Skip to main content

oeh

A kiusab mind ikka täiega. Ja ma ei mõtle siin oma töökaaslast A-d, tema on tore. Aga see A, kes mind kiusab, ajab mind ikka täiega hulluks. Halliks võib-olla ka, kuigi ma olen juba omajagu hall. Ma siin ütlesin R-le, et tema on mind halliks ajanud, sest umbes sel ajal, kui me kokku saime, hakkasingi ma vaikselt halliks minema. R. on ise ka natuke hall, kuigi ta eitab seda ja ei luba omi halle karvasid välja tõmmata, et ma neid talle näidata saaksin. 

Igal juhul, ma kahtlustan, et need 10..11-tunnised tööpäevad hakkavad mingi hetk mõju avaldama. Ja see pidev pinge ka, kui postkastis on 40 lugemata kirja ja kogu aeg on kellelgi kuskil mingi mure ja neid tuleb muudkui juurde ja juurde ja mul on tunne, et kõik kukub vaikselt kokku. Reedel ma natukene isegi nutsin, salamisi. Ja ma olen nii närvis ja nii vihane, et ma pahandan kõigiga ja lõunalt tagasi tulles karjusin ühe auto peale "Prnmst!", kui ta mulle signaali lasi. Ise veel arvasin, et olen nüüd söömise ja tuulutamisega maha rahunenud, aga tuli välja, et ei olnud. Ehmatasin ise ka natuke ära. 

Ja täna jälle... lubasin küll, et tööd ei tee, aga tegin. Õues säras päike, paistis mulle juba poolele ekraanile, aga mina muudkui istusin ja töötasin. Mõni asi sai vähemalt tehtud. Aga siiski... noh, vähemalt homme pole plaanis tööd teha, vaid lähen vanemate poole ja sealt läheme koos Tähtvere Õunaõuepäevadele. 

Eelmine nädalavahetus oli väga tore. Laupäeval käisin emaga Maarjalaadal ja saime sealt head ja paremat kraami: karaskit, juustu, ingverimett jms. Pühapäeval, kui oli väga ilus soe ilm, käisime vanematega Botaanikaaias lilli imetlemas ja nuusutamas ja fotografeerimas. Nii tore oli istuda seal selle roheluse keskel, suurte puude all ja vaadata taevast ja maad.

 

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.