Skip to main content

täielik halloween

Eile oli siis Halloween. Ma natuke kartsin, et äkki keegi tuleb ukse taga kommi nõudma. Õnneks ei tulnud. Seega olime niisama vaikselt ja mõnusalt, kuni umbes kella poole üheteistkümneni, kui kõik läks korraga eriti vaikseks. Ja pimedaks. R leidis kuskilt kaks taskulampi ja mina panin kaks küünalt põlema ja siis me vaatasime aknast välja, kuidas vastasmajades inimesed ka taskulampe ja küünlaid leidsid. 

Ja mina vaatasin, et vau - taevas on tähti täis. Aga selle tähistaevaga, mis maal on, ei andnud ikka võrrelda. Linnas vaatad, et taevas on tähed ja leiad mõned vankrid üles. Aga maal - maal on tähtede vahel teised tähed ja nende vahel tähed ja nende vahel tähed. See on lihtsalt imeline. Imeilus.

Aga mis me siis eile tegime... helistasime mõlemad oma emadele ja saime teada, et neil oli elekter veel olemas. Siis ma sain Elektrilevilt sõnumi, et nad teavad, et mul ei ole elektrit ja loodavad kella 00:45-ks korda saada. Noh, eks ma siis hakkasin tuttuminekut sättima. Käisin küünlavalgel pesus - väga kena ja romantiline oli ja mul ei õnnestunudki küünlaid kogemata ära kustutada. 

Siis ma läksingi voodisse ja R tuli kaissu ja siis me natuke ajasime juttu. Umbes täpselt viis minutit peale keskööd tuli elekter ka tagasi. Nägin selle ära ja siis jäingi magama. Kella oli pärast väga hea õigeks panna, ainult 5 minutit edasi vilkuvast ajast. 

Ahjaa, kaks kõrvitsat sõime ka kumbki ära. :P

Comments

Popular posts from this blog

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.

Leib lendab, kohupiim kargab

Lahe Infotehnoloogia Koolis prax oli täna. Me mängisime robotitega. Sellistega, millel olid rattad ja mis sõitsid ringi. Ja siis oli põrandale ette tehtud rada, mille nad läbima pidid. Lahe. :) Muidugi klass oli selline, nagu on üks klass, kus on vähemalt 20 arvutit, päike, mittelahtikäivad aknad ja olematu konditsioneer. ;) Aga lahe oli ikka. Mmm jah. Ma ei taha täna õppida. Viimne hingetõmbepaus enne tulevat sprinti... homsest kolmapäevani. Ehh. Aga täna on reede. Reede õhtu lausa. Ja reede õhtul on masendav õppida. Ma olen seda muidugi teinud. Näiteks ükskord oli mul pühapäeval eksam. See oli veel masendavam. Aga kõige masendavam oli tol korral siiski see laupäev seal reede ja pühapäeva vahel, mille ma kah õppides veetsin. Eksam oli 12. juunil. Ma läksin veel taksoga, sest bussi nii vara ei läinud. Plehh. Eile õhtul sain ma jälle millegi suurepärasega hakkama. Nimelt ma sõin kohupiima. Kodujuustu. Leival. Ja ühel hetkel söön mina lõbusalt oma kodujuustuleiba ning siis korraga järgm...