Skip to main content

ennui

Oeh. Näete kui demotiveeritud ma olen blogima, kui keegi seda ei kommi, ja kui keegi seda ei kommi, siis kust ma tean, kas keegi üldse seda loebki.

Või on asi milleski muus. Mul on jah üks paras jama kaelas, aga ma ei viitsi hetkel halada ja kiruda kah, sest noh, tuju rikuks ära. Täna öösel võin ma veel ilusatele asjadele mõtelda.

Nii et ma kirjutan pigem oma viirdriimidest. Ei ole eriti lahedad, ega eriti huvitavad, ega eriti erilised, aga nojah.

1) Järjekordne Potteri unenägu. Tegevus toimus Härmas ja algas neljandalt korruselt. Ja kuskil kolmanda korruse kandis lebas trepi peal üks horcrux, mis oli muuseas minu kaelakee. Kuidas nad küll julgesid, mulle meeldib see kaelakee! Aga igatahes siis Harry kavatses minna alla selle järele, aga McGonagall ütles, et ta läheb ise, ja läkski. Ei tea, kas ta jõudis minu kaelakeeni, aga trepist alla igatahes mitte; läks poole trepi peal kaduma. Ja siis pärast seda, mitte enam neljandal korrusel, vaid hoopis mingis kohvikus, avaldas Harry enam-vähem Ronile armastust. Okei, enam-vähem. Umbes nii et "sa oled mulle kõige tähtsam siin maailmas ja sa tead, et ma teeksin sinu heaks mida tahes, aga hetkel on Horcruxid siiski tähtsamad".

2) Teine unenägu, tegevus ikka Härmas ja jälle trepil. Läksime sealt alla, mina ja mingi koorikas, kes küsis mult, kas mul auto on ja mis mu nimi on. Ma siis vastasin. Ta siis küsis, et kas auto on uus? Mina vastu, et nimi on uus. Tema siis naeris, et uus nimi. (Mis on imelik? Nimi on Imelik. Imelik nimi.)

3) Kolmas unenägu, enam mitte Härmas. Ma sain nimelt surma. Kas autoõnnetuses või kukkusin trepist alla. Ja siis ma sattusin teispoolsusesse. Kus toimus keemia järeleaitamine. Ühte poissi hakati õpetama ühe teise poisi poolt ja mina kilkasin vahele, et mulle meeldib keemia, ja siis mind kutsuti kah kaasa keemia klassi. Ainult et siis mind suudeti elustada ja ma teatasin neile, et ma pean nüüd minema ja läksingi.

4) Neljas unenägu. Ma käisin Papuga Varssavis ja siis Orav pidi need pildid, mis ta seal tegi, üles panema, ainult et teda ei olnud tegelikult Varssavis kaasas. Hmm.

Ja nüüd täiesti unenäoväliselt veel üks väike märkus. Ma õppisin jälle uue sõna ära. Ennui. Tähendab boredom. Tuleb vana-prantsuse keelest, samast kohast, kust annoy. Nüüd kus ma seda tean, on sarnasus täitsa olemas. Aga esimest korda peale vaadates polnud mul õrna aimugi, mis see tähendada võiks ja ainus sõna, millele ta minu meelest sarnanes, oli eunuch. Aga näädsa, nii traagiline päriselt ei ole.

Liv & löön, oor samting laik tät.

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...