Skip to main content

arvake ära

Arvake, kes käis täna jõuluoste tegemas? Arvake, kes jalutas pärast seda lumesajus läbi pargi? Arvake, kes viskas end lõpuks lumele pikali? Arvake, kes jäi sinna mitmeks hetkeks grimassitama? Arvake, kes suutis endal põlve välja väänata? Arvake, kes sai nädalaaegse liikumiskeelu?

Mulle hakkab tasapisi meelde tulema, miks mulle lumi ei meeldinud...

Aga ärge muretsege, enam ei valuta. Vähemalt senikaua kui ma teda ei liiguta.

Oh joy. Jah, mul oli tõesti liiga vähe muresid ja jamasid. Jah, see oli sarkasm.

Aga mind aitas märjalt külmalt lumelt märjale külmale pingile üks täitsa sümpaatne noormees, selline pikk ja kena ja sümpaatne, kes jõudis mind ka püsti tõmmata! Ja seejärel minema kiirustas. Aga noh, kõike head kah ei saa. Eile ma sain kohupiimapontsikuid ja kohupiimavahvleid kohupiima, vahukoore ja moosiga.

Ja kui ma siis pargist bussipeatuse poole komberdasin, tuli mu tagant üks arst, kelle kabinet oli nii kahe sammu kaugusel ja vaatas mu põlve üle ja pani sidemesse ja saatis mu takso peale, mis oli ta kabinetist nii poole sammu kaugusel. Milline juhus.

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...