Skip to main content

küpsisedraama

Ehk siis jutuke sellest, kuidas üks väike pakk küpsiseid põhjustas paksu pahandust.

Kunagi kuskil oli üks Jutt(ttttttttt), kus oli samuti kaklus küpsiste pärast. Seal otsiti vist seda süüdlast, kes viimase küpsise nahka pani. Meil käis see asi veidi teisiti.

See juhtus ühel esmaspäeval (mitte täna), kus ma tulin pärast pikka, rasket ja vastikut tööpäeva koju. Poodi ei pidanud õnneks minema, sest R. käis seal ise, mina tegin lihtsalt nimekirja. Kuhu said lisatud ka küpsised, "sellised nagu ma sulle magustoidu sisse panen" ehk siis Selga omad. 

Lähen mina kööki, vaatan - laual on küpsised. Aga! Mitte lihtsalt küpsised, vaid šokolaadiküpsised! Aah! Nagu ma ühes eelmises postituses vist mainisin, sel kuul ma šokolaadi ei söö ega üldse kakaoseid asju. Isegi mitte tiramisu kohupiimakreemi, sest tiramisu sees on ka tsipake kakaod. Ja nüüd - šokolaadiküpsis. 

Ma reageerisin kohe, ilma pikema mõtlemisega - nagu mul ikka tavaks on: Miks sa ostsid selliseid küpsiseid, mida mina süüa ei saa???

R: Sa ütlesid, et need lähevad mulle magustoidu sisse.

Mina: Nojah, aga ma söön neid ju ise ka, niisama.

R: Seda ma ei teadnud, seda sa ei öelnud.

Mina: Kas sa tõesti arvad, et ma teen sulle magustoitu nii, et ma ise ühtegi küpsist ära ei söö?

Ausalt, söögitegemise hea (?) külg ongi see, et endal saab kõht pooltäis enne kui söök lauale jõuab. Vahepeal mulle tundub jah, et ma sööngi pool toitu tegemise ajal ära. Eriti kui see on hea toit ja/või mul on kõht tühi. Nii et ei ole midagi sellist, mis minu näppude vahelt lauale jõuab, ilma et ma seda ära maitseks. Välja arvatud ketšup jms. Toorest kana ma ka ei söö, aga praetult tuleb ikka mitu korda proovida, kas on piisavalt soola, pipart ja karrit. 

R: Sa ütlesid, et sa paned need küpsised mulle magustoidu sisse.

Mina: Ma ütlesin, et osta selliseid küpsiseid, mis sulle magustoidu sisse lähevad.

Seal on ju ometigi suur vahe vahel. On ju?

Igatahes siis ma vaidlesime veel natuke ja mossitasime mõlemad terve õhtu otsa. Enne tuttuminekut leppisime ära. 

Küpsised aga... kükitavad veel siiani külmiku peal. Üks magustoit tuleb neist veel välja. Ohh, küll mulle maitsevad šokolaadiküpsised.

Comments

Popular posts from this blog

Magasin. Magasin. Magasin.

Ja ma ei mõtle selle all LIFO tüüpi dünaamilist andmestruktuuri (sorri, itikate naljad), vaid ikkagi und. Und, mida jätkus mul 16-ks tunniks. :P Mingisugune rekord võiks see ju olla. Ja kui ei ole, siis on rekord kohe kindlasti see, et ma läksin eile õhtul magama kell pool üksteist. Õhtul. Pool üksteist. Ja magasin nii umbes kella poole kolmeni. Oeh, oli see vast uni. Hää uni. Oeh. Järgmine nädal on enam-vähem OK, ühe referaadi tähtaeg küll on, aga see on üsna põnev referaat, mille jaoks materjali otsides ma mingil hetkel hakkasin mõtlema, kuidas oleks siis olnud, kui ma oleksin sündinud UK-s ja läinud Cambridge'i ülikooli. Ei tea. Äkki järgmises elus saan teada. Muuseas, kui Krüptoloogia õppejõud sel nädalal ühes loengus ütles "previous slide", siis mina loomulikult kuulsin "previous life". Ei tea, äkki käisingi eelmises elus Cambridge'is. Aga see selleks. Sest ülejärgmine nädal tuleb eriti tore. Esiteks on mul seal kaks kontrolltööd - üks, mida ma ei oska,...

Üks

Mind on üks! Saage sellest juba lõpuks aru. Ega ma ise ka selle üle nii väga õnnelik ei ole, aga kurat võtaks, et ka kõik muudkui seda meenutama peavad. Peer pressure, no kurat võtaks, või lihtsalt kuramuse pressure. Teate ka kui raske on olla positiivne, kui kõik sulle seda pidevalt meelde tuletavad, kas siis üht pidi või teist, meelega või hea meelega. Kuradi pärast, ma hakkangi mingiks kuradima karjäärimutiks, et mul sobiv vabandus oleks ja mind lõpuks rahule jäetaks. No kurat küll.

Leib lendab, kohupiim kargab

Lahe Infotehnoloogia Koolis prax oli täna. Me mängisime robotitega. Sellistega, millel olid rattad ja mis sõitsid ringi. Ja siis oli põrandale ette tehtud rada, mille nad läbima pidid. Lahe. :) Muidugi klass oli selline, nagu on üks klass, kus on vähemalt 20 arvutit, päike, mittelahtikäivad aknad ja olematu konditsioneer. ;) Aga lahe oli ikka. Mmm jah. Ma ei taha täna õppida. Viimne hingetõmbepaus enne tulevat sprinti... homsest kolmapäevani. Ehh. Aga täna on reede. Reede õhtu lausa. Ja reede õhtul on masendav õppida. Ma olen seda muidugi teinud. Näiteks ükskord oli mul pühapäeval eksam. See oli veel masendavam. Aga kõige masendavam oli tol korral siiski see laupäev seal reede ja pühapäeva vahel, mille ma kah õppides veetsin. Eksam oli 12. juunil. Ma läksin veel taksoga, sest bussi nii vara ei läinud. Plehh. Eile õhtul sain ma jälle millegi suurepärasega hakkama. Nimelt ma sõin kohupiima. Kodujuustu. Leival. Ja ühel hetkel söön mina lõbusalt oma kodujuustuleiba ning siis korraga järgm...