Skip to main content

Postitus nr 222

Käisin täna emaga sushit söömas. Tokyo Sushibaaris Laia ja Jaani nurgal. Põhiroana võttis ema pelmeene (head) ja mina idamaist kalasalatit (ülihea!). Minu lõhesalat oli jah super, just selline parajalt vürtsikas ja väga maitsev. Lisaks võtsime ka sushit (kuna me olime ikkagi sushibaaris). Leidsime, et kurgi-lõhe on liiga tavaline (sellist sushit olen ma isegi teinud!), ja kostitasime endid siis võikala-avokaado sushiga.

Ja ma leidsin, et sushi on tegelt täiesti söödav, kui 1) üle saada sellest, et vetikad on veniva kleepuva ollusliku struktuuriga (maitse pole üldse paha) ja 2) mitte panna korraga tervet sushitükki suhu (viga, mis ma esmakordsel sushimaitsmisel tegin). Aga igatahes ma sõin ära kolm sushitükki ja kõik oli korras.

Muuseas, sushitaldrikul oli lisaks sushile ka mingi roheline ollus (sinep) ja mingi lilleks keeratud roosa ollus, mida ma alguses lõheks pidasin. Hiljem selgus, et see oli marineeritud ingver. Ema väitis jah, et see ei saa lõhe olla, see krõmpsub. Mina vastasin selle peale, et nojah, ta on ju toores. Aga toores lõhe vist siiski ei krõmpsu. Vähemalt mitte niipalju.

Comments

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...