Skip to main content

ennui

Oeh. Näete kui demotiveeritud ma olen blogima, kui keegi seda ei kommi, ja kui keegi seda ei kommi, siis kust ma tean, kas keegi üldse seda loebki.

Või on asi milleski muus. Mul on jah üks paras jama kaelas, aga ma ei viitsi hetkel halada ja kiruda kah, sest noh, tuju rikuks ära. Täna öösel võin ma veel ilusatele asjadele mõtelda.

Nii et ma kirjutan pigem oma viirdriimidest. Ei ole eriti lahedad, ega eriti huvitavad, ega eriti erilised, aga nojah.

1) Järjekordne Potteri unenägu. Tegevus toimus Härmas ja algas neljandalt korruselt. Ja kuskil kolmanda korruse kandis lebas trepi peal üks horcrux, mis oli muuseas minu kaelakee. Kuidas nad küll julgesid, mulle meeldib see kaelakee! Aga igatahes siis Harry kavatses minna alla selle järele, aga McGonagall ütles, et ta läheb ise, ja läkski. Ei tea, kas ta jõudis minu kaelakeeni, aga trepist alla igatahes mitte; läks poole trepi peal kaduma. Ja siis pärast seda, mitte enam neljandal korrusel, vaid hoopis mingis kohvikus, avaldas Harry enam-vähem Ronile armastust. Okei, enam-vähem. Umbes nii et "sa oled mulle kõige tähtsam siin maailmas ja sa tead, et ma teeksin sinu heaks mida tahes, aga hetkel on Horcruxid siiski tähtsamad".

2) Teine unenägu, tegevus ikka Härmas ja jälle trepil. Läksime sealt alla, mina ja mingi koorikas, kes küsis mult, kas mul auto on ja mis mu nimi on. Ma siis vastasin. Ta siis küsis, et kas auto on uus? Mina vastu, et nimi on uus. Tema siis naeris, et uus nimi. (Mis on imelik? Nimi on Imelik. Imelik nimi.)

3) Kolmas unenägu, enam mitte Härmas. Ma sain nimelt surma. Kas autoõnnetuses või kukkusin trepist alla. Ja siis ma sattusin teispoolsusesse. Kus toimus keemia järeleaitamine. Ühte poissi hakati õpetama ühe teise poisi poolt ja mina kilkasin vahele, et mulle meeldib keemia, ja siis mind kutsuti kah kaasa keemia klassi. Ainult et siis mind suudeti elustada ja ma teatasin neile, et ma pean nüüd minema ja läksingi.

4) Neljas unenägu. Ma käisin Papuga Varssavis ja siis Orav pidi need pildid, mis ta seal tegi, üles panema, ainult et teda ei olnud tegelikult Varssavis kaasas. Hmm.

Ja nüüd täiesti unenäoväliselt veel üks väike märkus. Ma õppisin jälle uue sõna ära. Ennui. Tähendab boredom. Tuleb vana-prantsuse keelest, samast kohast, kust annoy. Nüüd kus ma seda tean, on sarnasus täitsa olemas. Aga esimest korda peale vaadates polnud mul õrna aimugi, mis see tähendada võiks ja ainus sõna, millele ta minu meelest sarnanes, oli eunuch. Aga näädsa, nii traagiline päriselt ei ole.

Liv & löön, oor samting laik tät.

Comments

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...