Skip to main content

paljad kannad ja valusad varbad

Esmaspäeval mainis ema, et õues on nii külm, nagu hakkaks varsti lund sadama. Ma ehmatasin selle peale ära, sest a) ma ei taha veel lund, ja b) mul olid veel suvekingad jalas. Mitte küll lahtised kingad, aga need valged ja aukudega. Järgmisel päeval panin siis kohe sügiskingad jalga, need uued, mis ma suvel ostsin. Mudel on täpselt sama mis vanadel kingadel, mis olid ülimugavad, aga osa tallast on ära tulnud.

Kõik kordub. Siin on postitus sellest, kuidas ma eelmine kord uusi kingi sisse kandsin. Tegelikult pidasid need vanad kingad päris kaua ja päris kenasti vastu - 9 aastat. Nüüd on mul siis paar varvast ära hõõrutud ja kandadega on see jama, et need kingad söövad mu sokid ära, ehk siis tõmbavad sokid jalast ära talla alla kortsu, nii et kannad jäävad täitsa paljaks. Aga kanna tagant õnneks ei hõõru. Kui need kingad lõpuks mugavaks saavad kantud, siis on jälle 9 aastat rahu. 

Kingade sees on mu ortopeedilised tallad, mis peaksid mõjuma hästi minu valutavale vasakule jalale. Peaksid, aga mina erilist vahet ei märka. Jalg hakkab ikka valutama, kui ma pikemat aega kõnnin või seisan või mõlemat. Käisin ka vereproovi andma, kuna sellised jalavalud võivad olla ka verevarustuse häiretest, aga vereproov oli korras. Neuroloog ütles, et närvidest see ei ole. Terapeut ütles, et lihastes ka mitte. Nüüd on veel see lootus, et kui ma saan kunagi personaalsed tallad, mis vastavad täpselt minu jalakujule ja toetuspunktile ja veel millelegi sellisele, siis ehk on neist kasu. Niikaua valutan oma vasakut jalga edasi.

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...