Skip to main content

pirukapäev ja pannikapäev

Mu blogist saab varsti kokandusblogi, kui ma nii jätkan. Aga mis teha, mulle meeldib süüa ja kui aega on, siis ka süüa teha. Pealegi leidsin ma ühe lihtsalt imelise retsepti, mille tulemus oli lihtsalt imeline suvikõrvitsa-juustu pirukas. Kui esimese ampsu võtsin, siis mõtlesin, et mmm, ma pole ammu midagi nii head söönud. 

Retsept on siin: http://www.nami-nami.ee/retsept/11408/parmesani_suvikorvitsapirukas

Toore küüslaugu asemel panin toorjuustu küüglauguga ja küpsetamise alguses viskas korraks lõhna üles ja ma ehmatasin ära, et saab äkki liiga küüslaugune, aga ei saanud. Suvikõrvitsaid oli mul 3 väikest, aga täpselt ei tea, palju kaal kokku oli. Küpsetasin natuke teisiti, kui retseptis öeldud, kokku umbes sama aeg, aga peale valasin juustu hiljem, u. 7-10 min enne lõppu. 

Nämma-nämma-nämma. Isegi R. sõi ühe tüki ja teatas, et kui siin liha ka oleks, siis annaks pitsa mõõdu välja. Ta on mul selline karnivoor jah. Tegin tema jaoks ka viineripirukaid (need talle maitsesid) ja juusturulle (seal oleks ka tema meelest võinud liha sees olla). Igal juhul, ülejäänud suvikõrvitsa piruka jättis ta mulle ja ma olen sellega rahul, sest see on lihtsalt nii hea. Kaks tükki andsin emale-isale maitsta, kaks on veel alles. R. sõi oma pirukad juba ära.

Pirukapäev oli siis eile, täna oli moosi ja pannika päev. 

Hommikul vara käisin arsti juures ja siis läksin turule. Ostsin sealt ka 2 kg maasikaid, mille ma siis õhtul moosiks tegin. Kaks karpi (üks suur ja üks väike) panin sügavkülma, ühe karbi jätsin söömiseks ja sinna juurde tegin pannikaid, selle retsepti järgi: http://nami-nami.ee/retsept/11146

Kusjuures, täna sõi R. kenasti pannkooki moosiga ja ei öelnudki, et seal oleks võinud rohkem liha olla. ;)  

... aga see suvikõrvitsa pirukas on ikka tõsiselt hea. Soovitan soojalt, kuigi külmalt maitseb ka hästi. :P

Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...