Skip to main content

kohvikuhull Õunaõuepäevadel

Ilmaga igatahes vedas. Kuigi täna ei olnud enam nii soe kui nädal tagasi, oli siiski kuiv, päikeseline ja tuulevaikne. Võrreldes eilse ilmaga, kus oli paduvihma ja päikest, vaheldumisi ja samaaegselt, lisaks ka parajalt suur tuul ja mitte eriti kõrge temperatuur, siis oli ikka päris suur vedamine, et Õunaõuekohvikute päev nii ilus tuli. 

Mina, teada ja tuntud kohvikuhull, olin loomulikult platsis ja enda kohta päris varakult. Nädalavahetusel ma naljalt enne kella kahte välja ei taha minna, aga seekord sõitsin juba kella 12-se bussiga vanemate poole, kus enne toimus ka väike istumine, jutuajamine ja söömine koos vanemate ja vennaga. Ma palju ei söönud, sest plaanis oli ikka kodukohvikute saadusi nautida.

Ma olen jah kohvikuhull. Ja laadahull. Igasuguste asjade hull, kus saab midagi osta või süüa. Aga mitte toidupoeskäimisehull. Huvitav, kas mõni selline ka on? Kindlasti. Igasuguseid hulle leidub ju. :P 

Igatahes, kuskil kahe paiku seadsime siis koos emaga sammud Õunaõuekohvikute poole. Kuna ma olin kogemata valed kingad pannud - need, milles mu jalad valutavad, mitte need, milles mu jalad äkki võib-olla loodetavasti ei  valuta - ning kuna me oma koduses Tähtveres ikka natuke ringi seiklesime, siis hakkasidki jalad veidike valutama, aga midagi väga hullu õnneks mitte, kuna vahepeal sai ikka istuda ja puhata ja süüa. 

Käisime kokku üheksas kohvikus, kuigi kõigis ei söönud, kuna osades oli toit selleks ajaks juba otsa saanud. Mõned pandi ka kell 14-15 kinni, seega teadsime juba ette, et sinna pole mõtet minna. 

Üks väga vahva koht oli, kus kolm väikest tüdrukut müüsid enda küpsetatud vahvleid ja oma väikeseks jäänud riideid ja seletasid suure õhinaga, kes millist kleiti kus kandnud oli. Ka teised kohvikud olid toredad, nt Muinasaja teemaline kohvik, kus me herilasekoogi asemel võtsime tatraküpsist, ning Kõvera Kuuri Kohvik, kus kuur oli tõesti viltu ja rabarberi-ingverilimps maitses hästi. Häid toite oli ka mujal - šokolaadiga kaetud külm banaan, kikerhernepitsa, suvikõrvitsa-juustu pirukas, astelpaju kook, õuna-tosca kook, mustika-purukook. 

Lõpuks maandusime, nagu eelmine kordki, Kolgata koguduse kiriku ees, kus oli asi ikka päris tõsiselt ette võetud. Ehk seal oli mitu söögitelki (burgerid, pannkoogid, smuutid, soolane amps, magusad koogid, joogid jne) ja ka palju istumiskohti ning puude vahel olid pildid ja religioossed tsitaadid. Seal ma sõin ära terve suure burgeri, kuna mul oli suur soolase isu, ning jõin peale astelpaju smuutit. Mõlemad olid väga head. Kutsuti ka sisse muusikat kuulama ja teemaõhtule "Doping spordis, doping elus", aga kuna see kestis kaks tundi, siis sinna me ei läinud. Läksime sealt hoopis tagasi (vanemate)koju.  

Ehk siis see kohvikuhull sai õues jalutada ja mitmes eri kohvikus käia ning ta on sellise pühapäevaga väga rahul. :)

Comments

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...