Mind tabas eile varjutus. Vihmavarjutus. Vihm üritas kah tabada, aga ei saanud pihta, ning minu lõunapausist sai vihmavaatamispaus. Püüdis mind küll haneks tõmmata, jäi salakavalalt vaiksemaks ja tuli siis uuesti uue hooga, aga minu täielik vihmavarjutus päästis mind selle käest. Kui ma siis lõpuks liikuma pääsesin, selgus, et vihmavarjuta saab hakkama küll, aga vat paati oleks nüüd vaja. Jalutasin veel natuke ülesvoolu, lootuses, et seal on jõgi kitsam. Ei olnud. Ei jäänudki midagi üle, sokid tõin kilekotis koju.
Täna olin juba kavalam, võtsin varju kaasa. Vihm üritas uuesti ja enam-vähem samal ajal. Ootasin-vaatasin, mõtlesin, et kui mul see vari kaasas on, siis võiks teda ju ometigi kasutada. Uiui. Jõgi oli märksa kitsam, aga sokid tõin jällekord kotiga koju. Ja saba sai ka päris märjaks, seeliku, mitte minu. (Orava kohta ei tea.) Aga natukese aja pärast tuli veel eriti suur sahmakas, nii et tegelikult oli mul täitsa hää meel, et tagasi sain. Tõsi küll, enne seda sahmakat tuli sellist vihma, mis oli natuke vähem vihm, kui see, mille ajal mina liikusin, vähemalt mulle tundub nii. Aga siiski.
Juhtusin eile üht tehisintellekti filmi vaatama. Ega mina ei teadnud, et see selline on, ma arvasin, et kõiges on süüdi president. Ja siis tuli välja, et president oli hoopiski teadmata aega surnud. Ja siin kohal teeks väikese pausi ja tänaks oma arvutit, et tema mind kunagi tappa pole üritanud. Kinni jooksnud, vihaseks ajanud, klaviatuuri peksma pannud (üpris tasakesi siiski), seda küll, aga ei midagi hullemat. Tegelikult see arvuti siin on tubli, pai-pai. Teeme kõik oma arvutile pai-pai. (Ja millal te viimati oma õmblusmasinale pai tegite?)
Igatahes, film lõppes üllatavalt nõnda, et kõik pahad ei saanudki surma (või lihtsalt otsa) ja enamik häid jälle sai. Ja kõik probleemid jäid ilusti õhku. Tegelikult, üks lootuskübe siiski on: võib-olla ei olnudki selle kõige taga pahad-pahad-kavalad arvutid, vaid paha-paha-kaval asepresident. Päris huvitavalt ootamatu film oli, tegelikult.
Täna olin juba kavalam, võtsin varju kaasa. Vihm üritas uuesti ja enam-vähem samal ajal. Ootasin-vaatasin, mõtlesin, et kui mul see vari kaasas on, siis võiks teda ju ometigi kasutada. Uiui. Jõgi oli märksa kitsam, aga sokid tõin jällekord kotiga koju. Ja saba sai ka päris märjaks, seeliku, mitte minu. (Orava kohta ei tea.) Aga natukese aja pärast tuli veel eriti suur sahmakas, nii et tegelikult oli mul täitsa hää meel, et tagasi sain. Tõsi küll, enne seda sahmakat tuli sellist vihma, mis oli natuke vähem vihm, kui see, mille ajal mina liikusin, vähemalt mulle tundub nii. Aga siiski.
Juhtusin eile üht tehisintellekti filmi vaatama. Ega mina ei teadnud, et see selline on, ma arvasin, et kõiges on süüdi president. Ja siis tuli välja, et president oli hoopiski teadmata aega surnud. Ja siin kohal teeks väikese pausi ja tänaks oma arvutit, et tema mind kunagi tappa pole üritanud. Kinni jooksnud, vihaseks ajanud, klaviatuuri peksma pannud (üpris tasakesi siiski), seda küll, aga ei midagi hullemat. Tegelikult see arvuti siin on tubli, pai-pai. Teeme kõik oma arvutile pai-pai. (Ja millal te viimati oma õmblusmasinale pai tegite?)
Igatahes, film lõppes üllatavalt nõnda, et kõik pahad ei saanudki surma (või lihtsalt otsa) ja enamik häid jälle sai. Ja kõik probleemid jäid ilusti õhku. Tegelikult, üks lootuskübe siiski on: võib-olla ei olnudki selle kõige taga pahad-pahad-kavalad arvutid, vaid paha-paha-kaval asepresident. Päris huvitavalt ootamatu film oli, tegelikult.
Comments