Skip to main content

küpsisedraama

Ehk siis jutuke sellest, kuidas üks väike pakk küpsiseid põhjustas paksu pahandust.

Kunagi kuskil oli üks Jutt(ttttttttt), kus oli samuti kaklus küpsiste pärast. Seal otsiti vist seda süüdlast, kes viimase küpsise nahka pani. Meil käis see asi veidi teisiti.

See juhtus ühel esmaspäeval (mitte täna), kus ma tulin pärast pikka, rasket ja vastikut tööpäeva koju. Poodi ei pidanud õnneks minema, sest R. käis seal ise, mina tegin lihtsalt nimekirja. Kuhu said lisatud ka küpsised, "sellised nagu ma sulle magustoidu sisse panen" ehk siis Selga omad. 

Lähen mina kööki, vaatan - laual on küpsised. Aga! Mitte lihtsalt küpsised, vaid šokolaadiküpsised! Aah! Nagu ma ühes eelmises postituses vist mainisin, sel kuul ma šokolaadi ei söö ega üldse kakaoseid asju. Isegi mitte tiramisu kohupiimakreemi, sest tiramisu sees on ka tsipake kakaod. Ja nüüd - šokolaadiküpsis. 

Ma reageerisin kohe, ilma pikema mõtlemisega - nagu mul ikka tavaks on: Miks sa ostsid selliseid küpsiseid, mida mina süüa ei saa???

R: Sa ütlesid, et need lähevad mulle magustoidu sisse.

Mina: Nojah, aga ma söön neid ju ise ka, niisama.

R: Seda ma ei teadnud, seda sa ei öelnud.

Mina: Kas sa tõesti arvad, et ma teen sulle magustoitu nii, et ma ise ühtegi küpsist ära ei söö?

Ausalt, söögitegemise hea (?) külg ongi see, et endal saab kõht pooltäis enne kui söök lauale jõuab. Vahepeal mulle tundub jah, et ma sööngi pool toitu tegemise ajal ära. Eriti kui see on hea toit ja/või mul on kõht tühi. Nii et ei ole midagi sellist, mis minu näppude vahelt lauale jõuab, ilma et ma seda ära maitseks. Välja arvatud ketšup jms. Toorest kana ma ka ei söö, aga praetult tuleb ikka mitu korda proovida, kas on piisavalt soola, pipart ja karrit. 

R: Sa ütlesid, et sa paned need küpsised mulle magustoidu sisse.

Mina: Ma ütlesin, et osta selliseid küpsiseid, mis sulle magustoidu sisse lähevad.

Seal on ju ometigi suur vahe vahel. On ju?

Igatahes siis ma vaidlesime veel natuke ja mossitasime mõlemad terve õhtu otsa. Enne tuttuminekut leppisime ära. 

Küpsised aga... kükitavad veel siiani külmiku peal. Üks magustoit tuleb neist veel välja. Ohh, küll mulle maitsevad šokolaadiküpsised.

Comments

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...