Skip to main content

Ilus ilm ja hea toit

Eilne ilm on lõpuks selline, nagu üks korralik suveilm olema peab - kui varjus täiesti paigal püsida, siis on päris mõnus, aga kui natukenegi liigutad, hakkab kohe palav. Suvi! Tegelikult meeldivad mulle need natuke jahedamad, aga päikeselised ilmad ka, aga sellist suvist soojust peab ka olema. Kui seda siin maal ei ole, peab kuhugi kaugemale seda otsima minema.

Igatahes, käisin eile õhtul linnas suvesoojust nautimas ning Tartu Toidu- ja Veinifestivalist osa saamas. Sain vanematega kokku ning jalutasime koos läbi laada, kus müüdi siis igasugust toidukraami ja olid ka mõned kohvikud telkides. Ma ostsin endale oma lemmik laadasaadusi - kanepiseemne karaski ja valgehallitusjuustu. Hiljem ostsin R-le ka paar kaneelirulli. Veinist me seekord osa ei võtnudki, läksime hoopis Pahadesse Poistesse kirsiõlut jooma. Ma olin seal korra eelmine aasta käinud lõunat söömas ja siis näinud reklaami, et seal sellist asja on. Ja siis tekkis kohe soov see ära proovida. Väga hea oli, väga kirsine. Isa ütles, et kui ta ei teaks, et see on õlu, siis ta ära ka ei arvaks. Kõrvale võtsime kooki, sest menüüs on kirjas, et see õlu sobib hästi magustoidu kõrvale. 

Pärast seda jalutasime veel natuke linnas ringi, laat oli suures osas juba ära läinud. Ilm oli ka juba pilve läinud, sest front oli tulekul. Väga ilus, väga sirge front, mis jõudis siis paar tundi hiljem suure saju, raju, välgu ja pauguga kohale. Meie jõudsime õigeks ajaks koju tagasi. 

Täna läksime koos emaga Tammelinna Kodukohvikutepäevale. Jäime sellega igati rahule. Ma olin enne kodus eeltööd teinud ja mõned huvitavad kohvikud välja valinud, aga käisime ka mõnedes teistes, mis tee peale jäid. Osades kohvikutes olime juba eelmine aasta käinud, aga läksime ikka uuesti ja saime toredaid maitse- ja kunstielamusi. 

Vahepeal ekslesime niisama Tammelinnas ringi, sest me kumbki pole just väga hea orienteeruja:

Ema: Küsime kellegi käest. 
Mina: Ei! Ma vajun häbist maa alla, kui ma peaksin kelleltki küsima, kus pool asub Riia mnt. 

Õnneks me läksime ikkagi õigele poole, kuigi majanumbrid tekitasid segadust. Ma olen alati arvanud, et tänavanumbrid lähevad väiksemast suuremaks linna keskelt linna ääre poole liikudes, seekord tundus, nagu oleks vastupidi. 

Läksime siis üle Riia mnt ja käisime veel paaris kohvikus, lõpetuseks väga toredas Haikukohvikus, kus jõime rabarberiveini ja kuulasime peremehe-perenaise esituses haikusid. Samuti sain küpsise sees endale päris oma haiku:

hämaral nõlval
purpursed pajutipud
põllu-taevapiir

Pärast seda sõitsime kesklinna ja jõime seal veel ühe Caffe Latte. Ja sealt siis kumbki oma koju. 

Mekkida saime selliseid toredaid sööke nagu tuunikala pirukas, merevaigukook, pulgakook, kilupirukas, lihapirukas, mesikäpa kook, itaalia amps, spinati-fetapirukas, maasikad-mustikad vanillikastmega, avokaado kreem, rabarberi vein ja haikuküpsis. 

Ja ühes kohvikus sai imetletud kunstigaleriid, või kunstniku maja, mis oli ilusaid maale üleni täis. Haikukohvikus olid ka maalid ja juba eelpool nimetatud haikud. 

Seega väga tore päev, sai kosutust nii kehale kui ka vaimule. Ja jalutada sai ka. :) Lisaks oli õhtul ilus vikerkaar ja üldse ilusat värvi taevas. 

Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...