Skip to main content

paljad kannad ja valusad varbad

Esmaspäeval mainis ema, et õues on nii külm, nagu hakkaks varsti lund sadama. Ma ehmatasin selle peale ära, sest a) ma ei taha veel lund, ja b) mul olid veel suvekingad jalas. Mitte küll lahtised kingad, aga need valged ja aukudega. Järgmisel päeval panin siis kohe sügiskingad jalga, need uued, mis ma suvel ostsin. Mudel on täpselt sama mis vanadel kingadel, mis olid ülimugavad, aga osa tallast on ära tulnud.

Kõik kordub. Siin on postitus sellest, kuidas ma eelmine kord uusi kingi sisse kandsin. Tegelikult pidasid need vanad kingad päris kaua ja päris kenasti vastu - 9 aastat. Nüüd on mul siis paar varvast ära hõõrutud ja kandadega on see jama, et need kingad söövad mu sokid ära, ehk siis tõmbavad sokid jalast ära talla alla kortsu, nii et kannad jäävad täitsa paljaks. Aga kanna tagant õnneks ei hõõru. Kui need kingad lõpuks mugavaks saavad kantud, siis on jälle 9 aastat rahu. 

Kingade sees on mu ortopeedilised tallad, mis peaksid mõjuma hästi minu valutavale vasakule jalale. Peaksid, aga mina erilist vahet ei märka. Jalg hakkab ikka valutama, kui ma pikemat aega kõnnin või seisan või mõlemat. Käisin ka vereproovi andma, kuna sellised jalavalud võivad olla ka verevarustuse häiretest, aga vereproov oli korras. Neuroloog ütles, et närvidest see ei ole. Terapeut ütles, et lihastes ka mitte. Nüüd on veel see lootus, et kui ma saan kunagi personaalsed tallad, mis vastavad täpselt minu jalakujule ja toetuspunktile ja veel millelegi sellisele, siis ehk on neist kasu. Niikaua valutan oma vasakut jalga edasi.

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.