Skip to main content

sünna vol 2 ja viisakas ämmelgas

Pühapäevane sünna läks väga hästi, seal olid minu sõbrad ka ja mul on toredad sõbrad. R. sugulased on muidugi ka toredad, aga nendega ei ole lihtsalt nii paljust rääkida. Õnneks, nagu ma juba ka kirjutasin, on nad ise piisavalt jutukad. Igatahes jah, meie jäime küll sünnipäeva pidudega rahule.

Nüüd aga paar sõna meie ämmelgast, kes vannitoas võrku punub. Miskipärast ta leiab, et seda on hea teha mitte pimedas taganurgas, vaid kohe ukse juures. Ma ei tea - ja ei tahagi väga teada - mis imepärane elu seal meie vanni all toimub, et ämmelgas seal otsustab passida. Üks kärbes oli kumagi, aga selle sai R. kätte. Üks sääsk ka, aga tema saatust ma ei tea. 

Kui siin nüüd sünnipäevade eelseks puhastuseks läks, siis ma loomulikult imesin selle ämmelgavõrgu ära. Ämmelgas ise oli ka väga viisakas - või hirmunud - ja ei andnud mitu päeva enam näole, nii et ma hakkasin arvama, et äkki tõmbasin tema ka kogemata tolmuimejasse. Aga täna on ta jälle olemas ja uus võrguke valmis. 

Ükskord me ehmatasime (selle, või mõne muu) ämmelgaga teineteist. Mina tegin WC ukse lahti, siis me märkasime teineteist ja mõlemad panime vastassuundades jooksu. Järgmine hommik olime juba palju rahulikumad, mina tegin ukse lahti, vaatasin, et ämmelgas ja panin ukse jälle kinni, et ta saaks rahulikult ära minna. Ma muidu tegelt ämmelgaid eriti ei karda, kui nad mulle just otsa ei jookse. Või kui mulle just ei tundu, et neil on kavas mulle ükskord otsa joosta. Suvel saadame nad küll kenasti rõdule (või aknast alla), aga nüüd on õues juba natuke liiga külm. 

Comments

Popular posts from this blog

Bulliga vesi

Njah. Alustaks siis ühest unenäost, mis oli mingis mõttes isegi vist naljakas. Asi oli nimelt selline, et mingi kutt kirjutas mulle, aga kasutas ühe teise kuti aadressi, kes oli tegelt surnud. See veel ei ole naljakas. Marvan. Aga siis ma igatahes sain kokku selle teise kuti õe/tüdruku/sõbra/misiganesega ja me hakkasime rääkima ja jutt läks sellele, et ta käib kooris. Ma siis küsisin, et kas Noortekooris, ja ta vastas, et ei, aga ta on Noortekooriga koos esinenud ja tunneb sealt inimesi. Ma siis mainisin, et mina tunnen sealt kah inimesi ja et üks neist on ajaloolane. Mille peale see tüdruk läks näost täiesti valgeks, silmad läikisid paanikast ja üleüldse oli terve ilme üks suur hirm ja õudus ja surmahirm ja muu selline. Ja siis ma vist kirjeldasin Udu, mille peale ta ütles sellise tohhhutu kergendusohkega, et "Ah Laura". Mulje jäi, et kooris käib mingi üliõudne ajaloolane. Kas käib? Nõnna. Aga nüüd veidike, kuigi mitte liiga palju, ülikooli teemal. Nimelt tegelesin ma teise...

maailma parim kanasalat

... tuleb ruttu-ruttu pärast söömist külmkappi panna, muidu ma söön ta ülenisti ära. Aga mis mul muud üle jääb, kui mulle kord juba selline äärmiselt tore ja kasulik raamatuke kingiti. Sest ma olen ju salatihull. Salat, minu arm, minu kirg. Noh, esmalt küll söömine, aga ega tegemine pole kah nii hull, peaasi, et pärast ikka süüa saab. Ma fännan jogurtikastet. Nämma. Ja homme teeme jälle uue salati - iga päev uus salat. Ma olen paradiisi sattunud. :)

mmxxiv

Tahaks seekord aasta kokkuvõtte kähku ära teha, siis saab rahulikult muud juttu ka ajada. Vaatame siis, mis aastast 2023 meelde on jäänud... Jaanuarist ei mäleta eriti midagi, tõenäoliselt oli lumine. Ei, alguses isegi ei olnud, aga lõpupoole vist juba oli. Sõidutunde tegin ka enam-vähem usinalt, kuigi sel hetkel mul veel eriti hästi asjad välja ei tulnud. Kippusin lumehangedesse sõitma. Veebruaris ma astusin auku. Siis oli küll suur lumi. Käisime K. ja kutsadega jalutamas, läksime üle võõra lumise põllu ja ma astusin jalgapidi auku ja jäin sinna natukeseks kinni ka. Aga lõpuks sain ikka välja ja midagi hullu ei olnudki, saabas/jalg said märjaks.  Märtsis vist käisin korra õhtul pimedas autoga sõitmas (pimeda aja koolitus) ja leidsin, et see ei olnud üldse tore, sest noh, pime oli. Aprillis ma käisin kutsapargis ja suutsin mingis pisikeses lohus oma jala nii välja väänata, et see läks hullult paiste ja ma käisim EMOs; luud olid õnneks terved, aga pärast seda kandsin oma 3-4 nädalat...