Ükskord, eelmine talv vist, kõndisin ma hommikul tööle ja mõtlesin, et kui keegi peaks kunagi minu elust filmi tegema - sellega tuli mul küll kohe kõrvalmõte, et miks küll peaks keegi tahtma minu elust filmi teha - siis oleks see just selline stseen, et kõigepealt ma kõnnin ja kõik on lumine ja siis ma kõnnin ja lumi hakkab vähehaaval sulama ning kui ma siis tänava teise otsa olen jõudnud, on juba kena kevad käes, soe ja ilus. Siis ma mõtlesin, et äkki see juhtub päriselt ka, kui ma seda soovin. Soovisin. Ei juhtunud. Tol päeval mitte. Ega ka järgmisel, ega ülejärgmisel.
Eelmisel talvel hakkasin ma juba vaikselt lootust kaotama, et kevad üldse tuleb, ning olin tõsiselt imestunud, kui ta lõpuks siiski saabus.
Aga nüüd on lumehunnikud veelgi suuremad ja tee majast poeni veelgi libedam.
Eelmisel talvel hakkasin ma juba vaikselt lootust kaotama, et kevad üldse tuleb, ning olin tõsiselt imestunud, kui ta lõpuks siiski saabus.
Aga nüüd on lumehunnikud veelgi suuremad ja tee majast poeni veelgi libedam.
Comments