Skip to main content

pealkirjatu

Ohjah, kuis võib üks nädalavahetus mööduda nii kiiresti, eriti kui tas sisaldub veel üks tund rohkem kui tavaliselt. Alles oli reede õhtu! Tegelikult ma tean küll. See on kuidagi seotud sellega, et ma magasin terve laupäeva.

Mulle meeldivad raamatud, mis viivad mind kuhugi mujale. Muidugi, enamik raamatuid teeb seda. Mulle meeldib see universumite, maailmade, reaalsuste vahetumise hetk, kui sa paned raamatu käest ja taipad korraga, et sa oled hoopis teises kohas. Ja mõnikord, kui sa oled tõeliselt süvenenud raamatumaailma, siis sul kulub selleks terve hetk, ja alguses tundub sulle, et sa oled täitsa vales kohas, ning alles siis korraga taipad, mis on sinu maailm ja mis mitte. Unenägudega on ka nii. Vat see üks hetk seal kahe maailma vahepeal, see on midagi... erilist.

Ma ostsin uue hea tee. Dilmah Peppermint & English Toffee, sinises kuubikujulises pakis. Must tee, meenutab natuke Lady Silverit. Hetke lemmik.

Ma kunagi mõtlesin, et Oraval on see aasta ilus sünnipäevakuupäev. Alles mitu päeva hiljem ma taipasin, et november ei ole aasta 10. kuu. Aga see on kuu, mille ma tavaliselt ära unustan, kui ma kuid loen. Ja nüüd ongi aeg seda teha. Kevad ei ole enam nii kaugel. Ja nii mõndagi head on tulekul. ;)

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.