Skip to main content

10.10.10

Uudisenupuke väitis, et täna ei ole palju abiellujaid.

Ma ka ei abiellu täna. Lihtsalt mainin.

Ja sulg mul samuti ei jookse. Näpud ei libise, kuigi pole enam sugugi nii külm kui poolteist nädalat tagasi. Hea mõnus soe on. Toas vähemalt. See kõik algas täpselt nädal tagasi, kui kõige pealt mul radikas susises nii, et ma hakkasin juba arvama, et ta plahvatab, siis kolises tükk aega ja lõpuks hakkas tilkuma. Aga tegelikult tähendas see kõik seda, et küte keerati sisse ja ma ei peagi enam kolme kampsuni ja ühe tekiga ringi käima ning sõrmedeta kinnastega klaviatuuril klõbistama ning aeg-ajalt teetassiga sõrmi lahti sulatama.

Kuigi teed joon ma jätkuvalt.

Ma ostsin jälle seebi. Kitsepiima, valge savi ja melissiga. Saviseep pidavat peanahale ja juustele hää olema. Juuksed jäävad küll sellised mõnusalt kahused ja üsna võimatult kammitavad, aga ikkagi. Maiteamis.

Mina ütlen sau ja sina ütled mikser.
Sau. Mikser.
Sau. Mikser.

Täna ma nägin unes, et oli üks mees, kes oli tegelikult pingviin, mis oli hästi paha, ja ta tahtis mulle ka klemme pähe panna, et ma saaksin mõttejõul arvutis edasi-nuppu vajutada, sest ma väitsin, et sellist asja tuleb ikka rohkem kui ühe inimesega testida, aga siis ma hakkasin kartma ja ei lasknud endale klemme pähe panna ja siis tulid good guys ja andsid mulle kaks valget lõngakera ja ühe leivapätsi, mille abil ma pidin pingviinimehe lõksu meelitama.

Tegelikult vist Batmanis oli ka iivil Pingviinmees, nii et see ei olegi *nii* jabur.

Aga siiski piisavalt jabur. Kuigi unes meikis kõik senssi.

Ja siis ma ärkasin üles.

Ja siis ma värvisin põrandaliistusid ja kaks läve. Ühele suutis isa juba peale astuda.

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.