Skip to main content

täielik halloween

Eile oli siis Halloween. Ma natuke kartsin, et äkki keegi tuleb ukse taga kommi nõudma. Õnneks ei tulnud. Seega olime niisama vaikselt ja mõnusalt, kuni umbes kella poole üheteistkümneni, kui kõik läks korraga eriti vaikseks. Ja pimedaks. R leidis kuskilt kaks taskulampi ja mina panin kaks küünalt põlema ja siis me vaatasime aknast välja, kuidas vastasmajades inimesed ka taskulampe ja küünlaid leidsid. 

Ja mina vaatasin, et vau - taevas on tähti täis. Aga selle tähistaevaga, mis maal on, ei andnud ikka võrrelda. Linnas vaatad, et taevas on tähed ja leiad mõned vankrid üles. Aga maal - maal on tähtede vahel teised tähed ja nende vahel tähed ja nende vahel tähed. See on lihtsalt imeline. Imeilus.

Aga mis me siis eile tegime... helistasime mõlemad oma emadele ja saime teada, et neil oli elekter veel olemas. Siis ma sain Elektrilevilt sõnumi, et nad teavad, et mul ei ole elektrit ja loodavad kella 00:45-ks korda saada. Noh, eks ma siis hakkasin tuttuminekut sättima. Käisin küünlavalgel pesus - väga kena ja romantiline oli ja mul ei õnnestunudki küünlaid kogemata ära kustutada. 

Siis ma läksingi voodisse ja R tuli kaissu ja siis me natuke ajasime juttu. Umbes täpselt viis minutit peale keskööd tuli elekter ka tagasi. Nägin selle ära ja siis jäingi magama. Kella oli pärast väga hea õigeks panna, ainult 5 minutit edasi vilkuvast ajast. 

Ahjaa, kaks kõrvitsat sõime ka kumbki ära. :P

Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...