Skip to main content

ennui

Oeh. Näete kui demotiveeritud ma olen blogima, kui keegi seda ei kommi, ja kui keegi seda ei kommi, siis kust ma tean, kas keegi üldse seda loebki.

Või on asi milleski muus. Mul on jah üks paras jama kaelas, aga ma ei viitsi hetkel halada ja kiruda kah, sest noh, tuju rikuks ära. Täna öösel võin ma veel ilusatele asjadele mõtelda.

Nii et ma kirjutan pigem oma viirdriimidest. Ei ole eriti lahedad, ega eriti huvitavad, ega eriti erilised, aga nojah.

1) Järjekordne Potteri unenägu. Tegevus toimus Härmas ja algas neljandalt korruselt. Ja kuskil kolmanda korruse kandis lebas trepi peal üks horcrux, mis oli muuseas minu kaelakee. Kuidas nad küll julgesid, mulle meeldib see kaelakee! Aga igatahes siis Harry kavatses minna alla selle järele, aga McGonagall ütles, et ta läheb ise, ja läkski. Ei tea, kas ta jõudis minu kaelakeeni, aga trepist alla igatahes mitte; läks poole trepi peal kaduma. Ja siis pärast seda, mitte enam neljandal korrusel, vaid hoopis mingis kohvikus, avaldas Harry enam-vähem Ronile armastust. Okei, enam-vähem. Umbes nii et "sa oled mulle kõige tähtsam siin maailmas ja sa tead, et ma teeksin sinu heaks mida tahes, aga hetkel on Horcruxid siiski tähtsamad".

2) Teine unenägu, tegevus ikka Härmas ja jälle trepil. Läksime sealt alla, mina ja mingi koorikas, kes küsis mult, kas mul auto on ja mis mu nimi on. Ma siis vastasin. Ta siis küsis, et kas auto on uus? Mina vastu, et nimi on uus. Tema siis naeris, et uus nimi. (Mis on imelik? Nimi on Imelik. Imelik nimi.)

3) Kolmas unenägu, enam mitte Härmas. Ma sain nimelt surma. Kas autoõnnetuses või kukkusin trepist alla. Ja siis ma sattusin teispoolsusesse. Kus toimus keemia järeleaitamine. Ühte poissi hakati õpetama ühe teise poisi poolt ja mina kilkasin vahele, et mulle meeldib keemia, ja siis mind kutsuti kah kaasa keemia klassi. Ainult et siis mind suudeti elustada ja ma teatasin neile, et ma pean nüüd minema ja läksingi.

4) Neljas unenägu. Ma käisin Papuga Varssavis ja siis Orav pidi need pildid, mis ta seal tegi, üles panema, ainult et teda ei olnud tegelikult Varssavis kaasas. Hmm.

Ja nüüd täiesti unenäoväliselt veel üks väike märkus. Ma õppisin jälle uue sõna ära. Ennui. Tähendab boredom. Tuleb vana-prantsuse keelest, samast kohast, kust annoy. Nüüd kus ma seda tean, on sarnasus täitsa olemas. Aga esimest korda peale vaadates polnud mul õrna aimugi, mis see tähendada võiks ja ainus sõna, millele ta minu meelest sarnanes, oli eunuch. Aga näädsa, nii traagiline päriselt ei ole.

Liv & löön, oor samting laik tät.

Comments

Popular posts from this blog

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.

Leib lendab, kohupiim kargab

Lahe Infotehnoloogia Koolis prax oli täna. Me mängisime robotitega. Sellistega, millel olid rattad ja mis sõitsid ringi. Ja siis oli põrandale ette tehtud rada, mille nad läbima pidid. Lahe. :) Muidugi klass oli selline, nagu on üks klass, kus on vähemalt 20 arvutit, päike, mittelahtikäivad aknad ja olematu konditsioneer. ;) Aga lahe oli ikka. Mmm jah. Ma ei taha täna õppida. Viimne hingetõmbepaus enne tulevat sprinti... homsest kolmapäevani. Ehh. Aga täna on reede. Reede õhtu lausa. Ja reede õhtul on masendav õppida. Ma olen seda muidugi teinud. Näiteks ükskord oli mul pühapäeval eksam. See oli veel masendavam. Aga kõige masendavam oli tol korral siiski see laupäev seal reede ja pühapäeva vahel, mille ma kah õppides veetsin. Eksam oli 12. juunil. Ma läksin veel taksoga, sest bussi nii vara ei läinud. Plehh. Eile õhtul sain ma jälle millegi suurepärasega hakkama. Nimelt ma sõin kohupiima. Kodujuustu. Leival. Ja ühel hetkel söön mina lõbusalt oma kodujuustuleiba ning siis korraga järgm...