Ma siin vahepeal loobusin täielikult kohvist, et vaadata, mis saab. Midagi ei saanud, paar esimest päeva olid rasked, edasi polnud enam miskit viga. Jõin siis ükskord prooviks jälle kohvi, et vaadata, mis nüüd saab. Ikka ei saanud mitte kui miskit. Nüüd ma siis joon seltskondlikult, külas ja niisi. Hommikuti joon rohelist teed, õhtuti ka, mõnikord isegi tööl, kui ruumid külmad on, kuigi seal ma tarbin enamjaolt vett.
Möödunud teisipäeval algas sügis ja algas ikka täiesti korralikult - ilm oli korraga pime, külm ja märg. Eelmine päev oli veel päris kena olnud. Mina, külmavares, panin kindad kätte ja need on praegugi tuuleka taskutes, müts ka. Palju kinnaste ja mütsidega inimesi tänaval veel ei näe, aga paar on ikka vastu tulnud. (A. on loomulikult T-särgi, lühikeste pükste ja lahtiste sandaalidega.)
Ma olen jah ikka tõsine külmavares, aga siin on mõnus ja soe. Käisin neljapäeval vanematel külas ja seal küll külmetasin terve õhtu, mingi nohuhoog tuli ka kallale. Enne ei hakanudki korralikult soe - kuigi ma panin selga paksema kampsuni, jalga seeliku alla retuusid ja soojad sussid kah - kui läksin kuuma duši alla. Kuum vesi aitab alati. Ja mõnikord on see ka ainus asi, mis tõeliselt aitab. Pärast seda oli veel umbes tunnike mõnus soe olla. Lasin emal endal juukseotsi natuke lõigata, sest oma puhkuse ajal ma juuksurisse ei jõudnud.
Üldse oli puhkus selline, et ohjah. Kõigepealt olin mina haige (nohu, palavik), siis jäi R. haigeks ja lõpuks ma tõmbasin oma selja ära. Teine puhkuse nädal läks paremini, käisime Ahhaas ja Hiina restoranis, mina sain ühel päeval isegi Tartust kaugemale, nii umbes 3-4 km. Tagantjärele mõtlen küll, et ehk oleks võinud ikka lõunamaale lennata, aga eks see oli kah omamoodi huvitav. Kui puhkus lõppes, ei olnudki väga kurb tööle minna, kuigi kohe esimesel päeval sai selgeks, miks tööl olla ka kõige toredam pole - oli selline kiire päev. Edasi läks tegelikult paremaks, kiire on ikka, aga mitte veel tappev.
Muidu läheb hästi ja olen ikka häppi. Vahel tuleb ette mõni väiksem draama; eks ma ise ole paras draamatseja kah ja oskan väga hästi elevante teha igasugu mutukatest. Aga väikesed draamad lisavadki elule vürtsi, suuri niipea kohata ei tahaks.
Möödunud teisipäeval algas sügis ja algas ikka täiesti korralikult - ilm oli korraga pime, külm ja märg. Eelmine päev oli veel päris kena olnud. Mina, külmavares, panin kindad kätte ja need on praegugi tuuleka taskutes, müts ka. Palju kinnaste ja mütsidega inimesi tänaval veel ei näe, aga paar on ikka vastu tulnud. (A. on loomulikult T-särgi, lühikeste pükste ja lahtiste sandaalidega.)
Ma olen jah ikka tõsine külmavares, aga siin on mõnus ja soe. Käisin neljapäeval vanematel külas ja seal küll külmetasin terve õhtu, mingi nohuhoog tuli ka kallale. Enne ei hakanudki korralikult soe - kuigi ma panin selga paksema kampsuni, jalga seeliku alla retuusid ja soojad sussid kah - kui läksin kuuma duši alla. Kuum vesi aitab alati. Ja mõnikord on see ka ainus asi, mis tõeliselt aitab. Pärast seda oli veel umbes tunnike mõnus soe olla. Lasin emal endal juukseotsi natuke lõigata, sest oma puhkuse ajal ma juuksurisse ei jõudnud.
Üldse oli puhkus selline, et ohjah. Kõigepealt olin mina haige (nohu, palavik), siis jäi R. haigeks ja lõpuks ma tõmbasin oma selja ära. Teine puhkuse nädal läks paremini, käisime Ahhaas ja Hiina restoranis, mina sain ühel päeval isegi Tartust kaugemale, nii umbes 3-4 km. Tagantjärele mõtlen küll, et ehk oleks võinud ikka lõunamaale lennata, aga eks see oli kah omamoodi huvitav. Kui puhkus lõppes, ei olnudki väga kurb tööle minna, kuigi kohe esimesel päeval sai selgeks, miks tööl olla ka kõige toredam pole - oli selline kiire päev. Edasi läks tegelikult paremaks, kiire on ikka, aga mitte veel tappev.
Muidu läheb hästi ja olen ikka häppi. Vahel tuleb ette mõni väiksem draama; eks ma ise ole paras draamatseja kah ja oskan väga hästi elevante teha igasugu mutukatest. Aga väikesed draamad lisavadki elule vürtsi, suuri niipea kohata ei tahaks.
Comments