Skip to main content

Postitus nr 222

Käisin täna emaga sushit söömas. Tokyo Sushibaaris Laia ja Jaani nurgal. Põhiroana võttis ema pelmeene (head) ja mina idamaist kalasalatit (ülihea!). Minu lõhesalat oli jah super, just selline parajalt vürtsikas ja väga maitsev. Lisaks võtsime ka sushit (kuna me olime ikkagi sushibaaris). Leidsime, et kurgi-lõhe on liiga tavaline (sellist sushit olen ma isegi teinud!), ja kostitasime endid siis võikala-avokaado sushiga.

Ja ma leidsin, et sushi on tegelt täiesti söödav, kui 1) üle saada sellest, et vetikad on veniva kleepuva ollusliku struktuuriga (maitse pole üldse paha) ja 2) mitte panna korraga tervet sushitükki suhu (viga, mis ma esmakordsel sushimaitsmisel tegin). Aga igatahes ma sõin ära kolm sushitükki ja kõik oli korras.

Muuseas, sushitaldrikul oli lisaks sushile ka mingi roheline ollus (sinep) ja mingi lilleks keeratud roosa ollus, mida ma alguses lõheks pidasin. Hiljem selgus, et see oli marineeritud ingver. Ema väitis jah, et see ei saa lõhe olla, see krõmpsub. Mina vastasin selle peale, et nojah, ta on ju toores. Aga toores lõhe vist siiski ei krõmpsu. Vähemalt mitte niipalju.

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...