Väga hea supi, kusjuures. Ehk siis kirjutan natuke neist toredatest roogadest, millega ma viimasel ajal hakkama olen saanud.
* tom kha supp - kana, kookospiim, seenekesed ja tomatid pluss spetsiaalne maitseaine segu. Teha oli üpris lihtne ja tulemus oli nämma. Mulle maitses, R-le mitte. Seega pidingi oma supi ise ära sööma, aga mul polnud selle vastu midagi, sest see oli nämma. Hiljem ma sain veel mitu korda sinihallitusjuustuga seenekesi teha, sest mul jäi neid üle.
* ahjuliha - ükspäev jäi poes silma ürdivõi marinaadis liha. Võtsin, pistsin ahju, võtsin välja, pistsin suhu - oli hea. Seega ma tegin seda veel korra. Liha oli suur ja vägev kui ahju läks ning mitte enam eriti suur kui välja tuli, aga hea oli ta küll. Kõrvale tegin friikaid ja salatit.
* kotletid - ma miskipärast arvasin, et kotlette on keeruline teha. Ei olnud. Hakkliha, sai, hapukoor, muna kõik kokku, siis sõrmused sõrmest ja sõtkuma. Igal juhul oli seda sõtkuda ja vormida palju lihtsam kui tainast. Ainult kätel hakkas alguses natuke külm, sest hakkliha (ja muna ja hapukoor) tulid otse külmkapist. Vormisin siis sellised keskmised pätsikesed, torkasin juustukuubiku sisse ja ahju. Mõtlesin ise, et ehk oleks pidanud väiksemad tegema - aga kui nad ahjust välja tulid, olid teised täiesti parajad. Teise plaaditäie lasin pisut liiga söeks ja juust oli mitmel juhul välja voolanud ja kõrbema läinud, aga maitselt olid väga head. Teen kindlasti veel.
* singi-juustu quiche - selline nagu mu ema teeb. Täidis ei püsinud küll seespool quiche'i, ega ka seespool koogivormi, aga tulemus oli nämma, eriti siis, kui ta oli juba natuke jahtunud. Sinihallitusjuustu asemel kasutasin feta juustu. Järgmisel korral kasutan küpsetuspaberit kah, sest seda vormi tuli natuke liiga palju nühkida.
* küpsisetort banaanide ja maasikatega - see pole nüüd küll eriline saavutus ja välja nägi ka paras plätserdus, aga mina süüdistan selles banaane, nad olid libedad. Ja said valel ajal otsa, ehk siis ma pidin osad banaanid ära võtma, pooleks lõikama ja uuesti peale panema.
* soolased crepid - esimene kord kui ma tegin pannkooke munast ja jahust (ja veest ja piimast ja võist), mitte pannkoogijahust. Tulid paremad, sunnikud. Või tõttu ei pidanud pannile õli panema, aga võid ma oleks ise nati vähem pannud. Sisuks (kalkuni)sink, juust ja hapukoor.
Nüüd siis paar sõna ka meestest, kui toit sai mainitud. Täpsemalt siis R-st ja meie toidutülidest. Asi saab alguse nii, et mina teen süüa. Tema ei söö seda eriti. Siis ma saan pahaseks, et miks ta seda ei söö. Siis saab tema pahaseks, et miks ma käsin tal süüa midagi, mida ta ei soovi parasjagu süüa.
Mõnede asjade puhul ma tean ette, et ta neid ei söö, näiteks muffinid. Kuid kui ma ei tea, et ta miskit ei söö või on see midagi, mida ta tavaliselt sööb, siis ma teen ikka piisavalt suure portsjoni meie mõlema jaoks ning kui ta siis üldse seda ei söö, siis pean mina selle kõik ära sööma; aga ma ka alati ei jõua (oleneb toidust) ja siis läheb asi halvaks ja see mulle ei meeldi.
Aga kotletid talle maitsesid ja ahjuliha ka; isegi quiche'i sõi ka peaaegu pool ära, alles siis taipas, et see talle ei maitse. Pannkookide pärast oli meil väike tüli ja küpsisetordiga ka. See viimane läks küll lõpuks natuke ära, kuivaks ja imelikuks. Aga eks seda sai vist pisut palju ka ja ma ise läksin siis vanemate poole pidusse.
Niipalju siis toidust ja mehest, selleks korraks.
* tom kha supp - kana, kookospiim, seenekesed ja tomatid pluss spetsiaalne maitseaine segu. Teha oli üpris lihtne ja tulemus oli nämma. Mulle maitses, R-le mitte. Seega pidingi oma supi ise ära sööma, aga mul polnud selle vastu midagi, sest see oli nämma. Hiljem ma sain veel mitu korda sinihallitusjuustuga seenekesi teha, sest mul jäi neid üle.
* ahjuliha - ükspäev jäi poes silma ürdivõi marinaadis liha. Võtsin, pistsin ahju, võtsin välja, pistsin suhu - oli hea. Seega ma tegin seda veel korra. Liha oli suur ja vägev kui ahju läks ning mitte enam eriti suur kui välja tuli, aga hea oli ta küll. Kõrvale tegin friikaid ja salatit.
* kotletid - ma miskipärast arvasin, et kotlette on keeruline teha. Ei olnud. Hakkliha, sai, hapukoor, muna kõik kokku, siis sõrmused sõrmest ja sõtkuma. Igal juhul oli seda sõtkuda ja vormida palju lihtsam kui tainast. Ainult kätel hakkas alguses natuke külm, sest hakkliha (ja muna ja hapukoor) tulid otse külmkapist. Vormisin siis sellised keskmised pätsikesed, torkasin juustukuubiku sisse ja ahju. Mõtlesin ise, et ehk oleks pidanud väiksemad tegema - aga kui nad ahjust välja tulid, olid teised täiesti parajad. Teise plaaditäie lasin pisut liiga söeks ja juust oli mitmel juhul välja voolanud ja kõrbema läinud, aga maitselt olid väga head. Teen kindlasti veel.
* singi-juustu quiche - selline nagu mu ema teeb. Täidis ei püsinud küll seespool quiche'i, ega ka seespool koogivormi, aga tulemus oli nämma, eriti siis, kui ta oli juba natuke jahtunud. Sinihallitusjuustu asemel kasutasin feta juustu. Järgmisel korral kasutan küpsetuspaberit kah, sest seda vormi tuli natuke liiga palju nühkida.
* küpsisetort banaanide ja maasikatega - see pole nüüd küll eriline saavutus ja välja nägi ka paras plätserdus, aga mina süüdistan selles banaane, nad olid libedad. Ja said valel ajal otsa, ehk siis ma pidin osad banaanid ära võtma, pooleks lõikama ja uuesti peale panema.
* soolased crepid - esimene kord kui ma tegin pannkooke munast ja jahust (ja veest ja piimast ja võist), mitte pannkoogijahust. Tulid paremad, sunnikud. Või tõttu ei pidanud pannile õli panema, aga võid ma oleks ise nati vähem pannud. Sisuks (kalkuni)sink, juust ja hapukoor.
Nüüd siis paar sõna ka meestest, kui toit sai mainitud. Täpsemalt siis R-st ja meie toidutülidest. Asi saab alguse nii, et mina teen süüa. Tema ei söö seda eriti. Siis ma saan pahaseks, et miks ta seda ei söö. Siis saab tema pahaseks, et miks ma käsin tal süüa midagi, mida ta ei soovi parasjagu süüa.
Mõnede asjade puhul ma tean ette, et ta neid ei söö, näiteks muffinid. Kuid kui ma ei tea, et ta miskit ei söö või on see midagi, mida ta tavaliselt sööb, siis ma teen ikka piisavalt suure portsjoni meie mõlema jaoks ning kui ta siis üldse seda ei söö, siis pean mina selle kõik ära sööma; aga ma ka alati ei jõua (oleneb toidust) ja siis läheb asi halvaks ja see mulle ei meeldi.
Aga kotletid talle maitsesid ja ahjuliha ka; isegi quiche'i sõi ka peaaegu pool ära, alles siis taipas, et see talle ei maitse. Pannkookide pärast oli meil väike tüli ja küpsisetordiga ka. See viimane läks küll lõpuks natuke ära, kuivaks ja imelikuks. Aga eks seda sai vist pisut palju ka ja ma ise läksin siis vanemate poole pidusse.
Niipalju siis toidust ja mehest, selleks korraks.
Comments