Skip to main content

Õunabiskviit ja teater

Tegin täna õunakooki. Mitte otseselt advendi pärast, vaid pigem seetõttu, et eile ei jõudnud. Tegin siis biskviiti, sest küpsetuspulbrit/sidrunhapet ei olnud, ainult suhkrut ja jahu ja juhuslikult ka muna, ning ma nagu mäletasin, et kunagi sain ma sellega ka hakkama. Nüüd ma pole enam kindel, et ma õigesti mäletasin. 

Loomulikult sattus mul kollane valge hulka, suhkur sattus ka kuidagi valge hulka (sest ma arvasin, et ta käib sinna), mõneks ajaks sattus sinna ka mikser; lõpuks ma igatahes andsin alla, valasin kõik kokku ja mikserdasin segamini. Siis valasin taigna vormi, õunad taignasse ja puistasin suhkrut ja kaneeli õuntele. Siis läks kogu kupatus ahju ja seal ta küpses u. 40 min ja nägi vahepeal täitsa kobe välja. 

(Esimene kord, muideks, kui ma oma ahju kasutasin. Lihtne oli. Ahju juhendis oli täpselt öeldud, milline temperatuur ja funktsioon ja tasand biskviidile panna.)
 
Hiljem ta loomulikult kukkus kokku (ma arvan, tundus kuidagi selline) ja söömisel tuli välja, et mu õunakoogis oli rohkem õuna kui kooki. Aga söödav ta oli ja kui hästi läheb, siis ma ei pea kõike ülejäänud kooki ise ära sööma - tuleb välja, et mina olen selle perekonna siga. Ehk siis see, kes sööb ära asjad, mis on vaja ära süüa, et nad halvaks ei läheks. Alati ei õnnestu kah, aga vahel ikka. 

Kell 4 õhtul oli teater. Pidime minema koos emaga, aga kuna ema praegu ei saa, siis läksin koos venna ja vennanaisega. Etendus oli "Meister ja Margarita", draama-tantsuetendus. Huvitav kooslus, tegelikult, kuigi tantsu oleks võinud olla vahepeal natuke rohkem. Ma lugesin seda raamatut koolis ja mulle meeldis see. Huvitav oli vaadata, kuidas ühte või teist stseeni kujutati. Raske on muidugi paari tunniga nii sisukas raamat edasi anda. Sellest on tehtud ka film, aga seriaal, mitte üks pikk. Antud juhul olid vaatused (2 tk) tõesti natuke pikad. 

Aga mulle etendus meeldis. Võib-olla mitte nüüd nii üli-mega hea, aga hea ikkagi. Oli ilusat, oli huvitavat, oli naljakat. Tulevärki ja tossu oli ka ning koht oli ka hea (piisavalt lähedal, aga mitte liiga ees).

Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...