Skip to main content

ise tehtud, hästi tehtud

Neljapäeval oli R-l sünnipäev. See aasta ta otsustas seda mitte pidada, seega olime vaikselt kahekesi. Ma tahtsin talle ikkagi midagi toredat teha, sest sünnipäevakinki mul talle veel valmis ei olnud - ta küll mõtles välja, mida ta soovib, aga sellega läheb veel aega. Ostsin talle siis natuke nänni ja mõtlesin teha kaneelirulle, mis talle väga maitsevad. Soolase poole pealt leppisime kokku, et telline pitsa. 
  
Kuna poes pärmitainast ei olnud, otsustasin selle ise teha. Pärmi leidsin isegi kohe üles, kuigi mõtlesin küll, et pean vist poele viis ringi peale tegema. Õnneks see ei olnud väga suur pood, aga ka neid ringe ei pidanud tegema. Pärmitainast ei ole väga keeruline teha ja ma sain sellega kenasti hakkama (ema natuke juhendas läbi skype'i). Panin siis taina kerkima ja tegin vahepeal muud, siis läksin ja tegelesin sellega edasi.

Ja ohh! ma ütlen teile. Kui kaunis see tainas oli, selline ilus väike õhuline pallike, mida sai nii kenasti laua peale lahti rullida ning mis ei jäänud pea üldse kuhugi kinni ja oli nii-nii tore. Poetainaga on mul alati mingi jama. Esiteks juba see, et ta tuleb üles sulatada. Omatehtud tainas oli hoopis teine asi. 

Kaneelirullid said igatahes ka nunnud. Ja mina sain natuke kiita ka. :)

P.S. Kingad on sel nädalal mugavad. Jess!

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.