Skip to main content

uus vana telefon

Mu telefon läks eile katki. Kuna ta oli aga juba mõnda aega kleeplindiga parandatud, siis ma olin selleks sündmuseks ette valmistanud ja laenanud oma õelt tema vana telefoni. Õel on nüüd nutikas, aga vana telefon on ka töötav ja korralik ja lisaks ka nunnu. Ma isegi suutsin oma telefoniraamatu kaardile kopeerida ja uude telefoni üle viia. 

Huvitaval viisil läks telefon muidu katki. Ma ise eeldasin, et ta läheb ükspäev lihtsalt pooleks. Aga tema oli ilus ja terve ja muidu töötas, ainult et välja ei saanud helistada. Seda ma ei tea, kas sisse sai, ei proovinud. Igatahes, ma siis võtsin sahtlist kohe teise telefoni, tõstsin kaardi ümber ja nüüd on mul jälle töötav telefon. 

Keegi võiks mulle ka nutika kinkida. Ise ma seda ei ostaks, sest mulle ei meeldi nutikad. Aga ma tean mitut inimest, kellele on nutikas kingitud ja siis on see neile meeldima hakanud. 

Täna pakkus ema mulle veel oma vana telefoni, mis oli ka minu vana telefon - minu esimene telefon, keskkoolis sain - aga mulle nagu meenub, et sellel oli miskit viga, mistõttu sai emale uus telefon ostetud. 

Igatahes praegu ma olen oma uue vana telefoniga rahul.  :)

Comments

Popular posts from this blog

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.