Skip to main content

kes ajab aega taga?

Aeg, nagu me kõik teame, lendab naerukajaka tiivul. Ja tundub, et naerukajakas on hoo jälle sisse saanud. Kuhu aeg nõnda küll kiirustab, mõtlesin ma. Ja siis ma mõtlesin, et äkki ta hoopis põgeneb. Kes ajab aega taga?

Ma mäletan, kuidas ma ükskord kuulasin Queeni ja lasin Papul arvata, mis lugu. Ja Papu, kes alati kõva häälega kuulutab, et talle ei meeldi arvata, oli nähtavasti eriti imelikus tujus, sest ta arvaski. Mul sai üks laul läbi ja algas teine ja Papu ikka arvas. Ja siis tuli kolmas laul ja Papu ikka arvas. Minu meelest ta ei arvanudki õigesti ära. Oh, olid ajad, olid ajad.

Ja nüüd järjekordne tiiofthöwiik ehk nädala tee, selleks on Teekanne Energy Refresh. Kollases pakis. Rohelises pakis Stomach Smoother on ka hea, aga mulle meeldib vist kollane isegi rohkem, natuke vürtsikam. Mõlemad sisaldavad muuseas lagritsat, seepärast nad nii head ongi.

Kes tahab Soome minna ja mulle lagritsa-vaarika nätsu tuua? Minu targas raamatus on näts täitsa olemas, ta tähendab umbes sama mis nätsaki. Nii et olge nätsu küsimisel ettevaatlikud.

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.