tasapisi meelde tulema, miks mulle lumi ei meeldinud...

Aga ärge muretsege, enam ei valuta. Vähemalt senikaua kui ma teda ei liiguta.

Oh joy. Jah, mul oli tõesti liiga vähe muresid ja jamasid. Jah, see oli sarkasm.

Aga mind aitas märjalt külmalt lumelt märjale külmale pingile üks täitsa sümpaatne noormees, selline pikk ja kena ja sümpaatne, kes jõudis mind ka püsti tõmmata! Ja seejärel minema kiirustas. Aga noh, kõike head kah ei saa. Eile ma sain kohupiimapontsikuid ja kohupiimavahvleid kohupiima, vahukoore ja moosiga.

Ja kui ma siis pargist bussipeatuse poole komberdasin, tuli mu tagant üks arst, kelle kabinet oli nii kahe sammu kaugusel ja vaatas mu põlve üle ja pani sidemesse ja saatis mu takso peale, mis oli ta kabinetist nii poole sammu kaugusel. Milline juhus.

Comments

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

jõulud ja muu

Piparkoogid Päris detsembri alguses sai piparkooke tehtud ja kaunistatud. Kuna vend ja vennanaine olid ka koos minuga vanemate juures, siis kaunistasime samuti koos. Vend ütles, et teeb kaks piparkooki, siis saab öelda, et tema ka kaunistas piparkooke, aga sattus hoogu ja tegi palju rohkem. Natuke me vaidlesime ka, kui suured augud peavad glasuurikotil olema - mina tegin imepisikesed ja tema lõikas need suuremaks. Tegelikult olidki tema augud õigemad, aga nagu ma ka targutasin, väiksemat auku saab alati suuremaks lõigata, vastupidi aga mitte. Igal juhul oli tore ja kõik piparkoogid tulid ka toredad. Teater Käisi me emaga jälle teatris, Klassikalise balleti galal. Väga ilus oli. Istusime r õdul esimeses reas ja sealt oli ülevaade isegi parem, kui põrandal esimeses reas. Enne teatrit jõudsime veel korra ka laadalt läbi käia ja peale seda ka kohvikus. Pärast teatrit läksin jälle korraks vanemate juurde ja sealt siis öösel taksoga koju. Nii tegus päev. Järgmisel päeval ma...