Vanasti võeti vabu päevi kas tervislikel või perekondlikel põhjustel. Mina võtsin seekord ühe kultuursetel põhjustel. Mõtlesin, et vastan nii, kui keegi küsib. Keegi ei küsinud.
Läinud reedel käisin teatris "Arkaadiat" vaatamas. Etendus algas kell 19 ja kestis 3 ja pool tundi. Ma kartsin, et kui ma peale 5 pikka tööpäeva lähen õhtul veel 3,5-ks tunniks teatrisse, siis jään ma seal magama või midagi veel hullemat. Kogemused räägivad, et sel juhul ma ei naudiks seda elamust nii palju kui võiks. Ma seetõttu tavaliselt keset nädalat teatris ei käigi, aga selle etenduse puhul lihtsalt ei olnud valikut. Ning ma tahtsin seda vaadata, sest ma oli kuulnud kahe tuttava inimese käest kahte arvustust, mis olid risti vastupidised, seega ma lihtsalt pidin seda ju nägema. Kui ühed vihkavad ja teised armastavad, siis vähemalt külmaks see etendus ei jäta.
Mina sain sellest õnneks ikka positiivse elamuse. Juba lavakujundus oli selline, et pani õhkama - suured kõrged massiivsed riiulid, mis puha raamatuid täis. Selliseid tahaks endale ka. Seega juba see andis hea emotsiooni. Siis, abi oli ka sellest, et lugesin kavalehte enne etendust ja tuletasin meelde Fermat' teoreemi ja iteratiivsed funktsioonid. Ja siit kohe teine kodune teema - matemaatika, mu arm (or something like that).
Kolmas asi, mis mulle meeldis, oli erinevate aegade vahetus, et tegevus toimus paralleelselt 19. sajandil ja tänapäeval. Mulle meeldivad sellised kirjanduslikud võtted, või kuidas neid igatahes nimetatakse. Mulle meeldivad natuke segased lood, kus peab tähelepanelikult jälgima, et mis aeg ja mis koht parajasti ikkagi on. Tõenäoliselt kõigile see ei istu, aga mulle meeldib. Eriti huvitav oli veel lõpus, kui eri aja inimesed olid korraga laval, aga omavahel ei rääkinud - kui ühe aja omad rääkisid, siis teise aja omad istusid vaikselt ja lugesid raamatut vms.
Ja lisaks oli huvitav ka. Kuni peaaegu lõpuni ei teadnud, mis ikkagi toimus ja kuidas lõppes ja kas oli nii nagu tänapäeva õppejõud arvas või mitte. See poeet vs botaanik oli minu meelest ka mõnusalt irooniline lüke. Ja ega nalja sai ka ikka. Ja korralikku nalja, mitte sellist jalaga tagumikku nalja.
Filosoofilist poolt oli ka, mainiti determinismi ja vabat tahet. Nii et mõtteainet jagub veel siiamaani. Seal oli ka üks seik, kus kirjandusteadlane ja tavaline teadlane läksid vaidlema, et kumb on olulisem, kas see, kes ja kuidas midagi avastab, või see, mis avastatakse. Ma hakkasin ka mõtlema. Nende avastustega tundub tegelikult nii olevat, et kui üks inimene ei avasta, siis tuleb järgmine ja avastab. See on ainult aja küsimus. Selles valguses tundub palju olulisem kes ja kuidas. Inimesed on olulised. Ja looming on oluline. Kunst ja elu.
Negatiivse poole pealt ütleks vaid seda, et isegi mina, kes ma olin vaba päeva võtnud, hakkasin esimese vaatuse, mis kestis vist kaks tundi, lõpus natuke nihelema, sest istumine väsitas ära. Vaheajaks olime seisulaua koos kahe kohvi ja koogiga kinni pannud, seega siis sai istumisest puhata. Ja teine vaatus oli juba palju lühem.
Pärast etendust läksin veel korra vanemate poole, et seal natuke teed juua ja arutada ning koju jõudsin lõpuks kell pool üks. Enne etendust käisime emaga veel Shakespeare'is õhtust söömas, nii et kokkuvõttes oli üks väga tore ja kultuurne vaba päev.
P.S. Udu oli ka teatris koos I-ga ja kui vaheajal kokku saime ja juttu ajasime, siis paistis, et talle ka see etendus pigem ikka meeldib. Tema oli veel eriti tubli vastupidaja, sest ta oli hommikul kella poole seitsmest üleval ja päeval tööl käinud ja puha.
Läinud reedel käisin teatris "Arkaadiat" vaatamas. Etendus algas kell 19 ja kestis 3 ja pool tundi. Ma kartsin, et kui ma peale 5 pikka tööpäeva lähen õhtul veel 3,5-ks tunniks teatrisse, siis jään ma seal magama või midagi veel hullemat. Kogemused räägivad, et sel juhul ma ei naudiks seda elamust nii palju kui võiks. Ma seetõttu tavaliselt keset nädalat teatris ei käigi, aga selle etenduse puhul lihtsalt ei olnud valikut. Ning ma tahtsin seda vaadata, sest ma oli kuulnud kahe tuttava inimese käest kahte arvustust, mis olid risti vastupidised, seega ma lihtsalt pidin seda ju nägema. Kui ühed vihkavad ja teised armastavad, siis vähemalt külmaks see etendus ei jäta.
Mina sain sellest õnneks ikka positiivse elamuse. Juba lavakujundus oli selline, et pani õhkama - suured kõrged massiivsed riiulid, mis puha raamatuid täis. Selliseid tahaks endale ka. Seega juba see andis hea emotsiooni. Siis, abi oli ka sellest, et lugesin kavalehte enne etendust ja tuletasin meelde Fermat' teoreemi ja iteratiivsed funktsioonid. Ja siit kohe teine kodune teema - matemaatika, mu arm (or something like that).
Kolmas asi, mis mulle meeldis, oli erinevate aegade vahetus, et tegevus toimus paralleelselt 19. sajandil ja tänapäeval. Mulle meeldivad sellised kirjanduslikud võtted, või kuidas neid igatahes nimetatakse. Mulle meeldivad natuke segased lood, kus peab tähelepanelikult jälgima, et mis aeg ja mis koht parajasti ikkagi on. Tõenäoliselt kõigile see ei istu, aga mulle meeldib. Eriti huvitav oli veel lõpus, kui eri aja inimesed olid korraga laval, aga omavahel ei rääkinud - kui ühe aja omad rääkisid, siis teise aja omad istusid vaikselt ja lugesid raamatut vms.
Ja lisaks oli huvitav ka. Kuni peaaegu lõpuni ei teadnud, mis ikkagi toimus ja kuidas lõppes ja kas oli nii nagu tänapäeva õppejõud arvas või mitte. See poeet vs botaanik oli minu meelest ka mõnusalt irooniline lüke. Ja ega nalja sai ka ikka. Ja korralikku nalja, mitte sellist jalaga tagumikku nalja.
Filosoofilist poolt oli ka, mainiti determinismi ja vabat tahet. Nii et mõtteainet jagub veel siiamaani. Seal oli ka üks seik, kus kirjandusteadlane ja tavaline teadlane läksid vaidlema, et kumb on olulisem, kas see, kes ja kuidas midagi avastab, või see, mis avastatakse. Ma hakkasin ka mõtlema. Nende avastustega tundub tegelikult nii olevat, et kui üks inimene ei avasta, siis tuleb järgmine ja avastab. See on ainult aja küsimus. Selles valguses tundub palju olulisem kes ja kuidas. Inimesed on olulised. Ja looming on oluline. Kunst ja elu.
Negatiivse poole pealt ütleks vaid seda, et isegi mina, kes ma olin vaba päeva võtnud, hakkasin esimese vaatuse, mis kestis vist kaks tundi, lõpus natuke nihelema, sest istumine väsitas ära. Vaheajaks olime seisulaua koos kahe kohvi ja koogiga kinni pannud, seega siis sai istumisest puhata. Ja teine vaatus oli juba palju lühem.
Pärast etendust läksin veel korra vanemate poole, et seal natuke teed juua ja arutada ning koju jõudsin lõpuks kell pool üks. Enne etendust käisime emaga veel Shakespeare'is õhtust söömas, nii et kokkuvõttes oli üks väga tore ja kultuurne vaba päev.
P.S. Udu oli ka teatris koos I-ga ja kui vaheajal kokku saime ja juttu ajasime, siis paistis, et talle ka see etendus pigem ikka meeldib. Tema oli veel eriti tubli vastupidaja, sest ta oli hommikul kella poole seitsmest üleval ja päeval tööl käinud ja puha.
Comments