Skip to main content

neli pluss neli

... ehk kolm mata ülesannet teie rõõmuks, kaks neljandast klassist ja üks kaheksandast. Üldse ei sunni teid lahendama, kuigi ega nad just eriti keerulised kah pole.

8 klassi ül:
Haneparvele lendas vastu üksik hani.
"Tere, sada hane," ütles üksik hani.
"Meid ei ole sada," vastas haneparve juht. "Kui meid oleks nii palju, kui meid on, ja veel niisama palju ja veel pool sellest, kui palju meid on, ja veel veerand sellest, kui palju meid on, ja veel ka sina, siis oleks meid sada."
Mitu hane oli parves?

4 klassi ül: Luigeparves lendas üks luik ees ja kaks järel, üks järel ja kaks ees, üks kahe vahel ja kolm reas. Mitu luike lendas parves?

4 klassi ül: Kalur püüdis kala. Kui temalt küsiti, kui palju püütud kala kaalub, ütles ta: "Ma mõtlen, et tema saba kaalub 1 kg, pea kaalub nii palju kui saba ja pool keret, kere aga nii palju kui pea ja saba kokku." Kui palju kaalub kala?

Jah, tunnistan üles, kaheksanda klassi oma on tärnülesanne ja neljanda omad mõlemad nupukad, aga te ju ei taha, et ma siia mingeid hulkliikme jagamine üksliikmega ülesandeid annaks. Nood pole pooltki nii põnevad, need aga ju peaaegu bioloogia! Mulle meeldis see kala oma. Ma kõigepealt vahtisin seda natuke aega ja siis vahtisin veel pisut ja siis vahtisin veel veidike ja siis joonistasin kala.

Muuseas, kaheksandas klassis ei ole kera, vaid on hoopiski ringjoon, püstprisma ja püramiid. Vat nii.

Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...