Epistole

Piparkoogid Päris detsembri alguses sai piparkooke tehtud ja kaunistatud. Kuna vend ja vennanaine olid ka koos minuga vanemate juures, siis kaunistasime samuti koos. Vend ütles, et teeb kaks piparkooki, siis saab öelda, et tema ka kaunistas piparkooke, aga sattus hoogu ja tegi palju rohkem. Natuke me vaidlesime ka, kui suured augud peavad glasuurikotil olema - mina tegin imepisikesed ja tema lõikas need suuremaks. Tegelikult olidki tema augud õigemad, aga nagu ma ka targutasin, väiksemat auku saab alati suuremaks lõigata, vastupidi aga mitte. Igal juhul oli tore ja kõik piparkoogid tulid ka toredad. Teater Käisi me emaga jälle teatris, Klassikalise balleti galal. Väga ilus oli. Istusime r õdul esimeses reas ja sealt oli ülevaade isegi parem, kui põrandal esimeses reas. Enne teatrit jõudsime veel korra ka laadalt läbi käia ja peale seda ka kohvikus. Pärast teatrit läksin jälle korraks vanemate juurde ja sealt siis öösel taksoga koju. Nii tegus päev. Järgmisel päeval ma

Vanasti võeti vabu päevi kas tervislikel või perekondlikel põhjustel. Mina võtsin seekord ühe kultuursetel põhjustel. Mõtlesin, et vastan nii, kui keegi küsib. Keegi ei küsinud.  Läinud reedel käisin teatris "Arkaadiat" vaatamas. Etendus algas kell 19 ja kestis 3 ja pool tundi. Ma kartsin, et kui ma peale 5 pikka tööpäeva lähen õhtul veel 3,5-ks tunniks teatrisse, siis jään ma seal magama või midagi veel hullemat. Kogemused räägivad, et sel juhul ma ei naudiks seda elamust nii palju kui võiks. Ma seetõttu tavaliselt keset nädalat teatris ei käigi, aga selle etenduse puhul lihtsalt ei olnud valikut. Ning ma tahtsin seda vaadata, sest ma oli kuulnud kahe tuttava inimese käest kahte arvustust, mis olid risti vastupidised, seega ma lihtsalt pidin seda ju nägema. Kui ühed vihkavad ja teised armastavad, siis vähemalt külmaks see etendus ei jäta. Mina sain sellest õnneks ikka positiivse elamuse. Juba lavakujundus oli selline, et pani õhkama - suured kõrged massiivsed riiulid, mi

Eile oli siis Halloween. Ma natuke kartsin, et äkki keegi tuleb ukse taga kommi nõudma. Õnneks ei tulnud. Seega olime niisama vaikselt ja mõnusalt, kuni umbes kella poole üheteistkümneni, kui kõik läks korraga eriti vaikseks. Ja pimedaks. R leidis kuskilt kaks taskulampi ja mina panin kaks küünalt põlema ja siis me vaatasime aknast välja, kuidas vastasmajades inimesed ka taskulampe ja küünlaid leidsid.  Ja mina vaatasin, et vau - taevas on tähti täis. Aga selle tähistaevaga, mis maal on, ei andnud ikka võrrelda. Linnas vaatad, et taevas on tähed ja leiad mõned vankrid üles. Aga maal - maal on tähtede vahel teised tähed ja nende vahel tähed ja nende vahel tähed. See on lihtsalt imeline. Imeilus. Aga mis me siis eile tegime... helistasime mõlemad oma emadele ja saime teada, et neil oli elekter veel olemas. Siis ma sain Elektrilevilt sõnumi, et nad teavad, et mul ei ole elektrit ja loodavad kella 00:45-ks korda saada. Noh, eks ma siis hakkasin tuttuminekut sättima. Käisin küünlavalgel

Ei mäletagi enam, millal mul viimati millegi järele nii suur isu oli, et ma vabal päeval end toast välja viitsisin ajada ja poodi minna, sellise mitte-väga-õue-kutsuva ilmaga, kuigi talvise ilma kohta on see päris mõnus. Aga talvine ilm mind tavaliselt õue ei kutsu.  Aga möödunud laupäeval tuli mul selline piimakisselli isu, et ma lihtsalt pidin minema ja seda ostma. Minu poolt külastatavatest poodidest müüakse seda ainult Lõunaka Rimis, seega sinna ma siis läksingi ja ostsin lausa kaks pakki. Nojah, oleks võinud proovida ka ise teha, aga seda viitsisin veel vähem. Kissellidel on vist ka mingi tahtmine tükki jääda ja kisselliklimbid on minu jaoks tõsine öäkk. Pealegi, kui kuum piimakissell jahtub, kas sinna ei teki seda piimanahka peale? Teine öäkk.  Nüüd olen seda kisselli juba mitu päeva mitu korda päevas (hommikul ja õhtul) koos moosiga söönud ja väga nämma on. Ma loodan, et selle kahe pakiga saab isu mõneks ajaks rahuldatud. Kui ei saa... siis ei saa. ;) Aga kui nüüd kokanurg

Maa on märg ja libe. Ilm on selline natuke liiga talvine minu jaoks. Nii palju/vähe ma oma uute kingadega käia saingi, nüüd juba saapad jalga. Ja kõige hullem pole mitte see, et väljas on vastik ja märg ja libe ja lörts, vaid et väljas on nüüd sedaviisi järgmised viis-kuus kuud. Ehh.

Neljapäeval oli R-l sünnipäev. See aasta ta otsustas seda mitte pidada, seega olime vaikselt kahekesi. Ma tahtsin talle ikkagi midagi toredat teha, sest sünnipäevakinki mul talle veel valmis ei olnud - ta küll mõtles välja, mida ta soovib, aga sellega läheb veel aega. Ostsin talle siis natuke nänni ja mõtlesin teha kaneelirulle, mis talle väga maitsevad. Soolase poole pealt leppisime kokku, et telline pitsa.     Kuna poes pärmitainast ei olnud, otsustasin selle ise teha. Pärmi leidsin isegi kohe üles, kuigi mõtlesin küll, et pean vist poele viis ringi peale tegema. Õnneks see ei olnud väga suur pood, aga ka neid ringe ei pidanud tegema. Pärmitainast ei ole väga keeruline teha ja ma sain sellega kenasti hakkama (ema natuke juhendas läbi skype'i). Panin siis taina kerkima ja tegin vahepeal muud, siis läksin ja tegelesin sellega edasi. Ja ohh! ma ütlen teile. Kui kaunis see tainas oli, selline ilus väike õhuline pallike, mida sai nii kenasti laua peale lahti rullida ning mis ei jä

Esmaspäeval mainis ema, et õues on nii külm, nagu hakkaks varsti lund sadama. Ma ehmatasin selle peale ära, sest a) ma ei taha veel lund, ja b) mul olid veel suvekingad jalas. Mitte küll lahtised kingad, aga need valged ja aukudega. Järgmisel päeval panin siis kohe sügiskingad jalga, need uued, mis ma suvel ostsin. Mudel on täpselt sama mis vanadel kingadel, mis olid ülimugavad, aga osa tallast on ära tulnud. Kõik kordub. Siin on postitus sellest, kuidas ma eelmine kord uusi kingi sisse kandsin. Tegelikult pidasid need vanad kingad päris kaua ja päris kenasti vastu - 9 aastat. Nüüd on mul siis paar varvast ära hõõrutud ja kandadega on see jama, et need kingad söövad mu sokid ära, ehk siis tõmbavad sokid jalast ära talla alla kortsu, nii et kannad jäävad täitsa paljaks. Aga kanna tagant õnneks ei hõõru. Kui need kingad lõpuks mugavaks saavad kantud, siis on jälle 9 aastat rahu.  Kingade sees on mu ortopeedilised tallad, mis peaksid mõjuma hästi minu valutavale vasakule jalale. Peak

Ilmaga igatahes vedas. Kuigi täna ei olnud enam nii soe kui nädal tagasi, oli siiski kuiv, päikeseline ja tuulevaikne. Võrreldes eilse ilmaga, kus oli paduvihma ja päikest, vaheldumisi ja samaaegselt, lisaks ka parajalt suur tuul ja mitte eriti kõrge temperatuur, siis oli ikka päris suur vedamine, et Õunaõuekohvikute päev nii ilus tuli.  Mina, teada ja tuntud kohvikuhull, olin loomulikult platsis ja enda kohta päris varakult. Nädalavahetusel ma naljalt enne kella kahte välja ei taha minna, aga seekord sõitsin juba kella 12-se bussiga vanemate poole, kus enne toimus ka väike istumine, jutuajamine ja söömine koos vanemate ja vennaga. Ma palju ei söönud, sest plaanis oli ikka kodukohvikute saadusi nautida. Ma olen jah kohvikuhull. Ja laadahull. Igasuguste asjade hull, kus saab midagi osta või süüa. Aga mitte toidupoeskäimisehull. Huvitav, kas mõni selline ka on? Kindlasti. Igasuguseid hulle leidub ju. :P  Igatahes, kuskil kahe paiku seadsime siis koos emaga sammud Õunaõuekohvikute p

A kiusab mind ikka täiega. Ja ma ei mõtle siin oma töökaaslast A-d, tema on tore. Aga see A, kes mind kiusab, ajab mind ikka täiega hulluks. Halliks võib-olla ka, kuigi ma olen juba omajagu hall. Ma siin ütlesin R-le, et tema on mind halliks ajanud, sest umbes sel ajal, kui me kokku saime, hakkasingi ma vaikselt halliks minema. R. on ise ka natuke hall, kuigi ta eitab seda ja ei luba omi halle karvasid välja tõmmata, et ma neid talle näidata saaksin.  Igal juhul, ma kahtlustan, et need 10..11-tunnised tööpäevad hakkavad mingi hetk mõju avaldama. Ja see pidev pinge ka, kui postkastis on 40 lugemata kirja ja kogu aeg on kellelgi kuskil mingi mure ja neid tuleb muudkui juurde ja juurde ja mul on tunne, et kõik kukub vaikselt kokku. Reedel ma natukene isegi nutsin, salamisi. Ja ma olen nii närvis ja nii vihane, et ma pahandan kõigiga ja lõunalt tagasi tulles karjusin ühe auto peale "Prnmst!", kui ta mulle signaali lasi. Ise veel arvasin, et olen nüüd söömise ja tuulutamisega ma

Eilne ilm on lõpuks selline, nagu üks korralik suveilm olema peab - kui varjus täiesti paigal püsida, siis on päris mõnus, aga kui natukenegi liigutad, hakkab kohe palav. Suvi! Tegelikult meeldivad mulle need natuke jahedamad, aga päikeselised ilmad ka, aga sellist suvist soojust peab ka olema. Kui seda siin maal ei ole, peab kuhugi kaugemale seda otsima minema. Igatahes, käisin eile õhtul linnas suvesoojust nautimas ning Tartu Toidu- ja Veinifestivalist osa saamas. Sain vanematega kokku ning jalutasime koos läbi laada, kus müüdi siis igasugust toidukraami ja olid ka mõned kohvikud telkides. Ma ostsin endale oma lemmik laadasaadusi - kanepiseemne karaski ja valgehallitusjuustu. Hiljem ostsin R-le ka paar kaneelirulli. Veinist me seekord osa ei võtnudki, läksime hoopis Pahadesse Poistesse kirsiõlut jooma. Ma olin seal korra eelmine aasta käinud lõunat söömas ja siis näinud reklaami, et seal sellist asja on. Ja siis tekkis kohe soov see ära proovida. Väga hea oli, väga kirsine. Isa ütl

Mõtlesin, et paneks kirja ka selle, mis ma ülejäänud puhkuse ajal tegin, enne kui meelest ära läheb. Kui ma oleks võtnud nii palju puhkust, kui algselt plaanis oli, siis oleksin ma täna mustas masenduses, et puhkus saab otsa. Tegelikult aga sai see juba nädal tagasi otsa ja eelmine nädal sai jälle tööl käidud. Seega täna ma õnneks ei ole sellises meeleolus nagu nädal tagasi.  Kui me Taanist tagasi jõudsime, oli mul 2 nädalat puhkust veel. Kohe selle esmaspäeva õhtul, kui ma kell 3 öösel olin koju jõudnud, saime ema-isa, venna ja vennanaisega kokku, et koos muljeid jagada ja Taani õlut juua Taani rahvustoidu kõrvale. Järgneva paari päeva jooksul tegelesin ma usinalt kodus laisklemisega, kuigi sorteerisin ka pilte ja kirjutasin eelmist postitust. Siis tuli sõbrannadega kokkusaamine, kus mul seekord oli isegi millestki rääkida.  Järgmine päev läksin linna uusi prille ostma. Mu vanad prilliraamid olid sellised natuke viltuvajunud ja ei püsinud eriti hästi ees, nimelt kippusid ära kukku

Eks see meie suvi ole praegu selline, et tekib soov minna kuhugi kaugele soojale maale. Meie emaga läksime Taani, kus oligi soe ja ilus, vähemalt neil päevil, kui meie seal viibisime. Ilmateade küll ähvardas vihmaga, aga meil on reisidel pea alati ilmaga vedanud ja vedas ka seekord. Üldse oli reis väga tore. Aga nüüd sellest kõigest lähemalt ja pikemalt (vist kohe väga palju pikemalt).  Päev enne reisi, 04. juuli Plaanis oli pakkimine ja sellega tegelesingi. Plaanis ei olnud reisiärevus/rahutus, aga sellega tegelesin ka, ehk siis kui ma parajasti ei pakkinud või pakkimisest ei puhanud, siis ma käisin närviliselt mööda korterit ringi. Ma ei olnudki millegi spetsiifilise pärast mures, vaid lihtsalt üleüldine rahutus. Ühe šoki olin ma juba päev enne saanud, kui avastasin, et mu pass oli lõpetanud kehtivuse eelmisel aastal. No ID-kaart oli olemas ja kehtiv ja korras, aga ma olen alati igaks juhuks mõlemad kaasa võtnud, seega korraks tuli väike ehmatus küll ja peale seda hoidsin oma ID-