Eks see meie suvi ole praegu selline, et tekib soov minna kuhugi kaugele soojale maale. Meie emaga läksime Taani, kus oligi soe ja ilus, vähemalt neil päevil, kui meie seal viibisime. Ilmateade küll ähvardas vihmaga, aga meil on reisidel pea alati ilmaga vedanud ja vedas ka seekord. Üldse oli reis väga tore. Aga nüüd sellest kõigest lähemalt ja pikemalt (vist kohe väga palju pikemalt).
Päev enne reisi, 04. juuli
Plaanis oli pakkimine ja sellega tegelesingi. Plaanis ei olnud reisiärevus/rahutus, aga sellega tegelesin ka, ehk siis kui ma parajasti ei pakkinud või pakkimisest ei puhanud, siis ma käisin närviliselt mööda korterit ringi. Ma ei olnudki millegi spetsiifilise pärast mures, vaid lihtsalt üleüldine rahutus. Ühe šoki olin ma juba päev enne saanud, kui avastasin, et mu pass oli lõpetanud kehtivuse eelmisel aastal. No ID-kaart oli olemas ja kehtiv ja korras, aga ma olen alati igaks juhuks mõlemad kaasa võtnud, seega korraks tuli väike ehmatus küll ja peale seda hoidsin oma ID-kaarti nagu silmatera.
Pakkimisega väga kaua ei läinud, kuna olin juba enne nimekirja valmis teinud, mida võtta ja mida jätta. Eks tagantjärele vaadates sai natuke liiaga võetud küll, aga kunagi ju ei tea, mis võib juhtuda, kas ilm pöörab hulluks või ajan endale hommikusöögilauas miskit peale. Kohver pakitud, sain õhtupoole niisama rahulikult närvitseda.
1. päev, 05. juuli
Start oli kell 14 päeval Vanemuise alumisest parklast. Väga mugav. Tavaliselt on meil stardid ikka kell 5 öösel Tallinna lennujaamast olnud. Aga seekord ei läinud me lennuki peale, vaid õhtusele Stockholmi laevale.
Hommikupoole sain veel rahulikult teed juua ja raamatut lugeda, siis veel mõned asjad kohvrisse panna ja bussiga linna sõita. R. saatis mind linnaliinibussi peale, kesklinnas olid juba vanemad vastas. Enne kodust lahkumist tuli mul ka natuke nutt peale, et kuidas ma siis lähen nüüd niisi ilma R-ta. Õnneks läks see nutt üsna ruttu üle ja bussi peale minnes olin juba rahulik. Kesklinna sõitsin suure ajavaruga, mistõttu pidime üsna kaua ka Tensi reiside bussi ootama. Nägime ilusti, kuidas läks pool tundi varem teele Taani Legolandi reis. Buss tuli siiski ette enne kui me paanikasse sattusime. Koos meiega oli veel kaks paari, üks ema ja tütar ning teine isa ja poeg.
Sõitsime siis rahulikult Tallinnasse ja sadamasse, seal ootasime ära teised reisijad ning giidi, seejärel suundusime reisiterminali ja sealt siis juba edasi laevale. Juba enne laeva jagati meile ka piletid kätte ja lõpuks leidsime ka oma kajuti üles, kuid kui me sinna sisse tahtsime minna, oli keegi seal juba ees! Tuli välja, et pea tervel grupil oli sarnane jama.
Istusime siis infolaua juures ja muretsesime. Tundus, et see ei ole just kõige toredam algus meie reisile. Umbes poole tunni pärast sai kõik ikka korda, mingipärast olime valed piletid saanud, valel tekil. Saime siis uued ja õiged piletid ja seekord oli kajut ka ilusti tühi ja meie päralt. Kajut oli tegelikult päris avar ja ilus, kahe voodiga, mõlemad sellised lahtikäivad ja mitte naritüüpi. Kahese kajuti eest pidime küll natuke lisatasu maksma, aga poole kõrvaga kuulsin, et paljud olid seda tegelikult teinud.
Jätsime siis asjad kajutisse ja läksime õhtust sööma, olime eeltellinud buffee õhtusöögi, mis oli üsna kallis, aga mõtlesime, et proovime järele. Õhtusöök oli tõesti rikkalik. Vahest isegi natuke liiga rikkalik, ehk siis ma olin väga õnnelik, kui ma pärast suitsupõhjapõtra ja marineeritud keelt lõpuks tavalise pikkpoisini jõudsin ja seda siis rõõmsalt endale krabasin. Proovisin teisi asju ikka ka, forelli ja kana ja pulga otsas liha. Soolase toidu kõrvale jõime ka mõlemad klaasi veini. Magustoiduks olid mõned väga head koogikesed, hullult hea šokolaadivaht, smuutid ja lõpetuseks võtsime natuke jäätist kohviga ka. Meie vist kogu seda raha küll ära ei söönud, mida see eine maksma läks, sest kõht sai lihtsalt ennem täis ja veini ei tahtnud ka liiga palju juua. Aga toit oli hea küll, ei ole millegi üle nuriseda.
Peale sööki käisime veel natuke ringi, paaris poes, ostsime endale natuke mahla ja vett. Siis läksime kajutisse. Või oleksime läinud kajutisse, kuid me ei saanud uksest sisse. Üks töötaja tuli siis ja aitas ning ütles, et ema kaart ei tööta, et me saame selle ümber vahetada. Läksimegi siis uksekaarti infolauda ümber vahetama ja saimegi selle tehtud. Lisaks küsisin ka üle, kuidas seda üldse kasutama peab ja sain teada, et olimegi eksinud. Kaardi peab aeglaselt sisse panema, välja tõmbama ja siis peaks saama ust avada, meie olime aga juba siis üritanud ust avada, kui kaart veel sees oli. No ei tea lihtsalt neid laevaasju (või ukseasju) nii hästi.
Läksime siis tagasi kajutisse, aga ema kaardiga ikka sisse ei saanud. Minu kaardiga sai. Uurisin siis ema kaarti ja nägin, et see oli selle vana ja vale kajuti numbriga, mis meile enne ekslikult antud oli. Nujah, seadsime siis jälle sammud infolaua poole. Kuna meile liftid ei meeldi, siis kõndisime muudkui 3 tekki üles ja 3 tekki alla treppidest. Seekord anti meile lausa plastikkaardid ja need töötasid üsna kenasti (vähemalt minu oma). Infolaua juures istudes saime ka koju helistada (ema helistas, mina saatsin sõnumi), kajutis puudus aga igasugune mobiililevi.
Igal juhul, selleks korraks meie sekeldused lõppesid ja edasi läks kõik kenasti. Magama läksime varakult, aga väga hästi ei maganud, ei teagi miks. Ärkasime mõlemad ikka paar korda üles ja siis olime natuke aega üleval, enne kui uuesti tuttu jäime. Natuke häiris ka see, et kajutil puudus aken ja siis me üldse ei adunud, kas oli öö või hommik juba.
--
Siinkohal ka mõned meenutused eelmistest Stockholmi laevasõitudest: ükskord ammu-ammu koos ema ja isaga ning millalgi mitte nii ammu koos sõpradega. Sellest esimesest mäletan laevalael külmetamist, kajutit (aknaga ja nariga) ja veel mõnda huvitavat tõika. Kahjuks tol päeval Stockholmis oli parajalt vihmane.
Sõpradega reisi mäletan natuke paremini, kuna see oli hilisem. Eks seal oli ka igasuguseid toredaid seiku, ehk siis kokkuvõttes oli reis ikka tore; lisaks mäletan ma aga ka seda, kuidas ma ise mitte just kõige paremini käitusin. Kui tookord reisi planeerides pakuti välja, et võiks minna Vasa muuseumi, siis mina olin vastu, kuna ma olin ise seal juba käinud (tol korral kui ma lennukiga Stockholmi lendasin ja oma kirjasõbraga kokku sain). Ja keegi sõpradest ei öelnud mulle selle peale vastu ka, et "aga meie ju ei ole". Siis ma oleks äkki aru saanud, et käitusin valesti. Aga miskipärast öeldakse mulle selliseid asju alles 10 aastat hiljem kui sedagi. Ja mõnikord ma saan lõpuks ikka ise aru ka. Teiste inimestega arvestamine ei ole minu tugevam külg, ma alles õpin seda.
Oijah, ma ei tea, kuidas mu sõbrad mind tookord välja kannatasid. Ma mäletan, et meil läks ka laevale jõudmisega natuke kiireks ja siis ma muudkui hädaldasin, et me ei jõua, me jääme maha. Ja kajutis ma ummistasin WC ära. Vist. Aga muul ajal ma vist väga kellelegi närvidele ei käinud, ma loodan. Mäletan veel seda, et jõime kajutis ühe Sheridansi ära ning J. ei lubanud mul Papu naba vaadata. Muid asju mäletan tegelikult ka.
2. päev, 06. juuli
Kella 7-ks (vana aja järgi) panime äratuse, tulime üles ja läksime sööma. Buffeehommikusöök oli samuti piisavalt rikkalik, saime oma kõhud ilusti täis. Korraga aga kuulen, et mu telefon teeb häält, aga mitte päris õiget häält. Võtan telefoni ja vaatan - kella 7-ne äratus. Mu nutikas telefon oli nimelt saanud kajutist välja tulles ühenduse muu maailmaga ja avastanud, et ajavöönd on muutunud ja siis selle ilusti ära muutnud ja äratuse jälle käima lasknud. ;) Nüüd oli mul siis telefonis õige aega ja ise ei pidanudki selleks miskit tegema.
Peale sööki käisime ka väljas saarekesi vaatamas ja pildistamas. Oli ilus päikeseline päev, aga laeval oli ikka üsna tuuline. Lisaks nägime ka teisi suuri ja väikeseid laevukesi. Piisavalt varakult läksime siis tagasi kajutisse, võtsime oma kotid (mina olin tegelikult oma kohvri bussi jätnud, aga ema võttis oma väiksema kotikese kaasa) ja läksime maabumist ootama. Seal tuli küll umbses rahvasummas tükk aega seista, enne kui lõpuks maha saime, aga kannatasime ilusti ära ja jõudsime ka giidi juhtimisel kenasti oma bussi.
Bussiga hakkasime siis Taani poole sõitma läbi Lõuna-Rootsi. Saime teada, et meie buss on täiesti uus buss ja et seda tuleb siis korralikult hoida. Kuna inimesi oli vähem kui kohti, saime ka laiutada; ema istus minu selja taha eraldi kohtadele. Kokku oli meid koos giidi ja kahe bussijuhiga vist 30, reisijaid seega 27.
Lõuna-Rootsi oli looduse poolest üsna Eesti sarnane. Männimetsad ja samas ka kivine, nii et ma sain täitsa aru, miks Nobel dünamiidi leiutas. Majad olid enamjaolt rootsi punased, aga oli ka valgeid ja üksikud ka kollased.
Mõne aja pärast tegime ühe bensujaama peatuse ja me püüdsime vale rahaga smuutit osta. Rootsi kroonid ikka, aga vanad, käibelt ära läinud mündid. Eks meil oli neid eelmisest korrast järgi jäänud, aga tuli välja, et need enam ei kehtinudki. Smuuti sai ikka ostetud, sest meil oli õiget raha ka. Seal tegime grupiga ka väikese tutvustusringi, et kes kes on ja millega tegeleb ja kas on varem Taanis käinud. Enamus ei olnud. Lisaks oli meil üks sünnipäevalaps, kellele laulsime koos õnnitluslaulu ja kes sai ka väikese kingituse (Tensi reiside poolt).
Seejärel sõitsime edasi. Pikema peatuse tegime väikelinnas Vadstenas, kus vaatasime 16. sajandil Gustav Vasa ehitatud renessansslossi ja Püha Birgitta kloostrikirikut. Selle viimase järgi olevat tehtud ka Pirita klooster.
Sealt jätkus bussisõit Helsingborgi, kus ka ööbisime. Tee peal jutustas giid meile kuulsatest rootslastest ja lasi ka rootsi muusikat. Kella 5-6 paiku tegime ka lõunasöögipeatuse ja meile anti tervet pool tundi aega. Tegelikult läks ikka vähemalt poole rohkem. Toit oli muidu hea, aga portsjon oli küll liiga suur - ma võtsin kanasalati, aga ei jõudnudki seda ära süüa. Ma tavaliselt ikka üritan väljas süües mitte järgi jätta, aga seekord lihtsalt ei jaksanud. Peale sööki jalutasime teisele poole teed ühe lossi varemete juurde ja nautisime seal ilusat vaadet alla.
Enne hotelli käisime korraks ka poest läbi, et õhtuks ka natuke midagi süüa võtta ja kuna ema läks WC-d otsima, siis mina oma mõistusega ostsin 3 pudelit limonaadi ja 2 pakki komme, aga me saime pärast eraldi letist ka kaks väga head saiakest.
Hotellis oli siis jälle üks väike viperus, mis lõppes sellega, et me ronisime trepist koos kohvritega kuuendale korrusele. Nimelt oli seal selline lift, kus pidi kasutama toa uksekaarti, aga see miskipärast ei töötanud, lift pani uksed kinni ja ei sõitnud kuhugi, mina sattusin paanikasse ja hüppasin esimesel võimalusel välja ning rohkem me selle liftiga ei sõitnud. See oli ikka meie ühine otsus, sest meile kummalegi ei meeldi liftid, eriti veel sellised kummalised liftid, mis ei sõida.
Õhtul hotelli jõudes olime väga õnnelikud, et nüüd sai jälle korralikult juua. Päeva jooksul me ju juua (eriti) ei julge, sest kes teab, millal järgmine kord pissile saab.
3. päev, 07. juuli
Hommikusöök oli korralik, aga rahvast oli ka päris palju. Sõime ära, kõndisime jälle trepist üles ja siis veidi hiljem kohvitega alla ning bussi peale. Sõitsime sadamasse, sealt praami peale ja Taanimaale. Kuna praamisõit oli ainult 20 minutit, siis sel ajal olime bussis, seega erilist vaadet just ei olnud. Mõned agaramad käisid kuskil ülevalpool ka, aga meie igaks juhuks ei läinud, eksib veel ära või miskit.
Teisel pool Öresundi väina asuvas Helsingöri linnas sõitsime kohe Kronborgi lossi juurde, mis on tuntud ka kui Hamleti lossina. Ma pean ütlema, et ma ei mäleta Hamletist küll enam muud, kui (osaliselt) seda kuulsat monoloogi, mille me pidime koolis selgeks õppima, ning seda, et K. kirjutas lugemiskontrollis, et kui Hamlet on positiivne kangelane, siis on tema Rooma paavst (oli vist nii). Kui see just kellegi teise kohta ei käinud.
Igatahes, loss oli täiesti korralik ja ka Hamlet ning teised tegelased olid seal täiesti olemas. Seal saime siis umbes tunnikese ringi käia, seejärel läks sõit juba järgmise lossi juurde - Fredensborg, kus kroonprints ka sees elab (kuigi võib-olla teda sel hetkel kodus ei olnud). Jalutasime ümber lossi imeilusates aedades. Seal oli palju selliseid nunnusid ümmargusi puid ning roosiaed koos vesiroosidega ja muud toredat-ilusat. Oleks tahtnud seal vähemalt pool päeva olla, aga meid ootas juba järgmine loss. Ma tundsin ka väikest muret, et kui lossiaed niimoodi terve päeva rahvale avatud on, siis prints ja tema perekond ei saagi ise ju aias jalutada, alles õhtul, kui aed suletakse.
Kolmas loss oli suur ja võimas Frederiksborgi loss, kus elas ainult muuseum, seega me saime ka igal pool lossi sees ringi käia. Lossi imekenas ballisaalis keerutasid meie reisikaaslastest üks paar ka natuke jalga; hiljem kusjuures selguski, et nad on peotantsijad. Kui lossi sisemus vaadatud sai, siis suundusime lossi aedadesse, mis olid jällegi ilusad. Siin läksime emaga teistest lahku ja hulkusime omapäi ringi, või pigem istusime lossi ümbritseva järve kaldal ja puhkasime natuke.
Nimelt juhtus sel päeval ja umbes sel ajal selline paha lugu, et mu vasak jalg hakkas valutama. Kohe korralikult, terves ulatuses. Kodus on ta seda ka mõnikord niisi teinud, aga pigem harva ja ma ei olegi aru saanud, mis tingimustes. Igal juhul ma ei arvanud, et reisil seda juhtuks, sest kunagi varem ei ole reisil niisi juhtunud. Selle jalavalu tõttu olin ma tol päeval vahepeal täiesti "mul suva" tujus, ehk siis ma ei tahtnud midagi näha ega midagi teha. Asi kulmineerus sellega, kui ma ühel hetkel teatasin, et mulle ei meeldi see reis mitte üldse. Tegelikult ikka meeldis. Aga korraks tuli selline väga paha tuju peale.
Seal oli teisi põhjuseid ka peale jalavalu, nimelt lõunasöögi aeg oli juba ammu käes ja isegi möödas, aga meie ei leidnud kohvikut üles; krõbistasime siis oma 3 kaasa võetud müslitahvlit ära, kusjuures vesi sai veel kah otsa. Ja palav oli ka - mulle muidu meeldib palavus, aga me olime ikka üsna paksult riidesse pannud ja pealegi oli tegemist sellise niiske ja rusuva vihmaeelse palavusega.
Aga loss ja lossiaed olid ikka väga kenad. Ema tahtis vahepeal ka paadiga sõitma minna, aga kui ta nägi, kui vildakalt see paat vees istus, siis sai tahtmine kohe kiiresti otsa.
Edasi sõitsime bussiga Roskilde linna; ja vat sinna sõites tuli tee peal paar piiska seda vihma, millega meid oli ähvardatud ja bussist maha minnest tulid veel mõned üksikud piisad. Aga see oli ka kogu vihm, mida me reisil saime.
Roskildes vaatasime kuulsat katedraali, kuhu on terve kari Taani kuningliku perekonna liikmeid maetud. Seal oli mitmeid sarkofaage ja hauamonumente, mõned sellised uhked ja marmorist, teised tagasihoidlikumad. Mul tekkis kohe küsimus, et kas tõesti ongi kõik sarkofaagid muumiad täis (väidetavalt jah). Mingipärast tundus see kuidagi palju kõhedam kui surnuaed. Katedraalil oli ka üks väga eriline uks, kust sisse tohtisid minna ainult kuninglikud tegelased, aga välja tohtisid tulla kõik. Aga tol hetkel oli see uks kinni.
Peale katedraali vaatamist tehti ka linna peal üks tiir, aga meie emaga jäime bussi juurde, kuna mul oli jalg ikka üsna valus. Päeva lõpetuseks käisime korra veel vaatamas viikingilaeva, seejärel sõitsime Ringstedi linnakesse öömajale. See hotell oli õnneks ainult 4-korruseline ja meie toad olid 2. korrusel, seega trepist ronimist hoopis vähem. Viisime asjad tuppa, vahetasime riided õhemate vastu ja läksime kohe hotellirestorani sööma. Seal oli ka juhtumisi buffee, aga rahvast oli peale meie ainult üks paar võõraid.
Lõpuks saime siis kõhud korralikult täis ja rahakotid mõnevõrra tühjemaks. Et siis jah, väga odav see ei olnud, aga ikkagi vähem kui laeva õhtusöök. Veini võtsime ka muidu toidu kõrvale ja väga hea vein oli. Toit oli ka üsna hea, kuigi lihana serveeriti ainult loomaliha ja loomalihaga on pea alati mingi värk. Ma kokandussaadetest olen õppinud, et loomaliha peab jääma pooltoores, aga sellisena on liha kuidagi kõva ja vinske. Seekord väga hull ei olnudki, ära närima pidi ikka küll. Muul ajal ja muus kohas on mulle palju hullemaid veiseliha tükke sattunud, mistõttu ma veiseliha toite tavaliselt ei võta, kui on võimalik võtta kana või siga.
4. päev, 08. juuli
Hommikusöök oli igati sobilik, rootsi laud nagu ka igal pool mujal. Kuna läksime varakult kohale, ei olnud ka eriti rahvast ega trügimist. Võtsime siis munaputru ja peekonit ja võileiba ja müslit jogurtiga (enam-vähem sama, mida reisil ka mujal sõime, kuigi kodus me muidugi nii rikkalikult ei söö).
Seekord olime osanud end juba õhemalt riidesse panna, kuigi hommik oli päris jahe ja tuuline. Päeva peale läks siiski soojemaks, seega tegime ikka õigesti. Sõitsime bussiga mööda silda üle Suur-Belti väina Fyni saarele, kus läksime siis Egeskovi lossi vaatama. Selles lossis elavad jätkuvalt sees krahv ja krahvinna, seega lossi sees väga palju avalikke ruume ei olnud, aga mõned olid ja pööningul oli ka igasugu ägedaid asju. Ma jälle mõtlesin, et kui mina oleksin krahv(inna), kas ma tõesti tahaksin, et minu lossis igapäevaselt mingi kari turiste ringi liiguks. Igal juhul oli loss väga kena ja lossiaiad jälle imelised. Eks seal oli muid asju ka, nt vanade autode ja lennukite näitus, aga aiad olid ikka põhilised. Neid oli palju ja eri tüüpi ja seal oli ka labürint, aga üsna igav, ehk siis ei saanudki seal ära eksida.
Ühes kaugemas aia nurgas nägime ka kellegi laulatust ning hiljem mitmeid pulmakülalisi üle rohu tulemas, naistel kingad näpus.
Käisime vahepeal ka salatit söömas ning kuigi mu jalg oli jätkuvalt natuke valus, siis sel päeval olin ma ikka kordades paremas tujus. Eriti tore oli, et meile anti seal ka piisavalt vaba aega ja mingil hetkel pikendati ka seda 1 tunni võrra. Ehk siis saime rahulikult võtta ja ringi jalutada ja vahepeal siis mõnel pingikesel istuda ja puhata. Aiad oli tõesti väga ilusad ja ka loss nägi eri nurkade alt väga kaunis välja. Lisaks jalutas mulle rahulikult vastu üks paabulind. Seal oli palju eri tüüpi aedu, labürint, puu- ja juurviljaaed, suurte puudega aed, väikeste kujunditeks pügatud põõsastega aed, roosiaed. Oli ka nn lõhnaaed, kus soovitati käia silmad kinni, mida me siiski ei teinud.
Lisaks olid ka mõned näitused, nagu vanaaegsed autod ja paar lennukit. Vaatetorn oli ka, aga sinna me ei hakanud ronima. Muidu käisime küll aedades mitu tiiru ringi ja vahepeal võtsime ka jäätist sefiiriga.
Ilm kusjuures oli kena ja päikeseline ja läks päeva peale soojemaks. Joped jätsime me bussi ja hea oligi.
Pärastlõunal sõitsime edasi Odense linna, kus on sündinud H. C. Andersen. Giid luges meile bussis isegi ühe muinasjutu ette ja saatis erinevad raamatud ringlema. Küll giid ikka viitsis kõiki neid raamatuid kaasa tassida; seetõttu ta kohver oligi nii suur ja raske.
Giidid on enamasti sellest aru saanud, et pole mõtet kaasa tassida 10 paari erinevaid riideid, kui tegelikult saab väga hästi ka ühe või paariga hakkama. Meie pole veel sinnani jõudnud, võtame ikka igaks juhuks kaasa asju, mida tegelikult vaja ei lähe. Ema tahtis vahepeal juba pooled asjad ära visata ja ühe sokutas mulle, aga see oli kena, seega ma võtsin selle vastu. Mina tahtsin ainult oma hambaharja ära visata, sest see oli nii kõvade harjastega, et pea iga kord hõõrus igemed verele. Ma ei tea, kas see oli siis seismisega hullemaks läinud või mis; aga igatahes nüüd ma selle harja ka ära viskasin.
Odense linnas oli väga palju tänavaparandust ja ehitamist, mistõttu osad teed olid täiesti ära blokeeritud ja me liikusime sinka-vonka edasi ja vahepeal ka tagasi. Leidsime üles Anderseni sünnikodu ja tegime seal ka ühe grupifoto, siis läksime edasi Anderseni järgmise koduni. Anderseniga seotud objektid olid muuseas omavahel seotud ka maha joonistatud jalajälgedega.
Mingil ajal me emaga jäime siiski grupist maha ja otsustasime omal käel bussi juurde tagasi minna. Teadsime, et buss oli jäänud Kontserdimaja (Koncerthus) ette. Meil oli ka olemas kesklinna kaart, kuid Kontserdimaja seal kahjuks peal ei olnud, seega me ei teadnud täpselt sedagi, kuhu me minema peame. Läksime siis niisama ja jõudsime peatselt kohta, kus midagi ei olnud enam tuttav. Ja siis me läksime loomulikult paanikasse. Üks tuttav kõrghoone paistis küll, aga me ei mäletanud enam, mis nurga alt see ennem paistnud oli. Leidsime ka kena tänavasildi, mis juhatas õiges suunas, aga see tänav oli kahjuks ehituse tõttu kinni pandud.
Seega jäi üle teha lähemat tutvust toredate taanlastega, kes oskaksid meid õiges suunas juhatada. Esiteks küsisime ühest söögikohast teed ja meid juhatati ümber nurga ja siis edasi ja siis kuhugi mujale. Mina kuulasin ja noogutasin kaasa, lootes, et kui ma ümber nurga jõuan, siis on asi hoopis selgem. Ei olnud. Teine kord küsisime abi kommipoe müüjalt, kes juhatas meid küll valesti, aga seda pigem seetõttu, et kui ta ei teadnud, kus Koncerthus on, siis ma pakkusin välja ka märksõna "teater", aga reaalselt asus teater hoopis kuskil mujal. Nonii, aga kolm on kohtuseadus. Peale edasi-tagasi kõndimist ja edasi paanitsemist, küsisime uuesti teed ühe taani noormehe ja neiu käest, "kes kindlasti on kohalikud, kuna neil on poekott käes", nagu ema väitis. Olidki kohalikud ja juhatasid meile tee kenasti kätte ja seekord me jõudsime ka õigesse kohta; lähenesime Kontserdimajale tagantpoolt ja sealt me poleks küll ise osanud öelda, et tegemist on sama kohaga.
Igal juhul, jõudsime ilusti bussi juurde tagasi, veel pool tundi enne kokkulepitud aega. Ainult see igatsetud apelsinimahl jäi ostmata, sest kuna kõik inimesed olid tagasi, otsustati varem edasi sõita. Apelsinimahlaunistusest nii palju, et kui ma Odenses oma valutavate jalgadega ringi tatsasin, siis ma unistasin suurest klaasist külmast apelsinimahlast ja see mõte andis jõudu edasi tatsamiseks. Valutavate jalgade koha peale aga ka veel seda, et kui me olime ära eksinud ja paanikas, siis jalavalu oli kuhugi kaduma läinud. Ju siis olid teised mõtted peas.
Lisaks ma lubasin nüüd endale, et olen edaspidi väga kena ja abivalmis kõigi turistide vastu, kes peaksid mult teed küsima. Mitte et ma seda juba siiani poleks olnud, aga olen jätkuvalt edasi.
Linnast ära sõites tegi bussijuht sellise manöövri, et pani päris ahhetama. Bussijuhid on ikka päris osavad. Ega midagi väga grandioosset ei olnudki, lihtsalt buss pööras niisi, et üks väline objekt oli aknast ümbes 5 cm kaugusel, nii et täitsa jube oli vaadata. Mina ei saa aru, kuidas bussijuht saab aru, kas bussi külg läheb kuhugi vastu või mitte. Meil on ka enne reisidel nii olnud, et tuleb saada mööda kitsale tänavale pargitud auto lahtijäetud uksest. Aga juht oli tubli ja osav ning buss jäi ilma kriimuta ja saime liikuma.
Tegime teel hotelli ka ühe väikese vahepeatuse, kus pakuti veini, kohvi ja teed ning küpsist Tensi reiside poolt ja aeti niisama juttu. Valget ja punast veini - ma kohe mõtlesin, et ohoo, lipuvärvides ju. Samas, ega Kreekas meile keegi sinist veini ei pakkunud.
Sealt sõitsime siis tagasi üle silla oma saarele ja sealt Ringstedi hotelli. Me emaga läksime otse bussist hotelli kõrval asuvasse poodi õhtusööki ja muud nänni ostma; kuna oli laupäev ja kell juba 8 paiku, siis kartsime, et äkki pannakse pood varsti kinni. Saime oma kraamid ostetud ja õhtusöögi sõime siis hotellitoas (sai, salat, jook).
Pärast käisime ka duši all ja seda ma mainin seetõttu, et seal oli nii hea ja nii pehme vesi. Igaks juhuks mainin ka seda, et see polnud esimene kord, kui ma end sel reisil pesin. Aga jah, sellist vett endal kodus ei ole. Ma jälle mõtisklesin, et kas neil ongi looduslikult nii pehme vesi või on nad selle ära pehmendanud.
5. päev, 09. juuli
Peale taaskord rikkalikku hommikusööki lahkusime hotellist kohvritega, mis olid lennuki jaoks valmis pakitud (ehk siis ema oli küünekäärid käekotist kohvrisse pannud ja jalageelid ja muu sellise). Me olime juba eelmine õhtu pikalt arutanud ja arutasime nüüd edasi, et kas peaks jalga panema püksid või seeliku. (Kui ma R-lt küsin, mida selga panna, siis ta vastab alati "riided" ja kui ma küsin, mida ta süüa tahab, siis - "sööki". Ta ei ole üldse abivalmis ses suhtes.) Igal juhul arvas ema millegi pärast, et lennukis on pükstega parem ja siis me proovisime välja mõelda, kas peaks kohe püksid jalga panema või bussis riideid vahetama või lennujaamas riideid vahetama. Lõpetuseks panime mõlemad seelikud ja olime nendega lõpuni välja ja olime rahul.
Sõitsime siis Kopenhagenisse, mis oli meist vaevalt 1 h sõidu kaugusel. Püüdsin aknast palju välja vaadata ja pilte teha ja ahmida veel endasse seda Taanimaa loodust ja vaateid. Ja seda ma tegingi, aga mingil hetkel jäin magama kah. Tegelikult ma päris mitu korda tukastasin bussisõidu ajal. Eks magama sai tavaliselt kella 10-11 paiku ja äratus oli kuskil 6-7 paiku, mis tähendab, et ma sain ikka oma korralikud 8 h täis magatud. Aga bussis tuli ikka uni. Sellega seoses meenub see, kuidas mul ka Itaalia reisi ajal bussis uni tuli, aga seal ei lastud mul magada, sest isa pidevalt togis mind tagaistmelt ja näitas mulle huvitavaid asju, mis aknast paistsid.
Igatahes, Kopenhagenis ärkasin ma üles ja hakkasin jälle pilte klõpsima. Seal tiirutasime natuke bussiga ringi, enne kui õigesse kohta jõudsime (kas siis parkimisega mure või mingi muu asi). Plaanis oli siis väike linnaekskursioon bussiga, mis sisaldas natuke sõitmist, natuke jalutamist ja väga palju bussist maha ja peale ronimist.
Esimene peatus oli Rosenborgi loss ja lossiaed. Lossi sisse me ei läinud, aga aeda läksime küll. Esmalt me püüdsime minna sisse sellest väravast, mille taga seisid automaatitega mehed, aga kiirelt selgus, et see ei ole õige värav. Leidsime ka õige värava üles, jalutasime aedades ringi ja imetlesime puid ja lilli ja vaateid lossile. Seal aias oli mitu harakat. Mujal Taanis me harakaid ei näinud.
Edasi sõitsime vaatama seda kuulsat Väikese Merineitsi kuju, mille ümber tungles kari endlikeppidega jaapani (või selle kandi) turiste. Seal olime vast ainult 5 minutit, siis läksime tagasi bussi ja sõitsime ka umbes 5 minutit. Järgmisena vaatasime Gefjoni purskkaevu, mis kujutab jumalanna Gefjonit kündmas kokku oma härjaks muudetud poegadega Själlandi saart (ehk siis antud saare, kus asub ka Kopenhagen, loomise müüt).
Mõlemad skulptuurid, nii see purskkaev kui ka Väike Merineitsi, on püstitatud Carlsbergi tegelaste poolt.
Gefjoni purskkaev asus siis sadamas, kus oli ka üks suur ja ilus kolmemastiline purjekas, mida sai uudistada.
Edasi sõitsime kuningalossi vaatama (või kuninganna lossi, kuna Taanis on võimul kuninganna). Seal jõudsime just vahtkonnavahetuse ajaks kohale ja sellest vaatepildist huvitavam oli ainult see, kui huvitatud pealtvaatajad sellest olid. Mingil hetkel võis lähemale minna pildistama ja siis toimus seal küll tormijooks parimate kohtade nimel. Ma siis lonkisin ka järele, tegin paar pilti ja siis... läksime edasi Marmorkirikusse.
Tee peal avastasime ka Eesti Vabariigi saatkonna, mis oli nii uhke koha peal, et kohe lossi kõrval. Marmorkirik oli ka kena ja uhke.
Pärast läksime tagasi bussi ja meid sõidutati natuke teise kohta ja seal anti vaba aega, vist oli 3,5 h. Osad läksid laevaga kanalitele sõitma, aga kui me nägime, kui täistuubitud see laev oli, siis otsustasime niisama ringi jalutada. Kuna me seekord enam ära eksida ei tahtnud, siis kasutasime sirgjoone tehnikat, et siis valisime ühe tänava ja kõndisime mööda seda ainult otse ja siis tagasi ning seejärel valisime teise tänava. Nii käisimegi natuke ringi ja kosutasime end ka ühel hetkel coffee latte ja sellise juustukoogi tükiga, mille jõudsime vaevalt ära süüa. Siis jalutasime veel natuke ja käisime mõnes suveniiripoes ja ka mõnes riidepoes, viimastest me küll midagi ei ostnud. Seal oli küll paar ilusat seelikut, mis lähemal uurimisel olid hoopis püksid.
Vahepeal istusime ka niisama päikese käes pingil ning vaatasime inimesi. Kuna Kopenhagenis oli seal ajal Jazzifestival, siis oli ka palju muusikat. Ja palju inimesi, aga võib-olla on seal pidevalt palju inimesi. Autoteedel oli muidu ka palju jalgrattureid, ilma kiivrita, aga meie ümber olid enamus teid jalakäijate omad. Veetsime siis toredasti aega ja enne lõppu leidsime ka ühest väikesest poest väga kosutavad ja kenad Kopenhageni nimega jäätised (kollase sidrunimahla kattega).
Siis jälle bussi peale ja edasi juba lennujaama. Hakkas ka natuke kahju, et peab ära minema. Lennujaamad mulle üldiselt ei meeldi. Läksime giidi järel ja saime pagasi ära antud ja siis pidime natuke ootama, enne kui saime oma värava teada ja värava juures pidime ka umbes tund aega ootama. Täitsime sel ajal ära tagasiside ankeedid ja olime kõigega väga rahul. Ema oli see reis isegi nooremaks teinud, sest ta märkis ankeedil vale vanusegrupi ära (seda ta taipas alles palju hiljem). Mina panin õige.
Tegelikult, üks pisike vahejuhtum oli ka turvaväravast läbi minnes. Nimelt hakkasin ma piiksuma. Seega ma pidin korraks kõrvale astuma, käed üles tõstma ja ringi keerutama. Piiksujaks oli vist mu kaelakee, sinine süda. Kõik läks kiirelt ja kenasti, turvatöötajad olid ka sõbralikud.Ei
Lennuk oli väike. Nojah, ikkagi 76 kohta, aga tundus nii pisike. Ma sain kenasti akna alla koha ja seega sain reisi ajal välja vaadata ja ka natuke pilte teha. Mulle üldiselt meeldib vaadata, kuidas lennuk õhku tõuseb või maandub. Mõlemad on küll natuke kõhedad, aga siiski. Ma ei ütleks, et ma lendamist kardan, aga väikese palvekese lugesin ikka ja mõtisklesin natuke eksistentsiaalsetel teemadel. Tõusmine oli enam-vähem okei, aga maandumisel läksid küll kõrvad lukku, või vähemalt üritasid minna, ma ikka neelatasin ja hoidsin neid lahti.
Ja nõnda me olimegi õnnelikult maas, oma armsas ja koduses... Riias. Kus kallas vihma. Aga siinkohal ma pean mainima, et võrreldes Kopenhageni lennujaamaga tundus Riia oma kuidagi palju mõistlikum ja parema planeeringuga. Näiteks oli Riias iga värava juures vähemalt 30 istekohta, samas kui Kopenhagenis oli umbes 5. Ja WC-sid oli ka rohkem, seega kui esimese juurde koheselt pikk järjekord tekkis, siis ma märkasin, et 20 m pärast on teine WC ja sellest 20 m eemal veel kolmas. Riias tuli ka natuke oodata, umbes pool tundi. Kuna olime vaatamata Kopenhageni hiigeltorditükile jälle näljased, siis ostsime ja pistsime nahka kaks köögivilja tortillat.
Riia-Tallinn lennuk oli suurem, kohti kuskil 6 x 24. Muidugi, nr 13 kohta lennukis ei ole, numbrid lähevad 11, 12, 14, 15, jne. Mina sain jälle aknaaluse koha, aga ema algne koht ei olnud üldse minu kõrval; õnneks sai ta vahetada ühe teise meie grupi inimesega. Õhkutõusmisel imetlesin ilusat tulesäras Riiat ning ei viitsinud sellest pilti teha. Ma ei ole veel nii proff fotograaf, et kui ma midagi ilusat näen, siis haaran kohe esimese asjana kaamera järele. Pigem ma esmalt vaatan - oooo! aaaa! uuuu! eee... äkki peaks pilti tegema? Ah, ei viitsi. Oooo! Nii jäigi tulesäras Riiast pilt tegemata. Ja tulesäras Pärnust, millest me üle lendasime ja mis oli ka väga kena. Tegelikult ei teinud ma sel lennul ühtegi pilti.
Aga ringi vaatasin küll palju, sest ilus oli. Me lendasime nimelt täiskuu paistel.
Maandumine oli tunduvalt parem kui eelmisel lennul, ehk siis kõrvad ei jäänud üldse lukku. Seekord mõned inimesed ka plaksutasid, Kopenhagenist tulles ei teinud seda keegi, tundub, et see komme hakkab kaduma. Ma kuskilt lugesin ka, et ei ole tarvis plaksutada, sest ega see mingi show ei ole, vaid inimeste igapäevane töö - aga selle koha pealt mõtlesin jälle, et kui keegi mulle minu igapäevatöö eest plaksutaks, siis mina küll vastu ei oleks. Vist.
Ja nii me jõudsimegi Tallinnasse umbes kell 12 öösel. Aga sellega meie päev ja reis veel ei lõppenud. Nimelt olime broneerinud endale kohad Tartaline Airport Shuttle-s, mis sõidutab inimesi hilja õhtul Tallinnast Tartusse. Teine Tartu paar oli sama teinud, aga kolmas oli hotelli võtnud. Meie saime selle bussivõimaluse kohta Tensi reisidest infot ja jagasime seda siis sellele kolmandale paarile ka.
Väga mugav võimalus. Meid toodi otse Tallinna lennujaamast koduukseni. Olime bussis kuuekesi, meie ja veel 2 meie reisilt ja 2 võõrast inimest ka. Eks öösel saab rahulikult sõita ka, liiklust on vähem, kuigi natuke ikka oli. Natuke udu oli ka. Rahulikult sõitmise all mõtles bussijuht (tegelikult ei olnudki see suur buss, vaid selline 9-kohaline mikrobuss) tegelikult küll kihutamist, seega ta jõudis päris kiiresti Tartusse ja ema ei julgenud magama jääda. Mina julgesin, tukastasin Mäost kuni Tartuni.
Kuskil kell 3 öösel seisin siis oma maja ukse ees ja otsisin kotist võtmeid. Ja ei leidnud. Unisena ja pikemalt mõtlemata helistasin siis R-le ja ajasin ta vaesekese üles, samas ise järgmisel hetkel leidsin ka võtmed kätte. Ja niisi ma siis koju jõudsingi.
--
Üldine mulje jäi, et reis oli väga tore ja Taani väga kena koht. Väikelinnad olid üsna kodused, aga lossid muidugi palju võimsamad.
Päev enne reisi, 04. juuli
Plaanis oli pakkimine ja sellega tegelesingi. Plaanis ei olnud reisiärevus/rahutus, aga sellega tegelesin ka, ehk siis kui ma parajasti ei pakkinud või pakkimisest ei puhanud, siis ma käisin närviliselt mööda korterit ringi. Ma ei olnudki millegi spetsiifilise pärast mures, vaid lihtsalt üleüldine rahutus. Ühe šoki olin ma juba päev enne saanud, kui avastasin, et mu pass oli lõpetanud kehtivuse eelmisel aastal. No ID-kaart oli olemas ja kehtiv ja korras, aga ma olen alati igaks juhuks mõlemad kaasa võtnud, seega korraks tuli väike ehmatus küll ja peale seda hoidsin oma ID-kaarti nagu silmatera.
Pakkimisega väga kaua ei läinud, kuna olin juba enne nimekirja valmis teinud, mida võtta ja mida jätta. Eks tagantjärele vaadates sai natuke liiaga võetud küll, aga kunagi ju ei tea, mis võib juhtuda, kas ilm pöörab hulluks või ajan endale hommikusöögilauas miskit peale. Kohver pakitud, sain õhtupoole niisama rahulikult närvitseda.
1. päev, 05. juuli
Start oli kell 14 päeval Vanemuise alumisest parklast. Väga mugav. Tavaliselt on meil stardid ikka kell 5 öösel Tallinna lennujaamast olnud. Aga seekord ei läinud me lennuki peale, vaid õhtusele Stockholmi laevale.
Hommikupoole sain veel rahulikult teed juua ja raamatut lugeda, siis veel mõned asjad kohvrisse panna ja bussiga linna sõita. R. saatis mind linnaliinibussi peale, kesklinnas olid juba vanemad vastas. Enne kodust lahkumist tuli mul ka natuke nutt peale, et kuidas ma siis lähen nüüd niisi ilma R-ta. Õnneks läks see nutt üsna ruttu üle ja bussi peale minnes olin juba rahulik. Kesklinna sõitsin suure ajavaruga, mistõttu pidime üsna kaua ka Tensi reiside bussi ootama. Nägime ilusti, kuidas läks pool tundi varem teele Taani Legolandi reis. Buss tuli siiski ette enne kui me paanikasse sattusime. Koos meiega oli veel kaks paari, üks ema ja tütar ning teine isa ja poeg.
Sõitsime siis rahulikult Tallinnasse ja sadamasse, seal ootasime ära teised reisijad ning giidi, seejärel suundusime reisiterminali ja sealt siis juba edasi laevale. Juba enne laeva jagati meile ka piletid kätte ja lõpuks leidsime ka oma kajuti üles, kuid kui me sinna sisse tahtsime minna, oli keegi seal juba ees! Tuli välja, et pea tervel grupil oli sarnane jama.
Istusime siis infolaua juures ja muretsesime. Tundus, et see ei ole just kõige toredam algus meie reisile. Umbes poole tunni pärast sai kõik ikka korda, mingipärast olime valed piletid saanud, valel tekil. Saime siis uued ja õiged piletid ja seekord oli kajut ka ilusti tühi ja meie päralt. Kajut oli tegelikult päris avar ja ilus, kahe voodiga, mõlemad sellised lahtikäivad ja mitte naritüüpi. Kahese kajuti eest pidime küll natuke lisatasu maksma, aga poole kõrvaga kuulsin, et paljud olid seda tegelikult teinud.
Jätsime siis asjad kajutisse ja läksime õhtust sööma, olime eeltellinud buffee õhtusöögi, mis oli üsna kallis, aga mõtlesime, et proovime järele. Õhtusöök oli tõesti rikkalik. Vahest isegi natuke liiga rikkalik, ehk siis ma olin väga õnnelik, kui ma pärast suitsupõhjapõtra ja marineeritud keelt lõpuks tavalise pikkpoisini jõudsin ja seda siis rõõmsalt endale krabasin. Proovisin teisi asju ikka ka, forelli ja kana ja pulga otsas liha. Soolase toidu kõrvale jõime ka mõlemad klaasi veini. Magustoiduks olid mõned väga head koogikesed, hullult hea šokolaadivaht, smuutid ja lõpetuseks võtsime natuke jäätist kohviga ka. Meie vist kogu seda raha küll ära ei söönud, mida see eine maksma läks, sest kõht sai lihtsalt ennem täis ja veini ei tahtnud ka liiga palju juua. Aga toit oli hea küll, ei ole millegi üle nuriseda.
Peale sööki käisime veel natuke ringi, paaris poes, ostsime endale natuke mahla ja vett. Siis läksime kajutisse. Või oleksime läinud kajutisse, kuid me ei saanud uksest sisse. Üks töötaja tuli siis ja aitas ning ütles, et ema kaart ei tööta, et me saame selle ümber vahetada. Läksimegi siis uksekaarti infolauda ümber vahetama ja saimegi selle tehtud. Lisaks küsisin ka üle, kuidas seda üldse kasutama peab ja sain teada, et olimegi eksinud. Kaardi peab aeglaselt sisse panema, välja tõmbama ja siis peaks saama ust avada, meie olime aga juba siis üritanud ust avada, kui kaart veel sees oli. No ei tea lihtsalt neid laevaasju (või ukseasju) nii hästi.
Läksime siis tagasi kajutisse, aga ema kaardiga ikka sisse ei saanud. Minu kaardiga sai. Uurisin siis ema kaarti ja nägin, et see oli selle vana ja vale kajuti numbriga, mis meile enne ekslikult antud oli. Nujah, seadsime siis jälle sammud infolaua poole. Kuna meile liftid ei meeldi, siis kõndisime muudkui 3 tekki üles ja 3 tekki alla treppidest. Seekord anti meile lausa plastikkaardid ja need töötasid üsna kenasti (vähemalt minu oma). Infolaua juures istudes saime ka koju helistada (ema helistas, mina saatsin sõnumi), kajutis puudus aga igasugune mobiililevi.
Igal juhul, selleks korraks meie sekeldused lõppesid ja edasi läks kõik kenasti. Magama läksime varakult, aga väga hästi ei maganud, ei teagi miks. Ärkasime mõlemad ikka paar korda üles ja siis olime natuke aega üleval, enne kui uuesti tuttu jäime. Natuke häiris ka see, et kajutil puudus aken ja siis me üldse ei adunud, kas oli öö või hommik juba.
--
Siinkohal ka mõned meenutused eelmistest Stockholmi laevasõitudest: ükskord ammu-ammu koos ema ja isaga ning millalgi mitte nii ammu koos sõpradega. Sellest esimesest mäletan laevalael külmetamist, kajutit (aknaga ja nariga) ja veel mõnda huvitavat tõika. Kahjuks tol päeval Stockholmis oli parajalt vihmane.
Sõpradega reisi mäletan natuke paremini, kuna see oli hilisem. Eks seal oli ka igasuguseid toredaid seiku, ehk siis kokkuvõttes oli reis ikka tore; lisaks mäletan ma aga ka seda, kuidas ma ise mitte just kõige paremini käitusin. Kui tookord reisi planeerides pakuti välja, et võiks minna Vasa muuseumi, siis mina olin vastu, kuna ma olin ise seal juba käinud (tol korral kui ma lennukiga Stockholmi lendasin ja oma kirjasõbraga kokku sain). Ja keegi sõpradest ei öelnud mulle selle peale vastu ka, et "aga meie ju ei ole". Siis ma oleks äkki aru saanud, et käitusin valesti. Aga miskipärast öeldakse mulle selliseid asju alles 10 aastat hiljem kui sedagi. Ja mõnikord ma saan lõpuks ikka ise aru ka. Teiste inimestega arvestamine ei ole minu tugevam külg, ma alles õpin seda.
Oijah, ma ei tea, kuidas mu sõbrad mind tookord välja kannatasid. Ma mäletan, et meil läks ka laevale jõudmisega natuke kiireks ja siis ma muudkui hädaldasin, et me ei jõua, me jääme maha. Ja kajutis ma ummistasin WC ära. Vist. Aga muul ajal ma vist väga kellelegi närvidele ei käinud, ma loodan. Mäletan veel seda, et jõime kajutis ühe Sheridansi ära ning J. ei lubanud mul Papu naba vaadata. Muid asju mäletan tegelikult ka.
2. päev, 06. juuli
Kella 7-ks (vana aja järgi) panime äratuse, tulime üles ja läksime sööma. Buffeehommikusöök oli samuti piisavalt rikkalik, saime oma kõhud ilusti täis. Korraga aga kuulen, et mu telefon teeb häält, aga mitte päris õiget häält. Võtan telefoni ja vaatan - kella 7-ne äratus. Mu nutikas telefon oli nimelt saanud kajutist välja tulles ühenduse muu maailmaga ja avastanud, et ajavöönd on muutunud ja siis selle ilusti ära muutnud ja äratuse jälle käima lasknud. ;) Nüüd oli mul siis telefonis õige aega ja ise ei pidanudki selleks miskit tegema.
Peale sööki käisime ka väljas saarekesi vaatamas ja pildistamas. Oli ilus päikeseline päev, aga laeval oli ikka üsna tuuline. Lisaks nägime ka teisi suuri ja väikeseid laevukesi. Piisavalt varakult läksime siis tagasi kajutisse, võtsime oma kotid (mina olin tegelikult oma kohvri bussi jätnud, aga ema võttis oma väiksema kotikese kaasa) ja läksime maabumist ootama. Seal tuli küll umbses rahvasummas tükk aega seista, enne kui lõpuks maha saime, aga kannatasime ilusti ära ja jõudsime ka giidi juhtimisel kenasti oma bussi.
Bussiga hakkasime siis Taani poole sõitma läbi Lõuna-Rootsi. Saime teada, et meie buss on täiesti uus buss ja et seda tuleb siis korralikult hoida. Kuna inimesi oli vähem kui kohti, saime ka laiutada; ema istus minu selja taha eraldi kohtadele. Kokku oli meid koos giidi ja kahe bussijuhiga vist 30, reisijaid seega 27.
Lõuna-Rootsi oli looduse poolest üsna Eesti sarnane. Männimetsad ja samas ka kivine, nii et ma sain täitsa aru, miks Nobel dünamiidi leiutas. Majad olid enamjaolt rootsi punased, aga oli ka valgeid ja üksikud ka kollased.
Mõne aja pärast tegime ühe bensujaama peatuse ja me püüdsime vale rahaga smuutit osta. Rootsi kroonid ikka, aga vanad, käibelt ära läinud mündid. Eks meil oli neid eelmisest korrast järgi jäänud, aga tuli välja, et need enam ei kehtinudki. Smuuti sai ikka ostetud, sest meil oli õiget raha ka. Seal tegime grupiga ka väikese tutvustusringi, et kes kes on ja millega tegeleb ja kas on varem Taanis käinud. Enamus ei olnud. Lisaks oli meil üks sünnipäevalaps, kellele laulsime koos õnnitluslaulu ja kes sai ka väikese kingituse (Tensi reiside poolt).
Seejärel sõitsime edasi. Pikema peatuse tegime väikelinnas Vadstenas, kus vaatasime 16. sajandil Gustav Vasa ehitatud renessansslossi ja Püha Birgitta kloostrikirikut. Selle viimase järgi olevat tehtud ka Pirita klooster.
Sealt jätkus bussisõit Helsingborgi, kus ka ööbisime. Tee peal jutustas giid meile kuulsatest rootslastest ja lasi ka rootsi muusikat. Kella 5-6 paiku tegime ka lõunasöögipeatuse ja meile anti tervet pool tundi aega. Tegelikult läks ikka vähemalt poole rohkem. Toit oli muidu hea, aga portsjon oli küll liiga suur - ma võtsin kanasalati, aga ei jõudnudki seda ära süüa. Ma tavaliselt ikka üritan väljas süües mitte järgi jätta, aga seekord lihtsalt ei jaksanud. Peale sööki jalutasime teisele poole teed ühe lossi varemete juurde ja nautisime seal ilusat vaadet alla.
Enne hotelli käisime korraks ka poest läbi, et õhtuks ka natuke midagi süüa võtta ja kuna ema läks WC-d otsima, siis mina oma mõistusega ostsin 3 pudelit limonaadi ja 2 pakki komme, aga me saime pärast eraldi letist ka kaks väga head saiakest.
Hotellis oli siis jälle üks väike viperus, mis lõppes sellega, et me ronisime trepist koos kohvritega kuuendale korrusele. Nimelt oli seal selline lift, kus pidi kasutama toa uksekaarti, aga see miskipärast ei töötanud, lift pani uksed kinni ja ei sõitnud kuhugi, mina sattusin paanikasse ja hüppasin esimesel võimalusel välja ning rohkem me selle liftiga ei sõitnud. See oli ikka meie ühine otsus, sest meile kummalegi ei meeldi liftid, eriti veel sellised kummalised liftid, mis ei sõida.
Õhtul hotelli jõudes olime väga õnnelikud, et nüüd sai jälle korralikult juua. Päeva jooksul me ju juua (eriti) ei julge, sest kes teab, millal järgmine kord pissile saab.
3. päev, 07. juuli
Hommikusöök oli korralik, aga rahvast oli ka päris palju. Sõime ära, kõndisime jälle trepist üles ja siis veidi hiljem kohvitega alla ning bussi peale. Sõitsime sadamasse, sealt praami peale ja Taanimaale. Kuna praamisõit oli ainult 20 minutit, siis sel ajal olime bussis, seega erilist vaadet just ei olnud. Mõned agaramad käisid kuskil ülevalpool ka, aga meie igaks juhuks ei läinud, eksib veel ära või miskit.
Teisel pool Öresundi väina asuvas Helsingöri linnas sõitsime kohe Kronborgi lossi juurde, mis on tuntud ka kui Hamleti lossina. Ma pean ütlema, et ma ei mäleta Hamletist küll enam muud, kui (osaliselt) seda kuulsat monoloogi, mille me pidime koolis selgeks õppima, ning seda, et K. kirjutas lugemiskontrollis, et kui Hamlet on positiivne kangelane, siis on tema Rooma paavst (oli vist nii). Kui see just kellegi teise kohta ei käinud.
Igatahes, loss oli täiesti korralik ja ka Hamlet ning teised tegelased olid seal täiesti olemas. Seal saime siis umbes tunnikese ringi käia, seejärel läks sõit juba järgmise lossi juurde - Fredensborg, kus kroonprints ka sees elab (kuigi võib-olla teda sel hetkel kodus ei olnud). Jalutasime ümber lossi imeilusates aedades. Seal oli palju selliseid nunnusid ümmargusi puid ning roosiaed koos vesiroosidega ja muud toredat-ilusat. Oleks tahtnud seal vähemalt pool päeva olla, aga meid ootas juba järgmine loss. Ma tundsin ka väikest muret, et kui lossiaed niimoodi terve päeva rahvale avatud on, siis prints ja tema perekond ei saagi ise ju aias jalutada, alles õhtul, kui aed suletakse.
Kolmas loss oli suur ja võimas Frederiksborgi loss, kus elas ainult muuseum, seega me saime ka igal pool lossi sees ringi käia. Lossi imekenas ballisaalis keerutasid meie reisikaaslastest üks paar ka natuke jalga; hiljem kusjuures selguski, et nad on peotantsijad. Kui lossi sisemus vaadatud sai, siis suundusime lossi aedadesse, mis olid jällegi ilusad. Siin läksime emaga teistest lahku ja hulkusime omapäi ringi, või pigem istusime lossi ümbritseva järve kaldal ja puhkasime natuke.
Nimelt juhtus sel päeval ja umbes sel ajal selline paha lugu, et mu vasak jalg hakkas valutama. Kohe korralikult, terves ulatuses. Kodus on ta seda ka mõnikord niisi teinud, aga pigem harva ja ma ei olegi aru saanud, mis tingimustes. Igal juhul ma ei arvanud, et reisil seda juhtuks, sest kunagi varem ei ole reisil niisi juhtunud. Selle jalavalu tõttu olin ma tol päeval vahepeal täiesti "mul suva" tujus, ehk siis ma ei tahtnud midagi näha ega midagi teha. Asi kulmineerus sellega, kui ma ühel hetkel teatasin, et mulle ei meeldi see reis mitte üldse. Tegelikult ikka meeldis. Aga korraks tuli selline väga paha tuju peale.
Seal oli teisi põhjuseid ka peale jalavalu, nimelt lõunasöögi aeg oli juba ammu käes ja isegi möödas, aga meie ei leidnud kohvikut üles; krõbistasime siis oma 3 kaasa võetud müslitahvlit ära, kusjuures vesi sai veel kah otsa. Ja palav oli ka - mulle muidu meeldib palavus, aga me olime ikka üsna paksult riidesse pannud ja pealegi oli tegemist sellise niiske ja rusuva vihmaeelse palavusega.
Aga loss ja lossiaed olid ikka väga kenad. Ema tahtis vahepeal ka paadiga sõitma minna, aga kui ta nägi, kui vildakalt see paat vees istus, siis sai tahtmine kohe kiiresti otsa.
Edasi sõitsime bussiga Roskilde linna; ja vat sinna sõites tuli tee peal paar piiska seda vihma, millega meid oli ähvardatud ja bussist maha minnest tulid veel mõned üksikud piisad. Aga see oli ka kogu vihm, mida me reisil saime.
Roskildes vaatasime kuulsat katedraali, kuhu on terve kari Taani kuningliku perekonna liikmeid maetud. Seal oli mitmeid sarkofaage ja hauamonumente, mõned sellised uhked ja marmorist, teised tagasihoidlikumad. Mul tekkis kohe küsimus, et kas tõesti ongi kõik sarkofaagid muumiad täis (väidetavalt jah). Mingipärast tundus see kuidagi palju kõhedam kui surnuaed. Katedraalil oli ka üks väga eriline uks, kust sisse tohtisid minna ainult kuninglikud tegelased, aga välja tohtisid tulla kõik. Aga tol hetkel oli see uks kinni.
Peale katedraali vaatamist tehti ka linna peal üks tiir, aga meie emaga jäime bussi juurde, kuna mul oli jalg ikka üsna valus. Päeva lõpetuseks käisime korra veel vaatamas viikingilaeva, seejärel sõitsime Ringstedi linnakesse öömajale. See hotell oli õnneks ainult 4-korruseline ja meie toad olid 2. korrusel, seega trepist ronimist hoopis vähem. Viisime asjad tuppa, vahetasime riided õhemate vastu ja läksime kohe hotellirestorani sööma. Seal oli ka juhtumisi buffee, aga rahvast oli peale meie ainult üks paar võõraid.
Lõpuks saime siis kõhud korralikult täis ja rahakotid mõnevõrra tühjemaks. Et siis jah, väga odav see ei olnud, aga ikkagi vähem kui laeva õhtusöök. Veini võtsime ka muidu toidu kõrvale ja väga hea vein oli. Toit oli ka üsna hea, kuigi lihana serveeriti ainult loomaliha ja loomalihaga on pea alati mingi värk. Ma kokandussaadetest olen õppinud, et loomaliha peab jääma pooltoores, aga sellisena on liha kuidagi kõva ja vinske. Seekord väga hull ei olnudki, ära närima pidi ikka küll. Muul ajal ja muus kohas on mulle palju hullemaid veiseliha tükke sattunud, mistõttu ma veiseliha toite tavaliselt ei võta, kui on võimalik võtta kana või siga.
4. päev, 08. juuli
Hommikusöök oli igati sobilik, rootsi laud nagu ka igal pool mujal. Kuna läksime varakult kohale, ei olnud ka eriti rahvast ega trügimist. Võtsime siis munaputru ja peekonit ja võileiba ja müslit jogurtiga (enam-vähem sama, mida reisil ka mujal sõime, kuigi kodus me muidugi nii rikkalikult ei söö).
Seekord olime osanud end juba õhemalt riidesse panna, kuigi hommik oli päris jahe ja tuuline. Päeva peale läks siiski soojemaks, seega tegime ikka õigesti. Sõitsime bussiga mööda silda üle Suur-Belti väina Fyni saarele, kus läksime siis Egeskovi lossi vaatama. Selles lossis elavad jätkuvalt sees krahv ja krahvinna, seega lossi sees väga palju avalikke ruume ei olnud, aga mõned olid ja pööningul oli ka igasugu ägedaid asju. Ma jälle mõtlesin, et kui mina oleksin krahv(inna), kas ma tõesti tahaksin, et minu lossis igapäevaselt mingi kari turiste ringi liiguks. Igal juhul oli loss väga kena ja lossiaiad jälle imelised. Eks seal oli muid asju ka, nt vanade autode ja lennukite näitus, aga aiad olid ikka põhilised. Neid oli palju ja eri tüüpi ja seal oli ka labürint, aga üsna igav, ehk siis ei saanudki seal ära eksida.
Ühes kaugemas aia nurgas nägime ka kellegi laulatust ning hiljem mitmeid pulmakülalisi üle rohu tulemas, naistel kingad näpus.
Käisime vahepeal ka salatit söömas ning kuigi mu jalg oli jätkuvalt natuke valus, siis sel päeval olin ma ikka kordades paremas tujus. Eriti tore oli, et meile anti seal ka piisavalt vaba aega ja mingil hetkel pikendati ka seda 1 tunni võrra. Ehk siis saime rahulikult võtta ja ringi jalutada ja vahepeal siis mõnel pingikesel istuda ja puhata. Aiad oli tõesti väga ilusad ja ka loss nägi eri nurkade alt väga kaunis välja. Lisaks jalutas mulle rahulikult vastu üks paabulind. Seal oli palju eri tüüpi aedu, labürint, puu- ja juurviljaaed, suurte puudega aed, väikeste kujunditeks pügatud põõsastega aed, roosiaed. Oli ka nn lõhnaaed, kus soovitati käia silmad kinni, mida me siiski ei teinud.
Lisaks olid ka mõned näitused, nagu vanaaegsed autod ja paar lennukit. Vaatetorn oli ka, aga sinna me ei hakanud ronima. Muidu käisime küll aedades mitu tiiru ringi ja vahepeal võtsime ka jäätist sefiiriga.
Ilm kusjuures oli kena ja päikeseline ja läks päeva peale soojemaks. Joped jätsime me bussi ja hea oligi.
Pärastlõunal sõitsime edasi Odense linna, kus on sündinud H. C. Andersen. Giid luges meile bussis isegi ühe muinasjutu ette ja saatis erinevad raamatud ringlema. Küll giid ikka viitsis kõiki neid raamatuid kaasa tassida; seetõttu ta kohver oligi nii suur ja raske.
Giidid on enamasti sellest aru saanud, et pole mõtet kaasa tassida 10 paari erinevaid riideid, kui tegelikult saab väga hästi ka ühe või paariga hakkama. Meie pole veel sinnani jõudnud, võtame ikka igaks juhuks kaasa asju, mida tegelikult vaja ei lähe. Ema tahtis vahepeal juba pooled asjad ära visata ja ühe sokutas mulle, aga see oli kena, seega ma võtsin selle vastu. Mina tahtsin ainult oma hambaharja ära visata, sest see oli nii kõvade harjastega, et pea iga kord hõõrus igemed verele. Ma ei tea, kas see oli siis seismisega hullemaks läinud või mis; aga igatahes nüüd ma selle harja ka ära viskasin.
Odense linnas oli väga palju tänavaparandust ja ehitamist, mistõttu osad teed olid täiesti ära blokeeritud ja me liikusime sinka-vonka edasi ja vahepeal ka tagasi. Leidsime üles Anderseni sünnikodu ja tegime seal ka ühe grupifoto, siis läksime edasi Anderseni järgmise koduni. Anderseniga seotud objektid olid muuseas omavahel seotud ka maha joonistatud jalajälgedega.
Mingil ajal me emaga jäime siiski grupist maha ja otsustasime omal käel bussi juurde tagasi minna. Teadsime, et buss oli jäänud Kontserdimaja (Koncerthus) ette. Meil oli ka olemas kesklinna kaart, kuid Kontserdimaja seal kahjuks peal ei olnud, seega me ei teadnud täpselt sedagi, kuhu me minema peame. Läksime siis niisama ja jõudsime peatselt kohta, kus midagi ei olnud enam tuttav. Ja siis me läksime loomulikult paanikasse. Üks tuttav kõrghoone paistis küll, aga me ei mäletanud enam, mis nurga alt see ennem paistnud oli. Leidsime ka kena tänavasildi, mis juhatas õiges suunas, aga see tänav oli kahjuks ehituse tõttu kinni pandud.
Seega jäi üle teha lähemat tutvust toredate taanlastega, kes oskaksid meid õiges suunas juhatada. Esiteks küsisime ühest söögikohast teed ja meid juhatati ümber nurga ja siis edasi ja siis kuhugi mujale. Mina kuulasin ja noogutasin kaasa, lootes, et kui ma ümber nurga jõuan, siis on asi hoopis selgem. Ei olnud. Teine kord küsisime abi kommipoe müüjalt, kes juhatas meid küll valesti, aga seda pigem seetõttu, et kui ta ei teadnud, kus Koncerthus on, siis ma pakkusin välja ka märksõna "teater", aga reaalselt asus teater hoopis kuskil mujal. Nonii, aga kolm on kohtuseadus. Peale edasi-tagasi kõndimist ja edasi paanitsemist, küsisime uuesti teed ühe taani noormehe ja neiu käest, "kes kindlasti on kohalikud, kuna neil on poekott käes", nagu ema väitis. Olidki kohalikud ja juhatasid meile tee kenasti kätte ja seekord me jõudsime ka õigesse kohta; lähenesime Kontserdimajale tagantpoolt ja sealt me poleks küll ise osanud öelda, et tegemist on sama kohaga.
Igal juhul, jõudsime ilusti bussi juurde tagasi, veel pool tundi enne kokkulepitud aega. Ainult see igatsetud apelsinimahl jäi ostmata, sest kuna kõik inimesed olid tagasi, otsustati varem edasi sõita. Apelsinimahlaunistusest nii palju, et kui ma Odenses oma valutavate jalgadega ringi tatsasin, siis ma unistasin suurest klaasist külmast apelsinimahlast ja see mõte andis jõudu edasi tatsamiseks. Valutavate jalgade koha peale aga ka veel seda, et kui me olime ära eksinud ja paanikas, siis jalavalu oli kuhugi kaduma läinud. Ju siis olid teised mõtted peas.
Lisaks ma lubasin nüüd endale, et olen edaspidi väga kena ja abivalmis kõigi turistide vastu, kes peaksid mult teed küsima. Mitte et ma seda juba siiani poleks olnud, aga olen jätkuvalt edasi.
Linnast ära sõites tegi bussijuht sellise manöövri, et pani päris ahhetama. Bussijuhid on ikka päris osavad. Ega midagi väga grandioosset ei olnudki, lihtsalt buss pööras niisi, et üks väline objekt oli aknast ümbes 5 cm kaugusel, nii et täitsa jube oli vaadata. Mina ei saa aru, kuidas bussijuht saab aru, kas bussi külg läheb kuhugi vastu või mitte. Meil on ka enne reisidel nii olnud, et tuleb saada mööda kitsale tänavale pargitud auto lahtijäetud uksest. Aga juht oli tubli ja osav ning buss jäi ilma kriimuta ja saime liikuma.
Tegime teel hotelli ka ühe väikese vahepeatuse, kus pakuti veini, kohvi ja teed ning küpsist Tensi reiside poolt ja aeti niisama juttu. Valget ja punast veini - ma kohe mõtlesin, et ohoo, lipuvärvides ju. Samas, ega Kreekas meile keegi sinist veini ei pakkunud.
Sealt sõitsime siis tagasi üle silla oma saarele ja sealt Ringstedi hotelli. Me emaga läksime otse bussist hotelli kõrval asuvasse poodi õhtusööki ja muud nänni ostma; kuna oli laupäev ja kell juba 8 paiku, siis kartsime, et äkki pannakse pood varsti kinni. Saime oma kraamid ostetud ja õhtusöögi sõime siis hotellitoas (sai, salat, jook).
Pärast käisime ka duši all ja seda ma mainin seetõttu, et seal oli nii hea ja nii pehme vesi. Igaks juhuks mainin ka seda, et see polnud esimene kord, kui ma end sel reisil pesin. Aga jah, sellist vett endal kodus ei ole. Ma jälle mõtisklesin, et kas neil ongi looduslikult nii pehme vesi või on nad selle ära pehmendanud.
5. päev, 09. juuli
Peale taaskord rikkalikku hommikusööki lahkusime hotellist kohvritega, mis olid lennuki jaoks valmis pakitud (ehk siis ema oli küünekäärid käekotist kohvrisse pannud ja jalageelid ja muu sellise). Me olime juba eelmine õhtu pikalt arutanud ja arutasime nüüd edasi, et kas peaks jalga panema püksid või seeliku. (Kui ma R-lt küsin, mida selga panna, siis ta vastab alati "riided" ja kui ma küsin, mida ta süüa tahab, siis - "sööki". Ta ei ole üldse abivalmis ses suhtes.) Igal juhul arvas ema millegi pärast, et lennukis on pükstega parem ja siis me proovisime välja mõelda, kas peaks kohe püksid jalga panema või bussis riideid vahetama või lennujaamas riideid vahetama. Lõpetuseks panime mõlemad seelikud ja olime nendega lõpuni välja ja olime rahul.
Sõitsime siis Kopenhagenisse, mis oli meist vaevalt 1 h sõidu kaugusel. Püüdsin aknast palju välja vaadata ja pilte teha ja ahmida veel endasse seda Taanimaa loodust ja vaateid. Ja seda ma tegingi, aga mingil hetkel jäin magama kah. Tegelikult ma päris mitu korda tukastasin bussisõidu ajal. Eks magama sai tavaliselt kella 10-11 paiku ja äratus oli kuskil 6-7 paiku, mis tähendab, et ma sain ikka oma korralikud 8 h täis magatud. Aga bussis tuli ikka uni. Sellega seoses meenub see, kuidas mul ka Itaalia reisi ajal bussis uni tuli, aga seal ei lastud mul magada, sest isa pidevalt togis mind tagaistmelt ja näitas mulle huvitavaid asju, mis aknast paistsid.
Igatahes, Kopenhagenis ärkasin ma üles ja hakkasin jälle pilte klõpsima. Seal tiirutasime natuke bussiga ringi, enne kui õigesse kohta jõudsime (kas siis parkimisega mure või mingi muu asi). Plaanis oli siis väike linnaekskursioon bussiga, mis sisaldas natuke sõitmist, natuke jalutamist ja väga palju bussist maha ja peale ronimist.
Esimene peatus oli Rosenborgi loss ja lossiaed. Lossi sisse me ei läinud, aga aeda läksime küll. Esmalt me püüdsime minna sisse sellest väravast, mille taga seisid automaatitega mehed, aga kiirelt selgus, et see ei ole õige värav. Leidsime ka õige värava üles, jalutasime aedades ringi ja imetlesime puid ja lilli ja vaateid lossile. Seal aias oli mitu harakat. Mujal Taanis me harakaid ei näinud.
Edasi sõitsime vaatama seda kuulsat Väikese Merineitsi kuju, mille ümber tungles kari endlikeppidega jaapani (või selle kandi) turiste. Seal olime vast ainult 5 minutit, siis läksime tagasi bussi ja sõitsime ka umbes 5 minutit. Järgmisena vaatasime Gefjoni purskkaevu, mis kujutab jumalanna Gefjonit kündmas kokku oma härjaks muudetud poegadega Själlandi saart (ehk siis antud saare, kus asub ka Kopenhagen, loomise müüt).
Mõlemad skulptuurid, nii see purskkaev kui ka Väike Merineitsi, on püstitatud Carlsbergi tegelaste poolt.
Gefjoni purskkaev asus siis sadamas, kus oli ka üks suur ja ilus kolmemastiline purjekas, mida sai uudistada.
Edasi sõitsime kuningalossi vaatama (või kuninganna lossi, kuna Taanis on võimul kuninganna). Seal jõudsime just vahtkonnavahetuse ajaks kohale ja sellest vaatepildist huvitavam oli ainult see, kui huvitatud pealtvaatajad sellest olid. Mingil hetkel võis lähemale minna pildistama ja siis toimus seal küll tormijooks parimate kohtade nimel. Ma siis lonkisin ka järele, tegin paar pilti ja siis... läksime edasi Marmorkirikusse.
Tee peal avastasime ka Eesti Vabariigi saatkonna, mis oli nii uhke koha peal, et kohe lossi kõrval. Marmorkirik oli ka kena ja uhke.
Pärast läksime tagasi bussi ja meid sõidutati natuke teise kohta ja seal anti vaba aega, vist oli 3,5 h. Osad läksid laevaga kanalitele sõitma, aga kui me nägime, kui täistuubitud see laev oli, siis otsustasime niisama ringi jalutada. Kuna me seekord enam ära eksida ei tahtnud, siis kasutasime sirgjoone tehnikat, et siis valisime ühe tänava ja kõndisime mööda seda ainult otse ja siis tagasi ning seejärel valisime teise tänava. Nii käisimegi natuke ringi ja kosutasime end ka ühel hetkel coffee latte ja sellise juustukoogi tükiga, mille jõudsime vaevalt ära süüa. Siis jalutasime veel natuke ja käisime mõnes suveniiripoes ja ka mõnes riidepoes, viimastest me küll midagi ei ostnud. Seal oli küll paar ilusat seelikut, mis lähemal uurimisel olid hoopis püksid.
Vahepeal istusime ka niisama päikese käes pingil ning vaatasime inimesi. Kuna Kopenhagenis oli seal ajal Jazzifestival, siis oli ka palju muusikat. Ja palju inimesi, aga võib-olla on seal pidevalt palju inimesi. Autoteedel oli muidu ka palju jalgrattureid, ilma kiivrita, aga meie ümber olid enamus teid jalakäijate omad. Veetsime siis toredasti aega ja enne lõppu leidsime ka ühest väikesest poest väga kosutavad ja kenad Kopenhageni nimega jäätised (kollase sidrunimahla kattega).
Siis jälle bussi peale ja edasi juba lennujaama. Hakkas ka natuke kahju, et peab ära minema. Lennujaamad mulle üldiselt ei meeldi. Läksime giidi järel ja saime pagasi ära antud ja siis pidime natuke ootama, enne kui saime oma värava teada ja värava juures pidime ka umbes tund aega ootama. Täitsime sel ajal ära tagasiside ankeedid ja olime kõigega väga rahul. Ema oli see reis isegi nooremaks teinud, sest ta märkis ankeedil vale vanusegrupi ära (seda ta taipas alles palju hiljem). Mina panin õige.
Tegelikult, üks pisike vahejuhtum oli ka turvaväravast läbi minnes. Nimelt hakkasin ma piiksuma. Seega ma pidin korraks kõrvale astuma, käed üles tõstma ja ringi keerutama. Piiksujaks oli vist mu kaelakee, sinine süda. Kõik läks kiirelt ja kenasti, turvatöötajad olid ka sõbralikud.Ei
Lennuk oli väike. Nojah, ikkagi 76 kohta, aga tundus nii pisike. Ma sain kenasti akna alla koha ja seega sain reisi ajal välja vaadata ja ka natuke pilte teha. Mulle üldiselt meeldib vaadata, kuidas lennuk õhku tõuseb või maandub. Mõlemad on küll natuke kõhedad, aga siiski. Ma ei ütleks, et ma lendamist kardan, aga väikese palvekese lugesin ikka ja mõtisklesin natuke eksistentsiaalsetel teemadel. Tõusmine oli enam-vähem okei, aga maandumisel läksid küll kõrvad lukku, või vähemalt üritasid minna, ma ikka neelatasin ja hoidsin neid lahti.
Ja nõnda me olimegi õnnelikult maas, oma armsas ja koduses... Riias. Kus kallas vihma. Aga siinkohal ma pean mainima, et võrreldes Kopenhageni lennujaamaga tundus Riia oma kuidagi palju mõistlikum ja parema planeeringuga. Näiteks oli Riias iga värava juures vähemalt 30 istekohta, samas kui Kopenhagenis oli umbes 5. Ja WC-sid oli ka rohkem, seega kui esimese juurde koheselt pikk järjekord tekkis, siis ma märkasin, et 20 m pärast on teine WC ja sellest 20 m eemal veel kolmas. Riias tuli ka natuke oodata, umbes pool tundi. Kuna olime vaatamata Kopenhageni hiigeltorditükile jälle näljased, siis ostsime ja pistsime nahka kaks köögivilja tortillat.
Riia-Tallinn lennuk oli suurem, kohti kuskil 6 x 24. Muidugi, nr 13 kohta lennukis ei ole, numbrid lähevad 11, 12, 14, 15, jne. Mina sain jälle aknaaluse koha, aga ema algne koht ei olnud üldse minu kõrval; õnneks sai ta vahetada ühe teise meie grupi inimesega. Õhkutõusmisel imetlesin ilusat tulesäras Riiat ning ei viitsinud sellest pilti teha. Ma ei ole veel nii proff fotograaf, et kui ma midagi ilusat näen, siis haaran kohe esimese asjana kaamera järele. Pigem ma esmalt vaatan - oooo! aaaa! uuuu! eee... äkki peaks pilti tegema? Ah, ei viitsi. Oooo! Nii jäigi tulesäras Riiast pilt tegemata. Ja tulesäras Pärnust, millest me üle lendasime ja mis oli ka väga kena. Tegelikult ei teinud ma sel lennul ühtegi pilti.
Aga ringi vaatasin küll palju, sest ilus oli. Me lendasime nimelt täiskuu paistel.
Maandumine oli tunduvalt parem kui eelmisel lennul, ehk siis kõrvad ei jäänud üldse lukku. Seekord mõned inimesed ka plaksutasid, Kopenhagenist tulles ei teinud seda keegi, tundub, et see komme hakkab kaduma. Ma kuskilt lugesin ka, et ei ole tarvis plaksutada, sest ega see mingi show ei ole, vaid inimeste igapäevane töö - aga selle koha pealt mõtlesin jälle, et kui keegi mulle minu igapäevatöö eest plaksutaks, siis mina küll vastu ei oleks. Vist.
Ja nii me jõudsimegi Tallinnasse umbes kell 12 öösel. Aga sellega meie päev ja reis veel ei lõppenud. Nimelt olime broneerinud endale kohad Tartaline Airport Shuttle-s, mis sõidutab inimesi hilja õhtul Tallinnast Tartusse. Teine Tartu paar oli sama teinud, aga kolmas oli hotelli võtnud. Meie saime selle bussivõimaluse kohta Tensi reisidest infot ja jagasime seda siis sellele kolmandale paarile ka.
Väga mugav võimalus. Meid toodi otse Tallinna lennujaamast koduukseni. Olime bussis kuuekesi, meie ja veel 2 meie reisilt ja 2 võõrast inimest ka. Eks öösel saab rahulikult sõita ka, liiklust on vähem, kuigi natuke ikka oli. Natuke udu oli ka. Rahulikult sõitmise all mõtles bussijuht (tegelikult ei olnudki see suur buss, vaid selline 9-kohaline mikrobuss) tegelikult küll kihutamist, seega ta jõudis päris kiiresti Tartusse ja ema ei julgenud magama jääda. Mina julgesin, tukastasin Mäost kuni Tartuni.
Kuskil kell 3 öösel seisin siis oma maja ukse ees ja otsisin kotist võtmeid. Ja ei leidnud. Unisena ja pikemalt mõtlemata helistasin siis R-le ja ajasin ta vaesekese üles, samas ise järgmisel hetkel leidsin ka võtmed kätte. Ja niisi ma siis koju jõudsingi.
--
Üldine mulje jäi, et reis oli väga tore ja Taani väga kena koht. Väikelinnad olid üsna kodused, aga lossid muidugi palju võimsamad.
Comments