Väga ebaharilik Jaaniõhtu. Viimased paar päeva andsid küll juba selgelt märku, et kätte on jõudnud suvi ja lähenemas on Jaanid, aga kui ma täna kell 3 pärastlõunal üles ärkasin, siis täitis tuba üsna ebajaanilik valgus - nimelt päikesepaiste.
Ah, mis ma räägin, on ka ilusaid Jaane olnud. Mina mäletan näiteks ühte. Ega eelmine ka tegelikult väga hull ei olnud. Aga noh, hetkel pole mul midagi selle vastu, et kodus istuda, vorstikesi ja herne-oa-õunasalatit pugida ja kalja peale rüübata. Ning öösel küünlavalgel siidrit ja piparmündišokolaadi nautida. Nämm-nämm.
Scrabble'it mängisime kah. Mul hullult vedas. Tulid igasugused toredad pikad sõnad, nagu mutrid, haiged, paistes ja kaeblik. Kuni viimase täheni vedas. Viimane täht oli š. Aga ülejäänud tähtedega vedas edasi ka. Siis mängisime jõehobumängu ja leidsime, et meil on vähemalt kaks viltust lauda.
Igatahes, üleeile, kui ma üle lompide ja läbi lompide kodu poole kiirustasin ning kõigi oomenite kiuste siiski bussile jõudsin - ja kui see tõsiasi selgunud oli, polnud vihmal enam hullu midagi - mõtlesin ma, et üks hullult tore sõna on retrospetiiv. Siis ma natuke aega juurdlesin, kas ta on retrospektiiv või retroperspektiiv, ja siis ma mõistsin, mida ta otsetõlkes tähendab. Aga üks tore sõna on ta küll. Kõlab selliselt mitmetahuliselt, alguses retro, mis on selline nurgeline ja kõrisev, ja siis spektiiv, mis on just selline voolujooneline ja õhuline ja selline voolav. Nagu suits, või värv vees, enne kui ta ära seguneb. Nii et kokku teeb retrospektiiv väga imelise kõla. Kui kedagi huvitab, siis mõte sai alguse sellest, et retrospektiivis polnud lahtiste kingade kandmine võib-olla kõige parem mõte. Kuigi noh, vahet pole, mu kinnised kingad lasevad kah niikuinii vett läbi.
Ja lõpetuseks, teate mis? Ma käisin Tallinnas ja ei eksinud mitte kordagi ära! Haa! Tehke järgi! (Suxu suunatajuga, mis tahab alati 180 kraadi valesti minna).
Ah, mis ma räägin, on ka ilusaid Jaane olnud. Mina mäletan näiteks ühte. Ega eelmine ka tegelikult väga hull ei olnud. Aga noh, hetkel pole mul midagi selle vastu, et kodus istuda, vorstikesi ja herne-oa-õunasalatit pugida ja kalja peale rüübata. Ning öösel küünlavalgel siidrit ja piparmündišokolaadi nautida. Nämm-nämm.
Scrabble'it mängisime kah. Mul hullult vedas. Tulid igasugused toredad pikad sõnad, nagu mutrid, haiged, paistes ja kaeblik. Kuni viimase täheni vedas. Viimane täht oli š. Aga ülejäänud tähtedega vedas edasi ka. Siis mängisime jõehobumängu ja leidsime, et meil on vähemalt kaks viltust lauda.
Igatahes, üleeile, kui ma üle lompide ja läbi lompide kodu poole kiirustasin ning kõigi oomenite kiuste siiski bussile jõudsin - ja kui see tõsiasi selgunud oli, polnud vihmal enam hullu midagi - mõtlesin ma, et üks hullult tore sõna on retrospetiiv. Siis ma natuke aega juurdlesin, kas ta on retrospektiiv või retroperspektiiv, ja siis ma mõistsin, mida ta otsetõlkes tähendab. Aga üks tore sõna on ta küll. Kõlab selliselt mitmetahuliselt, alguses retro, mis on selline nurgeline ja kõrisev, ja siis spektiiv, mis on just selline voolujooneline ja õhuline ja selline voolav. Nagu suits, või värv vees, enne kui ta ära seguneb. Nii et kokku teeb retrospektiiv väga imelise kõla. Kui kedagi huvitab, siis mõte sai alguse sellest, et retrospektiivis polnud lahtiste kingade kandmine võib-olla kõige parem mõte. Kuigi noh, vahet pole, mu kinnised kingad lasevad kah niikuinii vett läbi.
Ja lõpetuseks, teate mis? Ma käisin Tallinnas ja ei eksinud mitte kordagi ära! Haa! Tehke järgi! (Suxu suunatajuga, mis tahab alati 180 kraadi valesti minna).
Comments