Skip to main content

Tähtvere Õunaõuepäevad

Käisin eelmisel pühapäeval sellisel toredal üritusel nagu Tähtvere Õunaõuepäevad. Laupäeval toimus tegelikult ka midagi, talgud ja aiakoristus ja muu selline, pühapäeval oli siis pidu - laat, aiakohvikud, esinemised. 

Läksin kella poole kaheks vanemate poole, et siis koos emaga ring peale teha. Ema-isa koos oma lapselapsega tegid juba varem ühe tiiru ära ja jõudsid tagasi umbes samal ajal kui mina. Ema ütles, et laste atraktsioonid ja kohvikud jätsid natuke soovida, osad olid mõeldud väiksematele lastele ja ei olnud tegelikult päris nii vahvad nagu välja reklaamiti. Õepoeg J. ütles, et talle meeldis. 

Läksime siis emaga teisele tiirule ja väga tore oli. Ilm oli ka ilus, päikeseline, karge, kuid tuulevaikne. Käisime siis läbi mitmed õuekohvikud ja mekkisime õuna- ja kõrvitsa- ja muid hõrgutisi. Kõik kohvikud olid jällegi omamoodi hubased. 

Ühes kohas oli üks tore vanaproua, kes pakkus igasugu kõrvitsaküpsetisi. Kusjuures, süsteem oli hea, valima ei pidanud, vaid oligi taldrik koos kõigega: kõrvitsakeeks, kõrvitsakook, kõrvitsamoos, kõrvitsaküpsisid, kariibi marmelaad, teine kõrvitsakook vist ka. Kõik olid kusjuures väga hea. Pesunöörile olid riputatud retseptid ja proua enda tehtud lapitekid - ja olid need vast iludused. Pisi-pisikestest ruudukestest suur-suur lapitekk. Ja selliseid kohe päris mitu. Ajasime temaga juttu ja ta rääkis oma eri liiki kõrvitsatest, mis ta ise aias kasvatab. 

Teine meeldejääv koht oli ühe botaaniku aias, mis oli ikka tõeline botaanikaaed. No seal oli ikka mitusada eri taime ja kõik ilusti kujundatud. Huvitav käia ja vaadata, aga endale päris sellist aeda ei tahaks, ise ei ole nii suur botaanikahuviline, natuke avarust võiks ikka ka olla. Aga võib-olla teisel pool maja oligi, üks külg jäi vist nägemata. 

Kolgata koguduse kiriku aias oli samuti õuekohvik. Ema alguses pelgas sinna minna, et äkki astub keegi ligi ja hakkab usujuttu rääkima, aga kui me olime end kenasti ühe ilusa lauakese ümber sisse seadnud, siis hakkas ema laual lebavaid flaiereid uurima, mis siis käisid erinevate usuteemaliste loengute kohta, ja teatas, et ohoo, tema võiks ka ju sinna minna.

Üks kohvik oli kusjuures juba kinni, sest "kõik sai otsa" oli sildil kirjas. 

Laadal käisime ka. Ma sain endale ühe ehetekomplekti (kaelakee ja kõrvakad), mis on nii ilusad, et ma võiksin neid tükk aega vaadata ja imetleda; praegugi on need siinsamas laual, et ma seda teha saaksin, mitte kuskil sahtlis peidus. Lisaks ostsime emaga kumbki endale ühe öko apelsini-kõrvitsa. Selle point on siis, et koorima ei pea. Koor on nii õhuke, et keeb ilusti pehmeks. Super, sest mina ei oska niikuinii ühtegi asja koorida. Ema-isa üritasid õpetada mind kartulit koorima, aga pärast teatasid mulle, et - osta kooritud kartuleid.

Igatahes, täna tegin siis sellest kõrvitsast suppi ja tuli päris hea. Mulle igatahes maitses ja kõhtu täitis hästi (eks ma panin sinna natuke muid asju ka, nagu koort ja juustu). Pildike ka:


Ema tegi oma kõrvitsast koogi selle Kõrvitsa Kohviku retsepti järgi. Hea tuli, mis siis, et ta unustas pohlad ära. 

Lõpetuseks, ma olen ehk õuntesse liiga karmilt suhtunud. Olen viimasel ajal mõni päev ikka mõne õuna ära söönud ja pole midagi hullu olnud.  

Comments

Popular posts from this blog

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

Elu Pontuga

Nüüd oleks vist viimane aeg panna kirja, kuidas need esimesed kaks ja pool kuud meil Pontuga läinud on. Ta tuli meie juurde 28 august ning sellest järgmisel päeval sai just kahekuuseks.  Alguses oli raske. Me ei maganud, me ei söönud, me tegelesime ainult Pontuga. Tol ajal viisime teda kogu aeg õue ka, pärast magamist, pärast mängimist, pärast söömist, ööpäevas u 8 korda. Esimesed ööd magas Pontu minu voodi all, kuid ta on kerge unega ja mina ka, seega mina ei saanud eriti hästi magada. Siis magas ta arvutitoas koos R-ga, kui too öösel üleval oli ja siis ei saanud tema eriti liigutada, kuna Pontu oli täpselt ta tooli taga/all/ümber. Paar ööpäeva koos Pontuga ja siis otsustasime, et vaja ikkagi osta puur ja aedik.  Aja jooksul on nüüd kergemaks läinud ja tekkinud omad rutiinid. Pontu käib nüüd õues enamasti 4 korda päevas. Magab oma puuris/kuudis. Oskab käsu peale istuda ja lamada ja käppa anda. Ning sel ajal kui mul varvas väga valus oli, õppis ta ka ära käskluse "oota". Varb...