Skip to main content

kohvikuhull Õunaõuepäevadel

Ilmaga igatahes vedas. Kuigi täna ei olnud enam nii soe kui nädal tagasi, oli siiski kuiv, päikeseline ja tuulevaikne. Võrreldes eilse ilmaga, kus oli paduvihma ja päikest, vaheldumisi ja samaaegselt, lisaks ka parajalt suur tuul ja mitte eriti kõrge temperatuur, siis oli ikka päris suur vedamine, et Õunaõuekohvikute päev nii ilus tuli. 

Mina, teada ja tuntud kohvikuhull, olin loomulikult platsis ja enda kohta päris varakult. Nädalavahetusel ma naljalt enne kella kahte välja ei taha minna, aga seekord sõitsin juba kella 12-se bussiga vanemate poole, kus enne toimus ka väike istumine, jutuajamine ja söömine koos vanemate ja vennaga. Ma palju ei söönud, sest plaanis oli ikka kodukohvikute saadusi nautida.

Ma olen jah kohvikuhull. Ja laadahull. Igasuguste asjade hull, kus saab midagi osta või süüa. Aga mitte toidupoeskäimisehull. Huvitav, kas mõni selline ka on? Kindlasti. Igasuguseid hulle leidub ju. :P 

Igatahes, kuskil kahe paiku seadsime siis koos emaga sammud Õunaõuekohvikute poole. Kuna ma olin kogemata valed kingad pannud - need, milles mu jalad valutavad, mitte need, milles mu jalad äkki võib-olla loodetavasti ei  valuta - ning kuna me oma koduses Tähtveres ikka natuke ringi seiklesime, siis hakkasidki jalad veidike valutama, aga midagi väga hullu õnneks mitte, kuna vahepeal sai ikka istuda ja puhata ja süüa. 

Käisime kokku üheksas kohvikus, kuigi kõigis ei söönud, kuna osades oli toit selleks ajaks juba otsa saanud. Mõned pandi ka kell 14-15 kinni, seega teadsime juba ette, et sinna pole mõtet minna. 

Üks väga vahva koht oli, kus kolm väikest tüdrukut müüsid enda küpsetatud vahvleid ja oma väikeseks jäänud riideid ja seletasid suure õhinaga, kes millist kleiti kus kandnud oli. Ka teised kohvikud olid toredad, nt Muinasaja teemaline kohvik, kus me herilasekoogi asemel võtsime tatraküpsist, ning Kõvera Kuuri Kohvik, kus kuur oli tõesti viltu ja rabarberi-ingverilimps maitses hästi. Häid toite oli ka mujal - šokolaadiga kaetud külm banaan, kikerhernepitsa, suvikõrvitsa-juustu pirukas, astelpaju kook, õuna-tosca kook, mustika-purukook. 

Lõpuks maandusime, nagu eelmine kordki, Kolgata koguduse kiriku ees, kus oli asi ikka päris tõsiselt ette võetud. Ehk seal oli mitu söögitelki (burgerid, pannkoogid, smuutid, soolane amps, magusad koogid, joogid jne) ja ka palju istumiskohti ning puude vahel olid pildid ja religioossed tsitaadid. Seal ma sõin ära terve suure burgeri, kuna mul oli suur soolase isu, ning jõin peale astelpaju smuutit. Mõlemad olid väga head. Kutsuti ka sisse muusikat kuulama ja teemaõhtule "Doping spordis, doping elus", aga kuna see kestis kaks tundi, siis sinna me ei läinud. Läksime sealt hoopis tagasi (vanemate)koju.  

Ehk siis see kohvikuhull sai õues jalutada ja mitmes eri kohvikus käia ning ta on sellise pühapäevaga väga rahul. :)

Comments

Popular posts from this blog

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.

Leib lendab, kohupiim kargab

Lahe Infotehnoloogia Koolis prax oli täna. Me mängisime robotitega. Sellistega, millel olid rattad ja mis sõitsid ringi. Ja siis oli põrandale ette tehtud rada, mille nad läbima pidid. Lahe. :) Muidugi klass oli selline, nagu on üks klass, kus on vähemalt 20 arvutit, päike, mittelahtikäivad aknad ja olematu konditsioneer. ;) Aga lahe oli ikka. Mmm jah. Ma ei taha täna õppida. Viimne hingetõmbepaus enne tulevat sprinti... homsest kolmapäevani. Ehh. Aga täna on reede. Reede õhtu lausa. Ja reede õhtul on masendav õppida. Ma olen seda muidugi teinud. Näiteks ükskord oli mul pühapäeval eksam. See oli veel masendavam. Aga kõige masendavam oli tol korral siiski see laupäev seal reede ja pühapäeva vahel, mille ma kah õppides veetsin. Eksam oli 12. juunil. Ma läksin veel taksoga, sest bussi nii vara ei läinud. Plehh. Eile õhtul sain ma jälle millegi suurepärasega hakkama. Nimelt ma sõin kohupiima. Kodujuustu. Leival. Ja ühel hetkel söön mina lõbusalt oma kodujuustuleiba ning siis korraga järgm...